Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER). Oswald SpenglerЧитать онлайн книгу.
Vanemast kuni Augustuseni palju suuremal määral muutumatuks kui seda tavaliselt arvatakse. Kuid suured parteid on üksnes veel näiliselt otsustavate aktsioonide keskpunktiks. Tegelikult otsustab kõike väike rühm teistest targemaid päid, kelle nimed ei ole sel hetkel võibolla kõige tuntumad, sellal kui suur hulk teisejärgulisi poliitikuid, reetoreid ja tribuune, saadikuid ja ajakirjanikke – provintsi silmapiire arvestades tehtud valik – rahva enesemääramise illusioone säilitada aitab. Ja kunst? Filosoofia? Platoonilised ja kantiaanlikud ideaalid kehtisid kõrgema inimsuse suhtes, samal ajal kui hellenismi ja nüüdisaegsed ideaalid – ennekõike sotsialism, talle seesmiselt üsna lähedane darvinism oma (nii ebagoethelike) vormelitega (olelusvõitlus ja looduslik valik), sellega omakorda suguluses olevad naiste- ja abieluprobleemid, nagu neid esitavad Ibsen, Strindberg ja Shaw, anarhilise meelelisuse impressionistlikud tungid, kogu see moodsate igatsuste, ahvatluste ja valude segadik, mida väljendavad Baudelaire’i luule ja Wagneri muusika – pole külainimese ja üldse loomuliku inimese maailmatunde jaoks, vaid eranditult maailmalinnade ajuinimese tarbeks. Mida väiksem linn, seda mõttetum on tegeleda sealse maalikunsti või muusikaga. Kultuuri juurde kuulub gümnastika, turniir, agoon, tsivilisatsiooni juurde sport. Seegi eristab helleni palestrat47 Rooma tsirkusest.48 Kunst ise muutub spordiks – seda tähendab l’art pour l’art – asjatundjate ja ostjate üliintelligentse publiku ees, ükskõik kas parajasti on käsil absurdsetest instrumentaalsetest helimassiividest või harmooniatakistustest jagusaamine või mõne värviprobleemi lahendamine. Ilmuvad uus faktifilosoofia, mis metafüüsilistesse spekulatsioonidesse suhtub vaid muigamisi, ning uus kirjandus, mida vajavad suurlinlase intellekt, maitse ja närvid, kuid mis on provintslase jaoks vastik ja arusaamatu. “Rahvale” ei lähe korda ei aleksandristlik luule ega vabaõhumaal. Üleminekule oli tookord ja on ka praegu iseloomulik rida vaid sel ajajärgul ettetulevaid skandaale. Ateenlaste nördimus Euripidese loomingu puhul või näiteks Apollodorose pöörettekitava maalimisviisi suhtes kordub mässuna Wagneri, Manet’, Ibseni ja Nietzsche vastu.
Kreeklasi võib käsitada ka nende majanduslikest suhetest rääkimata. Roomlastest saab aru ainult selle kaudu. Chaironeia49 ja Leipzigi all võideldi viimast korda mõne idee pärast. Esimeses Puunia sõjas ja Sedani all ei saa majanduslikke momente enam märkamata jätta. Alles roomlased oma praktilise energiaga tegid orjapidamisest suurejoonelise elustiili, mis paljude jaoks on antiikse majanduse, õiguse ja elulaadi peamine tunnus, ja igatahes kõvasti alandab selle kõrval esineva vaba palgatöö väärtust ja sisemist väärikust. Samamoodi arendasid alles germaani, mitte romaani rahvad Lääne-Euroopas ja Ameerikas aurumasina põhjal välja maastikupilti muutva suurtööstuse. Ei saa jätta märkamata kummagi sügavalt sümboolse nähtuse suhet stoitsismi ja sotsialismiga. Alles Gaius Flaminiuse poolt välja kuulutatud ja Mariuses esimest korda kehastunud Rooma tsesarism õpetas antiikmaailma tundma üleolekut, mille annab raha tugeva vaimuga ja ambitsioonikate fakti-inimeste kätes. Ilma selleta jäävad Caesar ning roomlus täiesti käsitamatuks. Igas kreeklases on midagi don Quijote’ist, igas roomlases Sancho Panzast – mida nad veel olid, jääb selle varju.
Rooma ülemvõim toonases maailmas on negatiivne nähtus, mida ei tinginud jõu üleküllus ühel pool – sest jõudu roomlastel pärast Zamat50 enam polnud –, vaid vähene vastupanu teisel pool. Roomlased ei vallutanud maailma.51 Nad ainult võtsid enda valdusse selle, mis lebas saagina maas igaühe jaoks. Imperium Romanum ei sündinud tänu kõigi sõjaliste ja rahaliste vahendite koondamisele, nagu kunagi varem Kartaago, vaid põhjusel, et vana Idamaa loobus välisest enesemääramisest. Ärgu lastagu end petta näiliselt hiilgavatest sõjalistest edusammudest. Paari halvasti treenitud, halvasti juhitud, halvatujulise leegioniga heitsid Lucullus ja Gnaeus Pompeius alla terveid riike, mis poleks tulnud kõne allagi Ipsose lahingu ajal.52 Ohtu Mithridatese poolt, tõelist ohtu sellele mitte kunagi tõsiselt proovile pandud materiaalsete jõudude süsteemile, poleks Hannibalist võitusaanute jaoks kunagi olnud. Pärast Zamat ei pidanud roomlased enam ühtki sõda mõne suure sõjalise jõu vastu ega oleks seda suutnudki.53 Nende klassikalisteks sõdadeks olid sõjad samniitide, Pyrrhose ja Kartaago vastu. Nende suur tund oli Cannae54 all. Pole ühtki rahvast, kes mitusada aastat järjest koturnidel seisaks. Saksa-Preisi rahval, kelle vägevad hetked olid 1813., 1870. ja 1914. aastal, on neid teistest rohkem.
Ma õpetan siin nägema lõpuaja tüüpilise sümbolina imperialismi, mille kivististena võivad veel aastasadadeks ja aastatuhandeteks püsima jääda ja ühest vallutajarusikast teise käia riigid nagu Egiptus, Hiina ja Rooma, samuti India ja islami maailm – surnud kehad, vormi ja hingeta inimmass, suure ajaloo ärapruugitud aines. Imperialism on puhas tsivilisatsioon. Selles vormis ilmub lõplikult Õhtumaa saatus. Kultiveeritud inimese energia on suunatud sissepoole, tsiviliseeritul väljapoole. Seoses sellega on minu jaoks uue ajajärgu esimene kehastaja Cecil Rhodes. Tema esindab eeloleva õhtumaise germaani, eriti Saksa tuleviku poliitilist stiili. Tema ütluse “ulatus on kõik” napoleonlikus formuleeringus kätkeb iga küpseks saanud tsivilisatsiooni kõige tõelisem suundumus. See on olnud nõnda roomlaste, araablaste ja hiinlaste puhul. Siin pole valikut. Siin ei ole otsustav ka üksikisiku ega isegi tervete klasside ja rahvaste teadlik tahe. Ekspansiivne arengutendents on hukatuslik saatus, midagi deemonlikku ja kohutavat, mis maailmalinna-staadiumi hilist inimest haarab, ta oma teenistusse sunnib ja ära kulutab, tahab too seda või ei, teab ta seda või mitte.55 Elu on võimaliku teostamine, ja ajuinimese jaoks on olemas ainult ekstensiivsed võimalused.56 Nii väga kui praegune, veel vähearenenud sotsialism ka ekspansioonile vastu hakkab, on ta ühel päeval saatusliku hooga selle esimene kandja. Siin puudutab poliitika vormikeel – teatavat laadi inimsuse vahetu intellektuaalse väljendusena – sügavat metafüüsilist probleemi: põhjuslikkuse printsiibi tingimatu kehtivuse kaudu kinnitatud tõsiasja, et vaim ja ulatuvus (Ausdehnung) kuuluvad kokku.
Siis, kui Hiina riikide maailmas aastate 480 ja 230 e.Kr. vahel (antiigis umbes 300–50) imperialismi suunas triiviti, oli täiesti perspektiivitu võidelda imperialismi (lianheng) põhimõtte vastu – mida praktikas esindas Qini57 “Rooma riik” ja teoorias filosoof Zhang Yi – rahvasteliidu (hezong) idee abil.58 Viimane toetus nii mõnelegi Wang Xu mõttele – too oli sügav skeptik, kes tundis inimesi ning selle hilisaja poliitilisi võimalusi. Mõlemad mainitud mehed vastandusid Laozi ideoloogiale ja tema soovile poliitika ära kaotada, kuid lianheng’i kasuks rääkis ekspansiivse tsivilisatsiooni loomulik arengutee.59
Rhodes näib olevat õhtumaise tseesaritüübi, kelle aeg pole veel kaugeltki tulnud, esimene eelkäija, paiknedes poolel teel Napoleonist eelolevate aastasadade vägivallainimesteni, nii nagu Gaius Flaminius, kes alates aastast 232 e.Kr. sisendas roomlastele vajadust Alpidest Itaalia pool elavate gallialaste allaheitmiseks ja sellega koloniaalse ekspansioonipoliitika alustamiseks, paiknes poolel teel Aleksandrist Caesarini. Sisuliselt60 oli Flaminius, riikivalitseva mõjuga eraisik ajal, mil riigimõte jäi alla majanduslike tegurite väele, Roomas kindlasti esimene mees, kes kuulus tseesarlikku opositsioonitüüpi. Temaga lõpeb riigi teenimise idee ja algab võimutahe, mis arvestab üksnes jõuga, mitte traditsioonidega. Aleksander ja Napoleon olid romantikud tsivilisatsiooni künnisel, ning juba tundus nende ümber selle külma ja kirgast õhku; kuid ühele meeldis esineda Achilleuse rollis ja teine luges Wertherit. Caesar polnud muud kui ülimalt arukas tegudeinimene.
Aga juba Rhodes pidas edukaks poliitikaks üksnes territoriaalset ja finantsilist edu. See on see roomlaslik tema juures, millest ta oli vägagi teadlik. Nii energiliselt ja ehedalt polnud Lääne-Euroopa tsivilisatsioon seni veel kehastunud. Tema, kes ta puritaanliku pastori pojana rahatult LõunaAafrikasse oli tulnud ja seal
agoon – võistlus (spordi, luule, muusika alal) jumalate auks korraldatud Vana-Kreeka pidustustel; palestra – väljak (maadlus)võistluste ja – harjutuste jaoks
Saksa gümnastika on alates 1813. aastast ja neist üsna provintslikest loomulikest vormidest, mis Jahn talle toona andis, kiiresti arenemas spordi poole. Mõnel suurpäeval oli Berliini spordiväljaku erinevus Rooma tsirkusest juba 1914. aastal väga väike.
Chaironeia linna all peeti 338. aastal e.Kr. lahing Makedoonia Philippose ja Kreeka linnade vahel, kus võitjaks jäi Philippos.
Zama lahing 202. aastal e.Kr. lõpetas Teise Puunia sõja: Publius Cornelius Scipio Africanus Vanem sai võitu Hannibali kartaagolastest.
Vrd. II kd., lk. 558.
Tähtis lahing Früügias 301. aastal e.Kr. diadohhide sõjas.
Gallia vallutamine Caesari poolt oli varjamatu koloniaalsõda, s.t. ühepoolselt aktiivne. Asjaolu, et ta moodustab siiski roomlaste hilisema sõjaajaloo kõrgpunkti, kinnitab ainult nende tõeliste saavutuste kiiret kokkukuivamist.
Cannae all lõi Hannibal Teises Puunia sõjas 216. aastal e.Kr. roomlasi, kuid ei osanud oma võitu ära kasutada.
Tänapäeva sakslased on suurepärane näide rahva kohta, kes enese teadmata ja tahtmata on muutunud ekspansiivseks. Nad olid seda juba siis, kui arvasid end veel Goethe rahva olevat. Bismarck ei aimanud kunagi selle epohhi sügavamat tähendust, mille ta oli rajanud. Ta arvas olevat jõudnud ühe poliitilise arengu lõpule.
Nii ehk olidki mõeldud Napoleoni tähelepanuväärsed sõnad Goethele: “Mida tahetakse praegu öelda saatusega? Poliitika on saatus.”
Mis siis lõpuks andis impeeriumile ka nime: Qin = Hiina.
Mõiste
Vrd. II kd., lk. 551 j., 566 j.
Sest tema tegelik võim ei vastanud enam ühegi ameti sisule.