Arglik kevad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
ta on ikkagi seal?” Mõistatus hakkas lahenema, aga juba järgmise lausega võttis ülem kogu lootuse tagasi.
„Rando Mellikut meil enam ei ole.”
„Kuhu ta viidi?”
Mees viivitas vastusega. Küsis omalt poolt hoopis midagi muud:
„Kas teil olid lähedased suhted?”
„Mis see…” Mis see siia puutub, oli Liis küsida tahtnud, aga siis haaras naist millegipärast hirm. Midagi oli lootusetult valesti. „Ei, mitte just eriti, kahjuks…”
Ja siis tuli teade nagu kirvehoop.
„Rando Mellik tegi enesetapu. Tunnen teile kaasa!”
„Kuidas?” See ei olnud karje, vaid rohkem sosin. Nii, nagu oleks Liisi kopsudest korraga õhk lõppenud.
„Mul on kahju, aga vang Rando Mellik poos end oma kambris üles. See oli juba… kaheksateistkümnendal detsembril.”
„See… see ei ole võimalik! Ja kust ta… kust ta nööri sai?”
„Ta oli oma särgi ribadeks käristanud ja sellest nööri pununud.”
Kogu Harinõmme pood pöörles, Liis hoidis vaevaga tasakaalu, et mitte kaasa pöörelda.
„Miks… miks te mulle ei teatanud!” See tuli naiselt röögatusena.
„Teile? Ta ju ütles, et tal pole ühtegi sugulast.”
„Aga minu kirjad! Need pidid tal alles olema!”
„Mul on kahju, kallis proua, aga ta oli kõik paberid puruks käristanud ja WC-potist alla saatnud. Ainult üks paber oli alles.”
„Üks paber? Mis paber?”
„Kiri, kus Rando Mellik teatab, et vabadus on nii lootusetult kaugel, et varem või hiljem teeks ta seda nagunii. Ma vabandan, aga Rando Mellik oli väga labiilse närvisüsteemiga ja käitus üldse ettearvamatult.”
Kummalisel kombel sai Liis korraga üsna rahulikult mõelda – kas tõesti Rando kirjutas nii, see ei ole ju üldse tema moodi…
„Kuhu ta… maeti?” küsis naine alistunult.
„Seda ma ei tea. Niisuguseid teenuseid me tellime matusebüroolt, nemad teavad.”
Oligi kõik. Liis istus toolil, veel tuututav telefonitoru peos. Pood tema ümber enam ei pöörelnud. Asjad olid jälle omale kohale asetunud. Tõsi küll, mitte kõik.
Uksesignaali meloodiline heli andis märku, et järjekordne ostja sisenes. Ja enne kui Liis jõudis pead pöörata, tundis ta tulija häälest ära.
„Tere ja jaksu!”
Muldri Tilde. Kas ta ei osanud tõesti mingit muud aega pooditulekuks valida!
Liis Mellik noogutas tummalt vastuseks. Saadud sõnum polekski veel nagu tema teadvusse jõudnud, see oli mingi toormaterjal, mis alles töötlemist ja lahterdamist vajas. Oli vaid teadmine, et midagi on tema elus jälle muutunud, ja see pole meeldiv muutus.
„Liisike, sa oled ju näost täitsa ära! Kas midagi juhtus?”
Mis ma vastan? Kas räägin talle? Ma ei saa ju kõike ainult endale pidada, see anum on juba pilgeni täis! Ja Liis Mellik ütleski:
„Ma sain praegu surmasõnumi, sellest…”
„Taevake, kes see… Mõni sugulane või?”
Sugulane… Kas Rando oli sugulane? mõtles Liis mehaaniliselt ja vastas endalegi ootamatult:
„Jah. Poeg.”
„Sinu poeg?” Ning siis andis Tilde ise kuulujuttude kaudu saadud niidiotsa, mida edasi harutada. „See, kes laeva peal merd sõitis või?”
„Jah, see. Laev oli põhja läinud.” Mingil moel oli see ju õige, selle inimese elulaev oli tõesti põhja läinud. Randot enam ei olnud.
„Oh sa taevas, jah… Kuskil kaugel või?”
„Jah. Kariibi meres,” nimetas Liis esimese pähetulnud koha ning sai hetke aega enda kogumiseks. Muldri Tilde ilmselt mõtles, kus see imelik koht olla võiks, aga ta polnudki teadmistelt nii tume.
„Ahah, see on vist seal kuskil Kuuba kandis. Kaugel jah,” kohmas naine ja siis ei osanud kumbki enam millestki rääkida. Liis mõtles, mis tema elus nüüd teisiti saab olema, ega leidnudki sellele äkki vastust, Tildet aga kammitses kummaline ebalus, kas poenoorikule kaastunnet avaldada või juhtunust enam mitte juttu teha. Kebjakas naine silmitses poeriiuleid ja ütles siis päris tavalise häälega:
„Ole hea, anna mulle pakk taluvõid.”
4
Eelseisvad suured muutused hakkasid ettevõttes „Harinõmme Puit” aina rohkem silma paistma. Pärast mõõdistajaid ja märkijaid tuli ekskavaator ja ragistas veel külmunud pinnasesse vajalikud süvendid vundamendi ja masinate aluste jaoks, tuli mikrobuss ehitajatega, kes vanast löövist laudu välja tassisid, betoonivaluks raketised valmis tegid ja metallarmatuuri kokku keevitasid. Ning siis sõitis kohale suure pöörleva mahutiga betooniauto, jäme voolik pandi paika ning raketised valati püdelat betooni täis.
Priit Maasikas ei saanud teisiti, kui lihtsalt pidi vahetevahel saeraami juurest ehitajate töömaale kõndima. Nende kiiret ja oskuslikku tegutsemist jälgides tundis ta tõelist vaimustust – kes küll oleks veel paarkümmend aastat tagasi osanud arvata, et ehitada saab niisuguse tempoga, pealegi nii korralikult ja läbimõeldult? Talle meenus, kuidas esimest kolhoosilauta oli ehitatud – kogu töö käis algul päris käsitsi, alles hiljem toodi kohale väike bensiinimootoriga segumasin, kuhu siis labidaga liiva kühveldati ja tsementi lisati, ning sellegi üle olid need vatikuubedes ehitajad uhked olnud. Ja kui müüri ladudes mõni kivi natuke liinist välja kaldus või vuuk paksemaks jäi – kes siis sellest hoolis! Hiljemgi, kui traktorite remondihalli ehitus käsil oli ja tema, Priit Maasikas, juba töökoja ülemana püüdis kvaliteetsemat tööd nõuda, naeris töödejuhataja ta lihtsalt välja.
„Ega see pole teatrimaja, et kõik peab triksis ja traksis olema, see on ju traktorite remondikuur!”
„Aga vuugid võiksid ikka sirged olla! Ja tsementpõrand tasane kah!” oli Priit nõudnud. „Need mehed teevad ju praaki!”
„Praaki… Kus see piir on, et siitsaadik on praak ja siit ei ole? Seinad seisavad püsti ja põrandal pole ka häda midagi. Vaadake aasta pärast, missugune see siis välja näeb, kindlasti üleni õline ja ligane, mis mõte on siis seda nii lihvida?”
Nüüd olid tõesti teistsugused ajad, ehitajad suhtusid oma töösse hoopis teistmoodi, ja Priidu rinda hakkas tasapisi ka omanikuuhkus tekkima – temagi oli üks neist kolmest, kes ehitusfirmalt selle ehituse tellisid. Tema oli üks siia kerkiva puidutööstuse omanikest, protsendi järgi küll üsna tähtsusetu ja selle tehinguga oma ainuomaniku positsiooni loovutanud, aga sellega kindlasti ka võitnud. Ning kui see uus vabrik tööle hakkab, tehakse edaspidi veelgi investeeringuid ja sellega hakkab tõusma ka tema osaluse rahaline väärtus. Kõige tähtsam Priit Maasikale aga oli, et uued omanikud olid temaga arvestama hakanud.
„Sa oled nagunii siin, eks hoia ehitajatel ka silma peal,” oli Aru juba päris omamehelikult öelnud. Tema oli uue ettevõtte peadirektor, Kaerlepp asedirektor ja Priidu nime taga seisis – tootmisala juhataja. Aru ise käis Harinõmmel harva, ka Kaerlepp eksis siia vaid paar korda nädalas, nii et ettepanek oli õigustatud. Ja mine tea, kui palju nad üldse ehitamisest teadsid, nemad olid rohkem ärimehed. Selline töökorraldus aga oligi vesi Priidu veskile; oma töölõigus muutus ta sedamaid asendamatuks ja kõige tähtsam – ei olnud kogu aeg peaosanike kontrolliva silma all. Ning seegi oli enesetunnet tõstev, kui ehitusettevõtte töödejuhataja, joonis käes, temaga probleeme arutama tuli ja Priit Maasikas siis mõtlikult vuntsi mäludes arvas:
„Jah, seda vundamenti võib pool meetrit nihutada küll… Aga see vahe seal peab jääma nii, nagu joonisel on.” Ning kui töödejuhataja oli nõustuvalt noogutades taandunud, tundis Priit hinges mõnusat