Tagaotsitav. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
oli kokku kuus tähte1, kummaski sõnas kolm ja üheskoos võetuna leidus neis kolm vokaali ja kolm konsonanti. Reacher ei võinud kuidagi seedida inimesi, kes väidavad, et y on vokaal.
Kolm ja kuus.
Head arvud.
Tasapinnal ükskõik kuidas asetsevad kolm punkti, kui nad vaid ei asu sirgjoonel, saab ühendada ringjoonega.
Või võta kolm suvalist järjestikust arvu, millest suurim jagub kolmega, liida kokku ja leia saadud arvu ristsumma, kui tarvis, siis mitu korda, kuni tulemuseks on ühekohaline arv.
See arv on kuus.
Kuid lõpuks juhatasid sõnad Mitte teid number kuuest mööda, seejärel ka kolmest, kuni jõudsid number üheni ja seda lihtsalt oma sisu tõttu. Reacher oli küsinud: Keda te otsite, härra seersant? Ja seersant vastas: Mitte teid. Mitte: Mitte teid, poisid ega Mitte sedasorti rahvast.
Mitte teid.
Nad otsisid üksikisikut.
Ning see klappis sündmustega eelmise teesulu juures. Seal oli Reacheril parem vaade ja ta oli näinud, et üksinda sõitvad mehed uuriti läbi eriti põhjalikult.
Vaid: Mitte teid.
Mis tähendas, et võmmidel oli otsitavast isikust vähemalt mingisugunegi kirjeldus ja et Reacher päris kindlasti ei olnud tema moodi. Miks ei olnud? Sellel võis miljon põhjust olla. Lühidalt öeldes oli Reacher pikk, valge, vana ja turske. Ja nii edasi ja tagasi. Seega võib otsitav olla lühike, must, noor ja kõhn. Ja nii edasi ja tagasi.
Kuid seersant oli esmalt vakatanud, mõelnud ja seejärel muianud. Tema Mitte teid oli kõlanud rõhutatult ja veidi irooniliselt. Võib-olla isegi veidi kaastundlikult. Otsekui oleks Reacheri erinevus tagaotsitavast olnud diametraalne. Või määratu. Kuid pole võimalik olla määratult pikk, kui nad just ei otsi päkapikku ega pöialpoissi, millisel juhul oleks piisanud vaid ainsast pilgust autoaknasse. Ei ole võimalik olla määratult valge. Valge või must, see oli igapäevane erinevus. Keegi ei hakkaks juurdlema, kui valge või kui must inimene on. Vähemalt mitte tänapäeval. Reacher ei olnud ka määratult vana, kui nende tagaotsitav lausa loode ei olnud. Ning lõpuks polnud Reacher ka üle mõistuse turske, nii et tema vastand pidanuks olema päris luukere.
Mitte teid. Öeldud pärast Reacheri tahtlikku eksitust mehe auastmega, mida võis võtta kui formaalset komplimenti, nii nagu inimesed neid üksteisele teevad, võib-olla nagu veteran veteranile. Sama veregrupp.
Mitte teid. Rõhutatult, irooniliselt, kaastundlikult ja heatujuliselt. Üks tavaline mees, üks veteran teisele, samale samaga vastates ja nagu võrdne võrdsele. Pidades endiselt silmas varasemat juttu katkise nina teemal. Seda omal kombel meenutades. Aasimise jätkuks. Sama veregrupp, tuvastatud ja üle korratud.
Järelikult sellel tüübil, keda nad otsivad, on nina terve.
Aga enamikul inimestest ongi nina terve. Mis tähendas, et seersant tegi üldistuse. Mõeldes umbes seda, et: Ma pole päris kindel, et meile antud kirjelduses oleks juttu näituseks sellisest ninast.
Mis tähendas omakorda, et neile oli öeldud, et tagaotsitaval pole mingeid erilisi tundemärke. Ei midagi sellist, mis kohe silma hakkaks. Ei midagi erakordset. Arme, tätoveeringuid, puuduvat kõrva, klaassilma, vööni habet ega veidrat soengut.
Reacher oli kolmteist aastat võmm olnud ja mäletas asjakohast kantseliiti hästi: ilma eriliste tundemärkideta.
Sorenson ja Goodman astusid uuesti üle porise rentsli, istusid tagasi Goodmani autosse ja Sorenson lausus: „Te peaksite oma dispetšeriga ühendust võtma. Tuleks kontrollida, ega keegi pole teatanud ringiuitavast, võib-olla segaduses või ära eksinud üksikust naisterahvast. Nüüdsest on meie tööhüpotees, et need kaks tüüpi röövisid Delfuenso auto. Ja nad võisid ta selle käigus uimaseks lüüa.”
„Nad võisid ta ka tappa.”
„Peame siiski lootma parimat. Nii et peaksite laskma šerifiabidel ka baaritaguse läbi otsida. Väga hoolikalt. Ta võib meelemärkusetult millegi varjus lebada.”
„Nüüdseks peaks ta olema poolsurnuks külmunud.”
„Seda enam tuleb tegutseda kiiresti.”
Goodman võttis raadiotelefoni ja Sorenson oma mobiili, et helistada kuskil kaugel, kahes eri osariigis tegutsevatele politseinikele. Mõlemast tulid negatiivsed vastused: kaht keskmise välimuse ja ilma eriliste tundemärkideta meest ei ole maanteel nähtud, samuti mitte vereplekilist riietust ega terariistu. Sorenson arvutas mõttes veidi. Nood kaks on üsna kindlasti sulgudest läbi pääsenud. Aeg ja vahemaad ütlesid seda. Kuid ta palus politseinikel veel üheks tunniks paigale jääda. Võib-olla läks meestel kumm tühjaks. Või pidas mõni muu ootamatu asjaolu neid kinni. Sorenson ei soovinud sugugi, et nood kaks põrutaksid läbi viis minutit pärast teesulu mahavõtmist.
Siis lõpetas ta kõne ja Goodman ütles talle, et dispetšer ei ole midagi kuulnud ja et kõik tema alluvad otsivad juba põhjalikult läbi nii baaritagust kui ka kogu Patulinna.
KAHEKSATEIST
Reacher jätkas sõitu, Alan King magas sügavalt kõrvalistmel ja Don McQueen taga vasakul. Karen Delfuenso oli endiselt ärkvel, sirge seljaga ja pingul. Reacher tundis, kuidas ta läbi peegli teda pingsalt silmitses. Reacher tõstis pilgu ja tekitas silmsideme. Naine vaatas talle tungivalt otsa. Väga tungivalt, otsekui püüdes oma vaikimisega talle midagi öelda.
Mida? Siis tulid ta pähe tagasi arvud, seekord kolmteist, kaks, kolm, üks ja üheksa. Delfuenso oli pilgutanud viis korda järjest just sellist numbririda, mille juures pilgutustevalanguid eraldasid järsud pealiigutused.
Miks?
Mingit liiki sidepidamine?
Mingi alfabeetiline kood? Tähestiku kolmeteistkümnes täht on M. Teine on B. Kolmas C. Esimene on A. Ja üheksas on I.
MBCAI.
See ei ole sõna ega ka Rooma number. Mingi firma? Organisatsioon? Akronüüm, nagu SNAFU või FUBAR?
Reacher heitis pilgu ees laiuvasse pimedusse, jättis algava miili kõigis neljas mõõtmes oma mällu, ristas siis pilgu peegli kaudu taas Delfuenso omaga ja vormis need tähed hääletult, kuid rõhutatult huulte, hammaste ja keele abil: „M, B, C, A, I ?”
Delfuenso vaatas vastu, silmad suured, pooleldi joovastunud, et ta üritab, pooleldi pahane, et ta aru ei saa, otsekui janune, kellelt on veeklaas nina eest ära napsatud.
Ta raputas pead. Ei. Ta liigutas lõuga järsult korra vasakule, siis korra paremale ja jäi Reacherile otsa põrnitsema, otsekui tahtnuks küsida: Näed?
Reacher ei näinud. Mitte kohe. Välja arvatud see, et Delfuenso tahtis ilmselt öelda, et liigutus vasakule tähendab üht asja ja liigutus paremale teist. Kaks erinevat kategooriat. Võib-olla tähendasid vasakule liigutatud lõuale eelnenud silmapilgutused tähti, paremale liigutatud lõuale eelnenud aga arve? Või vastupidi.
M-2-C-A-9?
13-B-3-1-I?
Siis hakkas Alan King nihelema, ärkas ja kohendas end istmel, mispeale Reacher nägi, kuidas Delfuenso pilgu ära pööras ja aknast välja vaatama jäi.
King vaatas Reacheri poole ja küsis: „Kõik normis?”
Reacher ei vastanud, kuid noogutas.
„Läheb veel üks aspiriin?” küsis King.
Reacher raputas pead – ei.
„Karen, anna mehele veel üks aspiriin.”
Delfuenso ei vastnud.
„Karen?” küsis King.
„Mul ei ole rohkem aspiriini vaja,” lausus Reacher.
„Teil on selline nägu, nagu oleks. Karen, anna talle paar tükki.”
„Võib-olla on tal endal vaja.”
„Ta
Originaalis