Krahv Monte-Cristo. 5. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
ometi muretsege. Kuu aega tagasi pidasite te seda hiilgavaks abieluks… Te saate aru, ma olen ahastuses: minu pool kohtasite te seda Cavalcantit, keda mina ei tunne, uskuge mind.”
“Mina tunnen teda,” vastas Danglars. “Sellest piisab.”
“Te tunnete teda? Kas te olete siis tema kohta andmeid kogunud?” küsis Monte-Cristo.
“On siis selleks vajadust, kas pole esimesest pilgust selge, kellega on tegemist? Ennekõike – ta on rikas.”
“Mina seda ei kinnita.”
“Aga te ju vastutate tema eest?”
“Viiekümne tuhande frangi ulatuses, see on pisiasi.”
“Tal on hea kasvatus.”
“Hm!” pomises nüüd Monte-Cristo omakorda.
“Ta on muusik.”
“Kõik itaallased on seda.”
“Teate, krahv, te ei ole selle noormehe suhtes õiglane.”
“Pean tunnistama, jah. Mul on raske vaadata, et teades teie antud lubadust Morcerf’idele, astub ta nüüd põiki teele ette, kasutades ära oma varandust.”
Danglars puhkes naerma.
“Olete teie aga range,” ütles Danglars. “Seltskonnas tuleb seda ühtelugu ette.”
“Aga te ei või ometi niisama lihtsalt asja katki jätta, kallis härra Danglars. Morcerf’id arvestavad selle abieluga.”
“Kas nad arvestavad?”
“Täiesti kindlalt.”
“Siis tuleb neil lihtsalt asjast aru saada. Te peaksite sellest isale möödaminnes mainima, kallis krahv, te olete seal majas nii heas kirjas.”
“Kus pagan te seda olete näinud?”
“Aga minu meelest nende juures ballil. See on ju silmaga näha! Krahvinna, uhke Mercédès, kõrk katalaanitar, kes suvatseb vaevalt suud lahti teha oma kõige vanemate tuttavate puhul, võttis teil käe alt kinni, läks teiega aeda, kõndis varjulistel alleedel ja tuli tagasi alles poole tunni pärast.”
“Oi parun, parun, te ei lase meid kuulata,” ütles Albert. “Milline barbaarsus teiesuguse melomaani puhul!”
“Hea küll, hea küll, härra naljahammas,” sõnas Danglars. Ja pöördudes siis Monte-Cristo poole, ütles:
“Kas te võtate selle asja enda peale ja räägite sellest – isale?”
“Meelsasti, kui te seda soovite.”
“Aga sel korral olgu see tehtud selgesti ja lõplikult, kõigepealt, küsigu mu tütre kätt, määraku kindlaks tähtaeg, rääkigu oma rahanduslikest tingimustest, et võiks lõpuks kokkuleppele jõuda või asi katki jätta. Aga te mõistate, mingit edasilükkamist enam ei ole.”
“Olgu nii! See asi aetakse ära.”
“Ma ei väida teile, et ma ootan seda heameelega, aga ma ootan seda: pankur on oma sõna ori.”
Ja Danglars’i rinnust tõusis samasugune ohe nagu noore Cavalcanti rinnust pool tundi tagasi.
“Bravi! Bravo! Brava!” hüüdis Morcerf ja plaksutas muusikapala lõppemise järel pankurit järele ahvides.
Danglars kõõritas parasjagu Albert’i poole, kui tuldi tema juurde ja öeldi talle sosinal paar sõna.
“Ma tulen tagasi,” ütles pankur Monte-Cristole, “oodake mind, võib-olla on mul teile midagi öelda.”
Ja pankur lahkus.
Paruness kasutas ära mehe äraolekut ja lükkas tütre õppetoa ukse lahti ning kõik võisid näha, kuidas härra Andrea, kes oli koos preili Eugénie’ga klaveri taga istunud, nagu vedru püsti hüppas.
Albert kummardas naeratades preili Danglars’ile, kes ei paistnud sugugi segadusse sattuvat ja tervitas vastu niisama külmalt kui harilikult.
Cavalcanti näis tõesti segaduses olevat. Ta tervitas Morcerf’i, kes vastas tema tervitusele äärmiselt jultunud ilmel.
Nüüd asus Albert sõnaohtralt ülistama preili Danglars’i häält ja ütles, et otsustades selle järgi, mida ta äsja kuulis, on tal ääretult kahju, et ta polnud eelmisel õhtul toimunust osa võtnud.
Omapead jäetud Cavalcanti viis Monte-Cristo kõrvale.
“Aitab nüüd muusikast ja komplimentidest,” ütles proua Danglars, “tulge teed jooma.”
“Tule, Louise,” kutsus preili Danglars oma sõbratari.
Mindi kõrvaltuppa, kus teelaud oli tõepoolest kaetud.
Sel hetkel, kui vastavalt inglise kombe järgi jäeti lusikad juba tassidesse, läks uks lahti ja silmanähtavalt väga erutatud Danglars tuli tagasi.
Eriti märkas seda erutust Monte-Cristo ja vaatas küsivalt pankuri poole.
“Ma sain Kreekast posti,” ütles Danglars.
“Ah nii! Sellepärast teid siis kutsutigi ära?” küsis krahv.
“Jah.”
“Kuidas tunneb ennast kuningas Otto?” küsis Albert lõbusal toonil.
Danglars vaatas vilksti tema poole ega lausunud sõnagi; Monte-Cristo pööras pea kõrvale, et varjata näole ilmunud kaastundlikku ilmet, mis aga peaaegu kohe kadus.
“Lähme koos ära, eks ole?” küsis Albert krahvilt.
“Jah, kui te soovite,” vastas viimane.
Albert ei suutnud pankuri pilku kuidagi mõista. Seepärast pöördus ta Monte-Cristo poole, kes oli seda suurepäraselt mõistnud, ja küsis:
“Kas te nägite, kuidas ta mind vaatas?”
“Jah,” vastas krahv. “Kas teie meelest oli ta pilk kuidagi iseäralik?”
“Arvan küll. Aga mida ta tahtis öelda oma uudistega Kreekast?”
“Kust mina pean seda teadma.”
“Ma oletan, et teil peaks olema suhteid sel maal?”
Monte-Cristo naeratas, nagu alati naeratatakse, kui tahetakse vastamisest kõrvale põigelda.
“Vaadake, parun tulebki teie poole, ma lähen ütlen preili Danglars’ile mingi komplimendi tema kamee kohta, siis on isal aega teiega rääkida.”
“Kui te teete talle mingi komplimendi, tehke seda vähemasti tema hääle kohta,” ütles Monte-Cristo.
“Ei, seda teevad niikuinii kõik.”
“Kallis vikont,” ütles Monte-Cristo, “te edvistate oma häbematusega.”
Albert astus Eugénie poole, naeratus huulil.
Sel ajal kummardus Danglars krahvi kõrva juurde.
“Te andsite mulle hiilgavat nõu,” ütles ta. “Need kaks sõna, “Fernand” ja “Ioannina” kätkevad endas kohutavat lugu.”
“Ah!” üllatus Monte-Cristo.
“Jah. Ma räägin teile sellest ühel päeval. Aga viige noormees endaga kaasa. Mul on väga raske temaga praegu koos olla.”
“Seda ma teen. Ta tuleb koos minuga. Kas ma pean ikka veel isa teie juurde saatma?”
“Rohkem kui kunagi.”
“Hästi.”
Krahv andis Albert’ile märku.
Mõlemad kummardasid daamidele ja lahkusid: Albert, suhtudes täiesti ükskõikse ilmega preili Danglars’i põlgusesse; Monte-Cristo, korrates proua Danglars’ile oma nõuandeid selle kohta, kui ettevaatlik peab olema pankuri naine, kui tahab oma tulevikku kindlustada.
Härra Cavalcanti jäi võitlusvälja peremeheks.
II
HAYDЕЕ
Vaevalt