Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
mitte tutvustada ja loomulikult oleksite juurelnud, kes ta selline on ja kuidas on ta lord Framptoniga seotud. Meil ei jäänud muud võimalust kui teile tõtt rääkida.”
Antoinette vaatas meelehärmiga võideldes kaminatulle. „George soovis alati tütart.”
„Phaedra, kui kaua te seda teadnud olete, et George oli teie isa?” nõudis Rosamunde.
„Umbes poolteist aastat,” vastas naine.
„Poolteist aastat?” kordas Tom kajana. „Isa hoidis teid nii kaua salajas?”
Phaedra ohkas ja tundis, kui raske on seda kõike seletada. „Umbes kaks aastat tagasi suri see mees, kes mulle esimesed kümme eluaastat isa eest oli. Pärast seda otsustas minu ema mulle rääkida, et tema ei olnudki mu bioloogiline isa, nagu ma seni uskunud olin, ning et minu päris isa on George Frampton. Niisiis otsustasin ma ta üles otsida, teadmata, kas ta isegi soovib minuga kohtuda. Sõitsin Ühendkuningriiki ja leidsin ta üles. Esialgu ta ei uskunud mind. See oli pehmelt öeldes üpris ebamugav kohtumine. Jätsin talle oma kontaktandmed ja sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sel ajal elasin, arvates, et ei kuule temast enam kunagi. Ligikaudu kolm kuud hiljem helistas ta mulle. Leppisime kokku kohtumise ja, noh, edasi te juba teate.”
„Mul on raske uskuda, et George niivõrd suurt saladust minu eest varjata võis,” ütles Antoinette. „Ja veel nii kaua. Meil ei olnud teineteise ees saladusi, või vähemalt nii ma arvasin.”
Phaedra naeratas ja tema näost kiirgav armsus näis ruumis valitsevat pinget maandavat. „Ta varjas minu olemasolu teie eest, sest ta niivõrd kartis teile haiget teha. Ta oli väga teile pühendunud.”
„Noh, tema kartusel oli ka alust,” kostis Rosamunde.
Antoinette hammustas alahuult. „Kas teie ema armastas teda samuti?”
„George oli ta elu armastus.” Phaedra punastas ja langetas pilgu. „Kuid ema ei olnud seda tema jaoks.”
Sel hetkel avanes uks ja Margaret marssis sisse. „Ma lähen koju,” kuulutas ta, tegemata välja sellest, et ta võiks pooleliolevat vestlust segada. Ta mõõtis kõrgil pilgul teiste tõsiseid nägusid ja tõmbas põsed lohku. „Taevake, kas veel keegi on ära surnud?”
„Ma hakkan vist minema,” ütles Phaedra.
„Lubage, ma saadan teid välja,” pakkus David.
„Mina lähen teiega,” segas Julius vahele.
„Ei, tõesti, ma leian ise väljapääsu üles. Tänan teid.” Ta pöördus Antoinette’i poole. „Andke andeks, et ma niimoodi sisse trügisin. Oli väga meeldiv teie kõigiga viimaks ometi tutvuda. Ma lihtsalt soovin, et te teaksite, et mina armastasin teda ka.” Sellega sammus ta Margaretist mööda ja kadus koridori.
„Kes oli see ebaviisakas tüdruk?” nõudis Margaret.
„Sinu pojatütar,” vastas Antoinette.
Nüüd oli Margareti kord diivanile istuma vajuda. David ulatas talle klaasi šerrit ja Tom avas akna. „See ei ole tõsi!”
„Selgub, et George’il oli kavas meile temast rääkida,” ütles Antoinette tuimalt.
„See on absurdne. Tütar, kellest me keegi mitte midagi ei teadnud.”
„Ta on Ameerikast,” ütles Rosamunde.
„Tegelikult Kanadast,” parandas Tom.
Margareti näol peegeldus õud. „Ta on ameeriklanna? Armas jumal, mul on ameeriklasest lapselaps?” Tema ilme kivistus. „Ma lihtsalt ei usu seda.”
„See on tõestatud,” ütles Antoinette. „Küsi härra Beecherilt.”
„See on tõesti tõsi, leedi Frampton,” kinnitas Julius. „DNA-test tegi kindlaks, et Phaedra on lord Framptoni bioloogiline tütar.”
„George pani ta testamenti sisse,” lisas Antoinette.
„George muutis oma testamenti? Kas sina teadsid seda?” võttis Margaret minia pihtide vahele.
„Testamendist ei teadnud keegi peale lord Framptoni ja minu,” segas Julius pompoosselt vahele. „Tema advokaadina oli selle kordaajamine minu ülesanne. Phaedra ei teadnud midagi sellest, et lord Frampton teda oma testamenti oli lisanud, enne kui mina teda sellest informeerisin, mis oli samal ajal, kui teatasin talle lordi surmast.”
„Kas ta elab siis Inglismaal?” turtsatas Margaret.
„Praegu peatub ta Londonis ühe sõbra juures,” vastas Julius. „Kuid minu teadmist mööda sõidab ta varsti tagasi Pariisi.”
„Millega ta tegeleb?”
„Ta on fotograaf.”
„Kas tal siis korralikku ametit ei olegi?” nähvas Margaret.
„Fotograafia ongi korralik amet, vanaema,” segas David vahele.
„Kas ta sellega üldse raha teenib?” jätkas Margaret. „Või pidas minu poeg teda üleval?”
Julius kõhkles.
Antoinette näis murelik. „Härra Beecher?”
„Lord Frampton soovis väga Phaedrale isaks olla,” vastas ta ettevaatlikult. „Kuid õigluse nimel pean märkima, et see noor daam on väga iseseisev. Phaedra ei palunud temalt midagi muud peale ta sõpruse.”
„Tõepoolest, see kõik on äärmiselt veider,” teatas Margaret, rüübates klaasist suure lonksu šerrit.
„Mida me siis ette võtame?” küsis Antoinette.
„Ette võtame?” reageeris Margaret. „Mispärast meil tuleks üldse midagi ette võtta?”
„Sest ta on meie lähisugulane,” ütles David.
„Ja isa oleks seda tahtnud,” lisas Tom tõustes, et hakata sammudega tuba mõõtma. Tal oli raske liiga kaua ühe koha peal paigal püsida.
„Noo, igatahes mina ei kavatse selles asjas mitte kui midagi ette võtta,” teadustas Margaret resoluutselt. „Ta ei või lihtsalt minu poja matusepäeval siia kohale ilmuda ja oodata, et me ta avasüli vastu võtame nagu kadunud tütre. Ma ei tunne teda ja George ei nimetanud teda mitte kordagi.”
„Lord Framptonil oli kavas teda teile nimetada, leedi Frampton,” ütles Julius.
„See võib ju tõsi olla, härra Beecher, kuid minu nägemist mööda ei ole sellel mingit tähtsust.”
Margareti jäärapäiselt pruntis suu tekitas Antoinette’is tahtmise talle vastu hakata. Ta tõusis püsti. „Noo, minule läheb see asjaolu igatahes väga korda,” ütles ta ja tundis end korraga palju võimukamalt, kui Margaret tema sõnade peale hääletult õhku ahmis. „Kui George ta enda tütreks tunnistas, siis teen seda ka mina. Ma olen valmis teda meie perekonda vastu võtma. Ta on osa George’ist ja seega ka osa minust.”
„Taevas halasta, Antoinette, see on küll väga õilis, aga kas see on ka mõistlik?” küsis Margaret. „Sa ei tea temast mitte midagi.”
„Mina olen sinuga nõus, ema,” sõnas Tom ootamatult. „Mulle päris meeldib mõte, et mul on nüüd õde – pealegi veel nii kena.”
„Mina samuti,” nõustus David. „Kui isa seda soovis. Ta on meie liha ja veri.”
„Veri on paksem kui vesi,” lisas Rosamunde, seistes õe kõrvale nagu truu jahikoer.
Antoinette pöördus Juliuse poole. „Ma sooviksin korraldada testamendi lugemiseks kokkusaamise niipea kui võimalik, härra Beecher.”
„Millal teile ainult sobib, leedi Frampton,” vastas advokaat. „Ma helistan teile esmaspäeval, kui olen kontoris tagasi, ja lepin koosoleku kokku. Nüüd ma teid rohkem ei häiri. Mul on hea meel, et olete otsustanud Phaedra oma kasutütreks tunnistada.”
Margaret turtsatas pahakspanevalt. „Minu veenmiseks tuleb teil kahjuks küll pisut rohkem vaeva näha. Seda on rohkem, kui ma ühe päevaga