Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy SnyderЧитать онлайн книгу.
pidi Ukrainale mõtlema nii välis- kui ka sisepoliitilistel põhjustel. Sarnaselt Poola ja Jugoslaavia küsimustega, mida Stefan oli püüdnud kontrolli alla saada, ei puudutanud Ukraina küsimus mitte üksnes Habsburgide impeeriumi, vaid ka selle keiserlikke naabreid. Wilhelm kuulis Karpaatides ukraina keelt, aga sama keelt, ehkki erinevates murretes, räägiti ka kaks tuhat kilomeetrit ida pool Vene impeeriumi südames. See oli Ida-Euroopa etnograafia, hiljem ka antropoloogiana tuntud teaduse tippaeg. Etnograafid sõitsid maha pikki maid, et demonstreerida ühise keele ja kultuuri olemasolu üle poliitiliste piiride. Neile sekundeerisid demograafid, kes lugesid Habsburgide impeeriumis kokku miljoneid ukrainlasi, aga Venemaal kümneid miljoneid.74
Rahvuslus ei lasknud impeeriumidel olla konservatiivsed. Kui juba oli näha, et rahvad ulatuvad üle impeeriumi piiride, pidi keiserlik poliitika vaagima võimalikku kasu ja kahju. Stabiilsus näis olevat võimatu. Ukraina rahvusküsimus võis Habsburgide impeeriumi kas nõrgestada või tugevdada; see ei saanud olla neutraalne. Kui tekkima peaks mingisugune Ukraina riiklik moodustis, siis peaks see võtma territooriumi kas Habsburgide impeeriumilt, Vene impeeriumilt või mõlemalt. Seepärast tegutsesid nii Viin kui ka Peterburi selle nimel, et igasugune muutus oleks nende kasuks, et lubada mingisugust rahvuslikku ühinemist nende valitsuse all, nende toetusega. Vene impeerium püüdis veenda Habsburgide riigi ukrainlasi, et nad kuuluvad õigeusklike rahvaste perre, kellel on kohustused tsaari vastu. Habsburgid toetasid ukrainlaste eraldi kreekakatoliku (uniaadi) kirikut. Selle ukrainlasest juht, hiilgav metropoliit Andrei Šeptõtskõi, soovis kogu Vene impeeriumi usku vahetada. Ei Venemaa ega Habsburgid ei tahtnud arvestada oma ukraina alade kaotamisega, aga nad mõlemad kujutlesid, et ukraina rahvusküsimuse võiks lahendada teise territooriumide oma impeeriumi koosseisu hõlmamisega.75
Ka palju tähtsamad Habsburgide soost printsid kui Willy tegelesid ukraina rahvusküsimuse uurimisega. Kroonprints Franz Ferdinandil oli ukrainlasest poliitiline nõuandja. Keiser Franz Josephit sundis eelseisva sõja kartus Ukrainale tähelepanu pöörama. 1912. aastal, kui Willy oli reisil, käis Balkani poolsaarel sõda. Osmanite impeerium oli kokku kukkumas ning Habsburgid pidid võistlema Venemaaga Balkani poolsaare kontrollimise nimel. Ehkki Balkan oli Viini ja Peterburi vahelise oodatava jõukatsumise tegevuspaik, ei olnud Habsburgide ja Vene impeeriumil seal ühist piiri. Nende ühispiiriks oli Galiitsia idapiir. Niisiis pidi ükskõik millist sõda Venemaaga peetama Ukraina rindel ja Ukraina territoorium oleks tõenäoliselt läinud ühe käest teise kätte.76
Sõda Ukraina pärast oli Habsburgidele ebamugav väljavaade. Nende armee oli muljetavaldavalt paljurahvuseline ja paljukeelne, ent vanemate oma aadliga rahvuste esindatus ohvitserkonnas oli liiga suur. Ainult umbes iga viiesajas ohvitser rääkis emakeelena ukraina keelt. Ukraina idarinde ootuses oli mõttekas koolitada välja Ukraina ohvitser, kes esindaks ka Habsburgide dünastiat. Keiser Franz Joseph pöördus ainsa usutava kandidaadi poole. 1912. aasta sügisel palus ta Willyl Ukraina küsimust tundma õppida. Järgmisel aastal alustas Willy ohvitseriväljaõpet Wiener-Neustadti keiserlikus sõjaväeakadeemias.77
Willy näiline mäss tõi talle otsejoones keiserliku ülesande. Akadeemia kadetina jätkas ta ukraina keele ja kultuuri õpinguid. Kursuse lisatööst hoolimata oli Willy enamasti kadett nagu kõik teisedki, nagu oli olnud ka tema isa kavatsus. Ta elas sama päevakava järgi nagu teisedki tema kursuse noored mehed: äratus igal hommikul kell viis, tunnid kella kuuest kella üheni päeval ning taas kella kolmest pärastlõunal kuni kella kuueni õhtul. Willyle meeldisid geograafia ja õigusteadus. Ta sai häid hindeid ja ta kuulus oma klassi paremikku, ehkki pole selge, mida see tähendas. Mõnikord said Habsburgi ertshertsogid hindeid, kuigi nad ei õppinud. Ertshertsogeid eksamineerima sunnitud õpetajate kimbatus andis võimaluse Habsburgide üle nalja heita; ühe kabareesketši kohaselt kõlas ertshertsogitele esitatav lihtne eksamiküsimus näiteks nii: „Kui pikk oli seitsmeaastane sõda?”78
Näib, et Willy tundis õpingutest Wiener-Neustadti akadeemias rohkem rõõmu kui Hranice ettevalmistuskoolist. Willy ja mõned tema kaaslased laenasid koolijuhataja autot üheksa õhtut järjest. Ta armastas ratsutamist, vehklemist ja ujumist. Nii nagu tema eelminegi kool oli Wiener-Neustadt homoerootiline, kuigi ehk mitte nii agressiivselt. Vanematel poistel oli õigus valida nooremate seast endale lemmikuid; valvurile anti pistist, et ta lubaks kahel poisil kartseris koos aega veeta. Kui Willyle miski tema uues koolis ka ei meeldinud, siis noore 18aastase mehena leidis ta praktilisi viise, kuidas oma rahulolematust väljendada. Viinil oli pakkuda palju enam kui Hranicel ning tema vend Leo astus akadeemiasse samal aastal. Pühapäevad olid vendadel vabad ja siis said nad käia vanemate juures. Nüüd veetsid Stefan ja Maria Theresia suure osa oma aastast Viinis Stefani palees Wiedner Hauptstraße 61. See residents asus lühikese fiakrisõidu kaugusel keiser Franz Josephi Hofburgi paleest. Willy sai taas kokku ka oma lemmikõe Eleanoraga. Kui Eleanora Istriast külla tuli, võttis ta Viinis Willyga ette pikki jalutuskäike.79
Need jalutuskäigud olid oluline osa Willy haridusest. Nüüd oli ta noor mees, kes oskas tähele panna sotsiaalseid erinevusi; ta veetis aega armastatud õega, kes oli abiellunud palju madalamast seisusest mehega. Linn, mida Willy ja Eleanora koos vaatlesid, oli päratu suur metropol, kus elas kaks miljonit inimest. Kui vend ja õde oma isa paleest lõunasse jalutasid, eemaldudes Hofburgist ja Ringstraßest, jõudsid nad peagi Margaretenisse ja Favoritenisse, linnaosadesse, mis kihasid üha kasvava töölisklassi esindajatest. Willy hakkas oma vabal ajal lugema austromarksistide teoseid. See oli sotsialistliku liikumise iseäralik rühmitus, kelle lähenemine rahvusküsimusele sobis ka Willyle. Austromarksistid lootsid, et Habsburgide impeerium muutub demokraatliku parlamendi vastuvõetavate seaduste teel rahvuslikult sallivaks heaoluriigiks. Willy rakendas sotsialistide programmi oma meelisrahvale, ukrainlastele, kes olid kogu impeeriumi üks kõige vaesemaid ja põllumajanduslikumaid rahvaid.80
Selliseid väikesi üleastumisi toime pannes suundus Willy energia suuremasse süsteemi. Just need pisikesed mässud andsid talle energiat saada nooreks meheks, kelle oskused võivad ühel päeval teenida tema impeeriumi. Teda jälgiti ja arendati. Ta ei olnud enam üks mitmest võimalikust Poola ertshertsogist, vaid ainus võimalik Ukraina prints Habsburgide seas. Ta ei olnud enam Poola missiooni järjekorras viimane, vaid Ukraina järjekorras esimene. Ertshertsog astus ühte sammu talurahvaga, vana dünastia uue rahvusega. Õigel hetkel võisid Willy ja tema valitud rahvus tuua iidsesse impeeriumi nooruslikku tarmu.
Robert Musil kirjeldab oma romaanis „Omadusteta mees” komiteed, mis peab planeerima Franz Josephi 70 aasta troonijuubelit. Pärast keerukaid afääre veresugulaste keskel, isakujude mõju pikki vaagimisi ning laialivalguvaid kõrvalepõikeid poliitilisse filosoofiasse ei jõua komitee ühele praktilise tulemusele – aga see annab meile maailmakirjanduse ainsa näite komitee istungitest, mida esitatakse veenvalt reaalsuse mõistmise paigana. Elukutseline diplomaat püüab lahti seletada diplomaatia olemust: ära tee seda, mida sa tahad. Romaani peategelane defineerib tegevuse: mitte see, mida sa hetkel teed, vaid see, mida sa järgmisena teed. Musil püüab anda edasi Habsburgide ajatunnetust: lakkamatu olevik, mida ei saa kõigist tema detailides kontrollida, aga mille kui terviku peremees võidakse olla, niivõrd kuivõrd ollakse taktitundelised ja nobedad ega lasta maailmal endale korda minna muidu kui ainult perekondliku võimu kujutusena.
Ajatust annab Musili romaanis edasi Franz Josephi valitsuse kestus, mis oli nii ebaharilikult pikk, et see andis tema dünastiale igavikulise ilme. 20. sajandi alguses ei mäletanud enamik Habsburgide alamaid enam ühtki teist keisrit. Ent see ajatus tulenes individuaalsest visadusest, mitte sellest, et dünastia sai olla kindel tulevaste põlvede tublidusele. Franz Joseph oli keeldunud seni suremast, kuid troonipärija Franz Ferdinand oli läbematu ja ebapopulaarne. Keiser ise oli globaalselt areenilt tõrjutud Kesk- ja Ida-Euroopasse, kus valitsejad tundsid end järjest rohkem nurka surutuna jõudude poolt, mis aja jooksul kasvasid, mitte ei kahanenud.
See igavikutunnetus konkureeris katastroofitunnetusega. 20. sajandi algusaastatel mässiti Habsburgide monarhia Euroopa liitlassüsteemi, kahe sõjaks relvastuva riikide rühmituse võistlusse. Habsburgide diplomaatia,
Kena kokkuvõtte Ida-Euroopa etnograafia stiilist leiab Gellneri raamatust
Ukraina monarhismi kohta vt Tereštšenko, „Вячеслав Липинский”. Galiitsia ukrainlaste liikumise kohta vt nt John-Paul Himka teoseid
Tereštšenko ja Ostaško, Український патріот, lk 8. Selle raamatu nõuandja oli Jevgen Olesnõtski.
PH, 14. aprill 1948; TsDAHO 26/1/66498-fp/148980/I/132; vt ka Onatski, Портреты в профиль, lk 126. Ohvitserikorpuse kohta vt Plaschka, Haselsteiner ja Suppan,
„Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/3; Novosad, „Василь Вишиваний,” lk 24.
„Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/3; Deák,
Ukrainlaste vaesuse kohta vt „Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/2–3.