Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
tubli! Ära lahti lase!”
Alec kükitas mu kõrvale ja patsutas mära rahustavalt, kui emakas uuesti kokku tõmbus. Taas muljuti mu rannet, surusin hambad kokku ja toetasin otsaesise vastu hobusekeha. Haare lõdvenes ja ma hoidsin endiselt varsast kinni. Liikudes tasakesi ülespoole, leidsin silmakoopa ja kulmukaare ning kahekorra volditud kõrva serva. Oodanud ära järgmise kontraktsiooni, liikusin mööda kaelakumerust alla õlani.
„Tal on pea õlale pööratud,” andsin teada. „Vähemalt nina on õiges suunas.”
„Väga hea,” kostis Jamie, kes kükitas hobuse pea juures ja silitas tema higist kastanpruuni kaela. „Ilmselt on jalad siis rinna all kägaras. Vaata, kas saad käe põlveõndlasse.”
Nii see jätkus, kompides ja kobades, käsi õlani hobuse soojas ning pimedas sisemuses, tundes sünnitõugete hirmsat jõudu ja nende päästvat taandumist ning püüdes käsikaudu eesmärgile jõuda. Mul tekkis tunne, nagu sünnitaksin ma ise, ja see oli paganama raske töö.
Lõpuks leidis mu käsi kabja; tundsin sõrmede all kumerat pinda ja veel mitte kordagi maad puudutanud kabja teravat serva. Järgides oma juhendajate ärevaid, sageli vastukäivaid õpetusi nii hästi kui suutsin, tõmbasin ja tõukasin vaheldumisi, sain varsa kohmaka keha liikvele, tõin ühe jala ette ja lükkasin teise tagasi, higistades ning oiates üheskoos märaga.
Ja siis hakkasid asjad äkki laabuma. Lihaskramp andis järele ja kõik libises sujuvalt õigele kohale. Ootasin liikumatult järgmist tõuget. See tuligi ja korraga pisteti mära seest välja väike märg nina, mis mu käe eest ära lükkas. Pisikesed sõõrmed läksid korraks puhevile, tundes ilmselt huvi uudse lõhna vastu, seejärel nina kadus.
„Järgmise korraga tuleb!” hõikas Alec erutusest peaaegu tantsu lüües, nii et liigesepõletikust puretud keha heintel üles-alla hüples. „Lase käia, Losgann. Lase tulle, minu väike kallis konnake!”
Ja otsekui vastuseks kostis märalt kramplik korsatus. Tema tagakeha tõmbus järsult kokku ja varss libises sujuvalt puhastele heintele nagu üks suurte kõrvade ja munajate liigesekohtade rodu.
Vajusin totakalt naeratades heina sisse istuma. Olin seebi, lima ja verega kaetud, rampväsinud ja valu täis ning haisesin vängelt hobuse vähem meeldivate aspektide järele. Olin eufoorias.
Istusin ja vaatasin, kuidas Willy ja ühekäeline Roderick uustulnuka eest hoolitsesid ning teda õletuustidega nühkisid. Ja koos ülejäänutega rõõmustasid, kui Losgann ennast pööras ja varssa lakkus, teda õrnalt peaga puksis ning ninaga nügis, et too lõpuks oma võimsad, kuid värisevad jalad alla võtaks.
„Kuradima tubli töö, tüdruk! Kuradima tubli!”
Alec oli joovastuses ja surus tunnustavalt mu teist, puhtaks jäänud kätt. Korraga sai ta aru, et olen minestusse langemas ja üldsegi mitte esinduslikus olukorras, pööras ta ringi ja käratas ühele poistest, et too vett tooks. Siis tuli ta mu selja taha, pani oma sarvestunud sõrmed mu õlgadele ja hakkas hämmastavalt pehmete ja vilunud liigutustega masseerima ning näpistama, leevendades valu mu õlgades ja vabastades kaela pingest.
„No, tütreke,” sõnas ta viimaks, „raske töö, eks ole?” Ta naeratas mulle ja heitis siis äsjasündinud täkule imetleva pilgu.
„Kena poisike,” ümises ta. „Huvitav, kes on õnnelik paps?”
Jamie aitas mul ennast pesta ja ümber riietuda. Mu sõrmed olid nii kanged, et ei saanud pihikunööpidega hakkama, ja ma teadsin, et terve käsi on hommikuks verevalumitest sinine, kuid mu hing ja süda olid rahul.
Näis, et vihm kestis terve igaviku, nii et kui päike lõpuks selgelt ja säravalt taevasse tõusis, kissitasin ma päevavalges silmi nagu nina välja pistnud mutt.
„Su nahk on nii õrn, et ma näen, kuidas veri selle all liigub,” ütles Jamie, vedades näpuga piki valgustriipu mu paljal kõhul. „Võiksin mööda sooni sõrmeotstest kuni südameni liikuda.” Ta sõitis sõrmeotsaga õrnalt mu randmelt küünarnukini, siis mööda õlavarre sisekülge üles, jõudes lõpuks rangluuni.
„See on subklaviaalne veen,” märkisin ma, vaadates üle ninaotsa ta sõrme teekonda.
„On või? Aa, nojaa, see on su klaviikuli1 all. Ütle veel mõni nimetus.” Näpuots liikus aeglaselt allapoole. „Mulle meeldib asjade ladinakeelseid nimetusi kuulata; ma ei oleks iial arvanud, et tohtriga on nii meeldiv voodit jagada.”
„See seal,” teatasin pirtsakalt, „on areola2 , ja sa tead seda hästi, sest ma ütlesin sulle möödunud nädalal.”
„Jaa, ütlesid,” pomises Jamie. „Kusjuures siin on teine ka, usu või mitte.” Blond pea kummardus allapoole, et keel võiks sõrme välja vahetada, kuid juba liikus pea allapoole.
„Umbilicus3,” ütlesin ma õhku ahmates.
„Mmmm,” mõmises ta ja tema huuled, surutud vastu mu läbipaistvat nahka, venisid naeratuseks. „Ja mis see siis on?”
„Ütle ise,” sõnasin tal peast kinni haarates. Kuid ta ei saanud kõnelda.
Hiljem lösutasin oma arstitoolis ja peesitasin uneldes mälestustes, kuidas ma ärkasin päikesekiirte süleluses, ümberringi pimestavvalgelt helendavad linad nagu päikeselõõsas kiiskav rannaliiv. Üks käsi puhkas mu rinnal ja ma mängisin hajameelselt rinnanibuga, nautides tunnet, kuidas see pihiku õhukese kalinguri all vastu mu peopesa sirutus.
„Mõnuled, jah?”
Ukselt kostev irooniline hääl vedrutas mu nii järsult püsti, et lõin pea vastu riiuliserva ära.
„Ei no muidugi,” ütlesin üpris turtsakalt. „Geilie, kesse muu. Mis sa teed siin?”
Ta liugles sujuvalt arstituppa, nagu oleks tal rattad all olnud. Teadsin, et Geiliel on tegelikult jalad; olin neid näinud. Ainult et ma ei saanud aru, kuhu ta nad kõndimise ajal paneb.
„Tulin emand Fitzile Hispaania safranit tooma; tal oli seda hertsogi tuleku puhul vaja.”
„Veel vürtse?” pärisin ma ja tundsin, kuidas tuju tagasi tuleb. „Kui mees sööb ära poolegi sellest, mis emand tema jaoks valmistab, tuleb ta koju veeretada.”
„Jaa, seda nad võivad teha küll. Olen kuulnud, et ta ongi selline väikene pallikene.” Kuid siis heitis ta hertsogi ja tema füüsise kõrvale ning küsis, ega ma ei tahaks koos temaga mägede jalamile väikesele ekspeditsioonile minna.
„Mul on pisut sammalt vaja,” selgitas ta ja lehvitas oma pikki ümaraid käsi graatsiliselt edasi-tagasi. „Kui seda koos lambavillaga piima sees keeta, saab suurepärase kätevedeliku.”
Heitsin pilgu oma piluakna poole, mille valgusvihus hullasid tolmukübemed. Tuul kandis sisse õrna küpsevate puuviljade ja värske heina lõhna.
„Miks mitte.”
Oodates, kuni ma oma korve ja pudeleid valmis panen, kolas Geilie arstitoas ringi ja näppis kõike, mis ette jäi. Korraga peatus ta väikese lauakese juures, kortsutas kulmu ja võttis sealt midagi.
„Mis see on?”
Katkestasin oma tegevuse ja tulin tema kõrvale. Geilie hoidis käes kimbukest kuivanud taimi, mis olid kokku seotud kolme lõngaga – musta, valge ja punasega.
„Jamie ütles, et see on nõiakimp.”
„Tal on õigus. Kus see oli?”
Rääkisin talle, kuidas ma leidsin kimbu oma voodist.
„Ja järgmisel päeval leidsin selle akna alt, kuhu Jamie selle viskas. Mõtlesin, et toon sulle näha ja küsin, ega sa sellest midagi ei tea, aga unustasin.”
„Ei, ma ei tea sellest tõesti midagi. Aga võib-olla on võimalik kindlaks teha, kes selle sulle tõi.”
„Tõesti?”
„Jajaa. Tule homme hommikul minu
Klaviikul (ld. claviculus) – rangluu.
Siin: rinnanibu ümbritsev tumedam ala.
Naba.