Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER). Oswald SpenglerЧитать онлайн книгу.
mis seni märkisid ebamäärast eetilist laadi erinevust, käsitatakse siin esmakordselt perioodi tähenduses, ranget ja paratamatut orgaanilist järgnevust iseloomustavate väljenditena. Tsivilisatsioon on iga kultuuri vältimatu saatus. Selles jõutakse kõrgpunkti, mille põhjal muutuvad lahendatavaks ajaloolise morfoloogia viimased ja raskeimad küsimused. Tsivilisatsioon on ülim ja kunstlikem seisund, mille kõrgemat liiki inimene võib saavutada. Ta on lõpetuseks; ta järgneb tekkimisele kui tekkinu, elule kui surm, arengule kui tardumus, maale ja hingelisele lapsepõlvele, mida kehastavad dooria stiil ja gootika, kui vaimne rauklus ja kivine, kivistav maailmalinn. Ta on lõplik lõpp, kuid sisima paratamatusega jõutakse ikka jälle temani välja.
Alles tänu sellele peetakse roomlast helleni järeltulijaks. Alles nii jõuab hilisantiik valguse kätte, mis toob välja tema sügavaimad saladused. Sest kuidas saada aru väitest – mis on eitatav üksnes tühjade sõnade abil –, et roomlased olid barbarid, kes ei eelne suurele tõusule, vaid ühe niisuguse lõpetavad? Hingetud, ebafilosoofilised, kunstita, brutaalsuseni tõulised, hoolimatult reaalse edu kannul – nii seisavad nad helleenilise kultuuri ja eimiski vahel. Nende üksnes praktilist taotlev kujutlusvõime – neil oli sakraalne jurisprudents, mis korrastas suhteid jumalate ja inimeste nagu eraisikute vahel, aga mitte ainsatki puht-rooma müüti jumalate kohta – on midagi niisugust, mida Ateenas üldse ette ei tule. Kreeka hing ja rooma intellekt – see’p see on. Nii erinevad kultuur ja tsivilisatsioon. Ja see ei maksa ainult antiikmaailma suhtes. Ikka ja jälle kerkib esile see tugeva vaimuga, täiesti mitte-metafüüsiline inimtüüp. Tema kätes on iga hilisaja vaimne ja materiaalne saatus. Tema tegi teoks Babüloonia, Egiptuse, India, Hiina ja Rooma imperialismi. Sellistel ajajärkudel küpsesid lõplikuks maailma-meeleoluks budism, stoa ja sotsialism, mis nõrkevat inimsust kogu tema olemuses veel kord haarata ja ümber kujundada suutsid. Puhas tsivilisatsioon ajaloolise protsessina seisneb anorgaaniliseks muutunud, väljasurnud vormide astmelises ärakaotamises.
Kultuuri üleminek tsivilisatsiooniks toimub antiigis neljandal (e.Kr.), Õhtumaal 19. sajandil. Sealt alates ei langetata suuri vaimseid otsuseid enam “kogu maailmas”, nagu see toimus orfilise liikumise ja reformatsiooni ajal, mil polnud päris tähtsusetu ükski küla, vaid kolmes või neljas maailmalinnas, mis on endasse imenud kogu ajaloo sisu, ja millega võrreldes kogu kultuurimaastik langeb provintsi tasemele, mis omalt poolt peab veel üksnes toitma maailmalinnu oma kõrgema inimsuse jääkidega. Maailmalinn ja provints40 – koos nende, igasuguse tsivilisatsiooni põhimõistetega, tuleb esile ajaloo täiesti uus vormiprobleem, mida meie, nüüdisaegsed, parajasti läbi elame, olemata seda kogu tema kaugeleulatuvas tähenduses kas või osaliselt hoomanud. Maailma asemel linn, punkt, kuhu koondub kogu laialdaste maapiirkondade elu, samal ajal kui ülejääk närbub; vormiküllase, maaga kokku kasvanud rahva asemel uus nomaad, parasiit, suurlinnaelanik – traditsioonivaba, vormitult voogava massina esinev puhas fakti-inimene, irreligioosne, intelligentne, viljatu, sügava vastumeelsusega talupoegkonna (ja selle kõrgeima vormi, maa-aadli) vastu, seega tohutu samm anorgaanilise poole, lõpu suunas – mida see tähendab? Prantsusmaa ja Inglismaa on selle sammu astunud ja Saksamaa seda tegema hakkamas. Sürakuusale, Ateenale, Aleksandriale järgneb Rooma. Madridile, Pariisile, Londonile järgnevad Berliin ja New York. Maade saatus, mis mõne sellise linna kiirtepärja sisse ei jää, on muutuda provintsiks – nii toona Kreeta ja Makedoonia, praegu aga Skandinaavia Põhjala.41
Võitlus ajastu arusaamade formuleerimise nimel metafüüsilises, kultuslikus või dogmaatilises vormis esinevate maailmaprobleemide kohta toimus kunagi maalähedase talupoegliku meelsuse (aadli ja preesterkonna) ning varase dooria ja gooti ajastu vanade väikeste kuulsate linnade “ilmaliku” patriitsliku vaimu vahel. Sellised olid kokkupõrked Dionysose religiooni pärast – näiteks Sikyoni türanni Kleisthenese42 päevil – ning reformatsiooni pooldajate ja vastaste vahel Saksa riigilinnades ja hugenottide sõdades. Aga nii nagu need linnad said lõpuks võitu maast – puht-linlikku maailma-teadvust kohtame juba Parmenidesel ja Descartes’il –, nii saab maailmalinn jagu neist. Selline on kõigi hilisaegade, nii joonia stiili kui baroki vaimne arengukäik. Praeguseks, nagu ka hellenismiperioodil, mille künnisele jäi kunstliku, seega maale võõra suurlinna Aleksandria rajamine, on senised kultuurilinnad – Firenze, Nürnberg, Salamanca, Brügge, Praha – muutunud provintsilinnadeks, mis avaldavad sisimas lootusetut vastupanu maailmalinnade vaimule. Maailmalinn tähendab kosmopolitismi kodumaa43 asemel, jahedat faktimeelt traditsiooni ja orgaaniliselt kasvanu vastu tuntava aukartuse asemel, teaduslikku irreligiooni kui eelnenud südamereligiooni kivistist, “ühiskonda” riigi asemel, loomuõigust kätte võideldud õiguste asemel.
Raha kui anorgaaniline, abstraktne suurus, lahutatud kõigist sidemetest viljaka maapinna tähenduse ning loomuliku eluviisi väärtustega – selle rakendamises on roomlased kreeklastest ette jõudnud. Siit alates on kõrgema seisuse maailmavaade ühtlasi ka rahaküsimus. Chrysippose kreeka stoitsism varanduse olemasolu ei eelda, küll aga Cato ja Seneca hilisrooma stoa,44 ning erinevalt 18. sajandi sotsiaaleetilisest mõtteviisist on 20. sajandi oma, juhul kui see tahab olla midagi enamat elukutselisest – tulutoovast – agitatsioonist, miljonäride pärusmaa. Maailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid. Nende taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu); nende terav ja jahe intelligents, mis on üle talupoeglikust kavalusest; nende naturalism täiesti uues tähenduses, mis – Sokratesest ja Rousseau’st kaugemale minnes – seostub kõige seksuaalse ja sotsiaalse osas alginimlike vaistude ja olekutega; see panem et circenses, mis täna ilmub uuesti lagedale palgavõitluse ja spordiväljaku tähe all – kõik see tähistab lõplikult valmissaanud kultuuri maailmalinlikku astet, mis provintslikuga võrreldes on inimeksistentsi täiesti uus, hiline ja tulevikuta, kuid vältimatu vorm.
See’p see on, mis tahab, et teda nähtaks, kuid mitte mõne parteimehe, ideoloogi, ajakohase moralisti silmade läbi, mingisugusest “seisukohast”, vaid ajatust kõrgusest, olles pööranud pilgu aastatuhandete ajaloolisele vormimaailmale – kui käesolevast suurest kriisist tõepoolest aru tahetakse saada.
Ma näen esmajärgulisi sümboleid selles, et Roomas, kus triumvir Crassus oli kõikvõimas kinnisvaraspekulant, elas Rooma rahvas – kelle nime võidi näha toretsemas kõigil raidkirjadel, ning kelle ees kaugel värisesid gallialased, kreeklased, partlased ja süürlased – pimedate eeslinnade paljukorruselistes üürikasarmutes45 tohutus viletsuses, võttes sõjalise ekspansiooni edusamme teadmiseks ükskõikselt või omalaadi sportliku huviga; et mõnigi suur põlisaadlike suguvõsa – keltide, samniitide ja Hannibali võitjate järeltulijad –, kes ei osalenud pöörases spekulatsioonis, pidi loobuma oma päritud majadest ja kolima kehvadesse üürikorteritesse; et samal ajal, kui piki Via Appiat kerkisid Rooma finantssuuruste veel praegugi imetletud hauaehitised, visati lihtrahva laibad koos loomaraibete ja suurlinnaprügiga jubedasse massihauda, kuni see paik Augustuse ajal epideemiate ärahoidmiseks kinni aeti (misjärel Maecenas rajas sellele oma kuulsa pargi); et rahvast tühjaks jäänud Ateenas, mis elas võõraste külaskäikudest ja rikaste välismaalaste (näiteks Juuda kuninga Herodese) annetustest, vahtis liiga ruttu rikkaks saanud roomlaste reisiv pööbel ammulisui Periklese-aegseid teoseid (millest ta taipas niisama vähe nagu ameeriklastest külastajad Michelangelo Sixtuse kabelist) – misjärel veeti minema või müüdi fantastiliste moehindade eest maha kõik liikuvad kunstiteosed, ning saadud tulu eest rajati vanemate läbimõeldud ja tagasihoidlike hoonete kõrvale kolossaalsed ja ülbed roomapärased ehitised. Neis asjades, mida ajaloolane ei pea kiitma ega laitma, vaid morfoloogiliselt vaagima, jääb selle jaoks, kes on vaatama õppinud, vahetult nähtavale üks idee.
Sest tuleb välja, et sellest hetkest alates seisavad kõik maailmavaate, poliitika, kunsti, teadmuse, tunde suured konfliktid selle ühe vastanduse märgi all. Mis on homne tsiviliseeritud poliitika vastandina eilsele kultiveeritule? Antiigis retoorika, Õhtumaal žurnalism, ja seda tolle abstraktumi – raha – teenistuses, mis esindab tsivilisatsiooni
Vrd. II kd., lk. 133 jj.
See ongi märgatav Strindbergi ja ennekõike Ibseni arengus, kes oli oma probleemide tsiviliseeritud õhustikus ikka vaid külaline. “Brandi” ja “Rosmersholmi” motiivid on kummaline segu kaasasündinud provintsialismist ja teoreetiliselt omaks võetud maailmalinna horisondist. “Nora” nimitegelane on lektüüri tõttu rajalt libisenud provintslanna arhetüüp.
Keelas ära linnaheeros Adrastose kultuse ja Homerose laulude ettekandmise, et jätta dooria aadel ilma tema hingelistest juurtest (560. a. e.Kr. paiku).
Sügav sõna, mis omandab tähenduse kohe, kui barbar saab kultuurinimeseks, ja kaotab selle taas, kohe kui tsiviliseeritud inimene nõustub deviisiga
Seepärast võtsid kristluse kõigepealt omaks roomlased, kes
Roomas ja Bütsantsis ehitati kõige rohkem kolmemeetrise tänavalaiuse juures seitsme- kuni üheteistkümnekorruselisi üürimaju, mis üsna sageli koos elanikega kokku varisesid, sest puudusid igasugused ehitusjärelevalve eeskirjad. Suurele osale