Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
rahvast pahvatas mürinal naerma, kaasa arvatud emand Fitz, kes läks näost nii punaseks, et kartsin haigushoogu. Emand ajas ennast kogu oma väärikuses püsti, kõndis õõtsudes ümber laua Jamie juurde ja andis talle emaliku kõrvalopsu.
„Ah sinna minu kallis arstirohi siis kadus, sina väike õelusekott!” Ta pani käed puusa ja vangutas pead, välgutades oma rohelisi silmi nagu kiil. „Kõige parem laar, mis ma teinud olen!”
„Oo jaa, see toimis hästi,” kinnitas Jamie korpulentsele daamile naerdes.
„Seda ma juba usun! Kui ma mõtlen, mis selline annus sinu sisikonnaga teha võis, poiss, siis ma tõesti loodan, et asi oli seda väärt. Ma arvan, et sinust ei olnud mitu päeva asja.”
Jamie raputas endiselt naerdes pead.
„Ei olnud, aga tol hetkel ei olnud minust asja ka selle jaoks, mis Tema Heldusel meeles mõlkus. Ta ei paistnud üldse pahaks panevat, kui ma palusin luba tema juurest lahkuda. Aga ma teadsin, et ei saa sama võtet kaks korda kasutada ja niipea kui krambid järele andsid, võtsin tallist hobuse ja tegin putket. Kojujõudmine võttis kaua aega, sest ma pidin umbes iga kümne minuti tagant kinni pidama, aga järgmise päeva õhtusöögiks jõudsin kohale.”
Dougal viipas käega, et talle uus õlu toodaks ja saatis selle käest kätte piki lauda Jamiele.
„Jaa, su isa kirjutas, et tema arvates oled sa nüüd lossieluga küllalt tutvunud,” ütles ta kõveralt muiates. „Tookord ma mõtlesin, et miks selle kirja toon nii imelik on.”
„Igatahes ma loodan, emand Fitz, et sa oled uue laari viigimarjasiirupit valmis keetnud,” torkas Rupert ja tonksas emandat familiaarselt ribidesse. „Tema Heldus peaks homme või ülehomme siia saabuma. Või sa loodad seekord oma värske nooriku abile, Jamie?” Rupert kõõritas minu poole. „Tegelikult, kui kuuldusi uskuda, siis tuleb sul võib-olla hoopis teda valvata. Räägitakse, et hertsogi teener ei jaga Tema Helduse eelistusi, kuigi muus osas on ta täpselt sama innukas.”
Jamie tõukas pingi tagasi, tõusis püsti ja aitas mind pingi tagant välja. Siis võttis ta käega mul ümber õlgade ja naeris Rupertile vastu.
„Paistab siis nii, et meil tuleb Claire’iga võidelda, seljad vastamisi.”
Ruperti silmad vajusid õudusest jõlli.
„Seljad vastamisi?” kraaksatas ta. „Mul oli kogu aeg tunne, poja, et ma unustasin sulle enne pulmi midagi rääkida! No mõni ime, et teil siiani titte ei ole!”
Jamie pigistas mu õlga, pööras mu näoga võlvkäigu poole ja me pagesime naerurõkatuste ja rahena sadavate roppude nõuannete saatel saalist.
Jamie pidas hämaras koridoris kinni, nõjatus vastu kiviseina ja vajus looka. Ka mina ei püsinud püsti ja vajusin itsitades ta jalge ette maha.
„Sa ei rääkinud talle, eks?” hingeldas Jamie lõpuks.
Ma raputasin pead. „Ei, muidugi mitte,” vastasin kähinal, kobasin ta käe järele ja ta tõmbas mu püsti. Vajusin ta rinna najale.
„Vaatame järele, kas ma nüüd olen asjast õigesti aru saanud.” Jamie võttis mu näo kahe peo vahele ja surus oma lauba vastu minu oma. Tema nägu oli nüüd nii lähedal, et ta silmad sulasid kokku üheksainsaks siniseks iiriseks ja tema hingeõhk soojendas mu nahka.
„Nägu vastu nägu. Kas nii?” Naerukõhin mu ihus kustus ja asendus millegi muuga, mis oli sama võimas. Puudutasin keelega ta huuli ja mu käed toimetasid allpool.
„Näod ei ole kõige olulisemad. Kuid sa teed edusamme.”
Järgmisel päeval istusin ma oma arstitoas ja kuulasin kannatlikult, kuidas üks vanaldane külanaine, keegi koka sugulane, kirjeldas üpris sõnaohtralt oma minia heitlust raske kurguhaigusega, millel oli justkui mingi teoreetiline seos tema enda praeguse mandlipõletikuga, ehkki mina seda seost eriti ei näinud. Uksele ilmus vari ja katkestas vanaproua põhjaliku sümptomite loetelu.
Tõstsin ehmunult pilgu ja nägin sisenemas Jamiet ning tema järel vana Alecit, mõlemal murelik ja erutunud nägu peas. Jamie tõmbas mu käest tseremoonitsemata improviseeritud keelelusika, võttis mu mõlemad käed oma pihkudesse ja vedas mu püsti.
„Mida…” hakkasin küsima, kuid üle Jamie õla mu kämblaid uuriv vana Alec katkestas mind.
„Nojah, need on head küll, aga käsivarred, mees? Kas ta käsivars ulatab?”
„Vaata,” ütles Jamie, haaras mu käe ja tõmbas sirgeks, pannes enda käe mõõduks kõrvale.
„Njah,” kostis Alec kahtlevalt mu kätt uurides, „võib-olla ulatabki. Jah, vist tõesti.”
„Kas te suvatseksite mulle selgitada, mida te teete?” nõudsin ma, kuid enne kui ma lõpetada jõudsin, tiriti mind kahe mehe vahel trepist alla ning mu aastates patsient jäi jahmunult suud maigutama.
Möödus mõni hetk ja ma vahtisin kahtlevalt tõtt suure, läikiva ja pruuni hobusetagumikuga, mis asus mu ninast umbes kuue tolli kaugusel. Teel talli oli mulle selgeks tehtud, milles asi; Jamie seletas ja vana Alec pikkis vahele märkusi, needusi ning hüüatusi.
Nimelt oli Losgann, tavaliselt nii tubli poegija ja Columi talli uhkus, omadega hädas. Niipalju nägin minagi. Mära lamas küljel, tema läikivad küljed kerkisid perioodiliselt ja võimas kere näis värisevat. Laskunud neljakäpukile hobuse tagaotsa juurde, võisin näha, kuidas vagiina mokad iga kokkutõmbe ajal veidi avanesid, kuid enamat ei juhtunud; avausse ei ilmunud ei tillukese kabja otsa ega väikest märga ninakest. Üleaegne varss oli ilmselt küljetsi või tagurpidi. Aleci arvates küljetsi ja Jamie arvates tagurpidi, tagumik ees, ning nad vaidlesid selle üle mõnda aega, kuni ma koosoleku kärsitult korrale kutsusin ja küsisin, mida nad ükskõik kummal juhul minult ootavad.
Jamie vaatas mind, nagu ma oleksin kergelt ohmu. „Et sa varsa õigeks keeraksid muidugi,” vastas ta. „Esijalad ette, et ta saaks välja ronida.”
„Vaat kui kena, muud te ei tahagi?”
Silmitsesin hobust. Losgann, kelle elegantne nimi tähendas tegelikult konna, oli hobuse kohta peene kondiga, aga selle juures neetult suur.
„See tähendab, ma pean käe talle sisse torkama?” Vaatasin silmanurgast oma kätt. Küllap ta sisse mahub – avaus oli selleks küllalt lai –, aga mis edasi?
Mõlema mehe käed olid selle töö jaoks ilmselgelt liiga suured. Ja tallipoiss Roderick, kes sellistes delikaatsetes olukordades tavaliselt kohale käsutati, oli otse loomulikult teovõimetu – ta oli kahe päeva eest murdnud oma parema käe ja kandis seda mu enda välja nuputatud lahasesse panduna kaelas. Teine tallipoiss William oli sellegipoolest talle järele saadetud, et ta saaks nõu anda ja moraalseks toeks olla. Just sel hetkel jõudiski ta narmendavate kintspükste väel kohale, kitsas rind hämaras tallis heledalt kumamas.
„See on päris raske,” ütles ta kahtlevalt, kui talle oli selgitatud kogu olukorda ja sealhulgas plaani, et mina asendaksin teda. „Keeruline, ma mõtlen. On üks nõks, mis aitaks, aga see nõuab ka jõudu.”
„Är’ pelga,” lausus Jamie kindlalt. „Claire on sust tugevam, sina oksaraag. Kui sa ainult ütled talle, mis tal vaja üles leida ja mida sellega teha, siis ta tõmbab varsa ühe ropsuga ringi.”
Olin usaldusavalduse eest tänulik, kuid kaugeltki mitte nii optimistlik. Ütlesin endale karmilt, et see ei saa olla hullem kui assisteerida kõhukoopaoperatsiooni, tõmbusin ühte latrisse ja vahetasin oma kleidi pükste ning jämedast riidest kitli vastu ja määrisin käe kuni õlani libeda rasvaseebiga kokku.
„Nii, läksime,” pomisesin vaikselt ja lükkasin käe sisse.
Sees polnud erilist liigutamisruumi ja esialgu ma ei mõistnud, mida mu käsi tunneb. Sulgesin silmad, et paremini keskenduda, ja kobasin ettevaatlikult ringi. Tundsin nii pehmeid ja siledaid pindu kui konarlikke kohti. Siledad pidid olema keha ja konarlikud jalad või pea. Mul oli vaja jalgu – täpsemalt öeldes esijalgu. Pikkamööda hakkasin puuteaistingutega harjuma, samuti vajadusega kontraktsiooni ajal vagusi püsida; siis surusid