Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER). Oswald SpenglerЧитать онлайн книгу.

      Nõnda siis on antiikmaailma ajalugu kuni Pärsia sõdadeni, aga ka veel palju hilisemate perioodide pärimuslik rekonstruktsioon olemuslikult müütilise mõtlemise produkt. Sparta seadusandluse ajalugu on hellenistliku aja luuleteos (Lykurgos, kelle elulugu jutustatakse kõigis üksikasjades, oli arvatavasti tähtsusetu metsajumalus Taygetose mägedes), ja Hannibalile eelnenud Rooma ajaloo väljamõtlemine polnud veel Caesarigi ajaks lõpule jõudnud. Lugu sellest, kuidas Brutus Tarquiniused minema kihutas, on jutustus, mille algkuju pärineb kelleltki tsensor Appius Claudiuse (310 e.Kr.) kaasaeglaselt. Rooma kuningate nimed tuletati toona rikastunud plebeisuguvõsade nimede järgi (väidab Neumann). Liciniuse kuulsat põlluseadust (367 e.Kr.), rääkimata nn. Servius Tulliuse põhiseadusest (6. saj. e.Kr.), polnud Hannibali ajal veel olemas (ütleb B. Niese). Kui Epameinondas oli messeenlased ja arkaadialased vabastanud ning neile riigi teinud, mõtlesid nad endale kohe välja algajaloo. Koletu pole mitte see, et midagi sellist esines, vaid et teistsugust ajalugu vaevalt oligi. Pole võimalik paremini näidata õhtumaise ja antiikse ajaloomeele vastandlikkust, kui öeldes, et roomlaste ajalugu enne 250. aastat e.Kr., nagu seda tunti Caesari päevil, oli olulises osas väljamõeldis, ning et see vähene, mille meie kindlaks tegime, oli hilisematele roomlastele täiesti tundmatu. Sõna ‘ajalugu’ antiiksele tähendusele on iseloomulik, et tõsisele poliitilisele ja religioossele ajaloouurimisele avaldas sisuliselt kõige tugevamat mõju nn. Aleksandri-romaan. Kellelgi ei tulnud mõttesse selle sisu dokumentaalselt fikseeritud andmetest põhimõtteliselt eristada. Kui Varro asus vabariigi lõpupäevil kirjeldama Rooma religiooni, mis rahva teadvusest kiiresti kadus, jaotas ta jumalused, kellega seotud kombetalitusi riik kõige täpsemini järgis, neiks, kellest veel midagi teati (di certi) ja neiks, kellest vaatamata jätkuvale avalikule teenistusele oli jäänud ainult nimi (di incerti). Tõepoolest oli Varro-aegse Rooma ühiskonna religioon – nagu selle rooma autorite teostes esineva kirjelduse põhjal võttis kahtlusteta teadmiseks mitte ainult Goethe, vaid isegi Nietzsche – enamjaolt helleniseeriva kirjanduse toode ning peaaegu kaotanud seose varasema kultusega, millest keegi enam aru ei saanud.

      Lääne-euroopaliku seisukoha sõnastas selgesti Theodor Mommsen, kes nimetas Rooma ajaloolasi – pidades silmas ennekõike Tacitust – inimesteks, “kes ütlevad seda, mis vääris mahavaikimist, ja vaikivad sellest, mida oleks vaja olnud öelda”.

      India kultuuril, mille brahmanistlik nirvaana-käsitus on täiesti eba-ajaloolise hinge kõige ilmsem võimalik väljendus, polnud kunagi vähimatki vaistu küsimuse “millal?” suhtes ükskõik millises valdkonnas. Pole olemas ehtsat india astronoomiat, india kalendrit, seega ei mingit India ajalugu, niivõrd kui mõelda selle all teadliku arengu vaimset kajastust. Selle kultuuri nähtavast kulgemisest, mille orgaaniline osa jõudis lõpule budismi sünniga, teame veel palju vähem kui kindlasti suurte sündmuste poolest rikka antiikaja omast 12. ja 8. sajandi vahel e.Kr. Need mõlemad jäädvustati üksnes muinasjutulisel, müütilisel kujul. Alles terve aastatuhat pärast Buddhat, 500. aasta paiku p.Kr. sugenes Tseilonil Mahavamsa näol midagi, mis mõnevõrra meenutab ajalookirjutust.

      India inimese maailma-teadvus oli nii ajalootu sättumusega, et selle jaoks ei olnud isegi ühe kindla autori kirjutatud raamat ajaliselt fikseeritav sündmus. Kirjatööde isikuliselt piiritletud orgaanilise rea asemel kujunes aegamööda ebamäärane tekstimassiiv, millele igaüks kirjutas lisaks, mida tahtis, ilma et individuaalse vaimse omandi, mõne mõttearengu, vaimse ajastu mõisted selles mingitki rolli oleksid mänginud. Samasugusel anonüümsel kujul nagu kogu India ajalugu on esitatud ka kogu india filosoofia. Võrrelgem seda õhtumaise filosoofia ajalooga, milles on selgesti välja töötatud raamatute ja isikute füsiognoomia.

      Indialane unustas kõik, egiptlane ei suutnud midagi unustada. India portreekunsti – biograafiat in nuce15 – pole kunagi olemas olnud; egiptuse plastika tundis vaevalt muud teemat.

      Egiptuse hing, väljapaistval määral ajalootundeline ja ürgse kirega lõpmatusse pürgiv, tajus kogu oma maailma koosnevat minevikust ja tulevikust; ning olevik, mis on identne ärksa teadvusega, paistis talle eelkõige kitsa eraldusjoonena kahe mõõtmatu kauguse vahel. Egiptuse kultuur on kehastunud hool ja mure16 – kui kauguse hingeline ekvivalent –, hoolitsus eeloleva pärast, mida väljendavad graniidi ja basaldi valimine kunstiteoste materjaliks,17 kivisse raiutud ürikud, meisterlikult välja töötatud haldussüsteem ja niisutuskanalite võrk18 – ning sellega paratamatult seotud hoolitsus möödunu eest. Egiptuse muumia on kõrgeimat järku sümbol. Surnu keha igavikustati. Samuti määrati igavesti kestma tema isiksus (ka) – tihti paljudes eksemplarides teostatud portreekujude kaudu, millega ta oli seotud ülimalt tähendusrikkaks peetud sarnasuse kaudu.

      On olemas sügav seos ajaloolisse minevikku suhtumise ja surma käsitamise vahel, nagu see väljendub matuste vormis. Egiptlane eitab mööduvust, antiikaegne inimene jaatab seda kogu oma kultuuri vormikeelega. Egiptlased konserveerisid ka oma ajaloo muumia: kronoloogiliste andmete ja arvudena. Sellal kui Soloni-eelsest kreeklaste ajast pole meieni kandunud ühtki aastaarvu, ühtki ehtsat nime, ühtki konkreetset sündmust – asjaolu, mis meile teadaolevatele vähestele pudemetele ülearu suure tähtsuse annab –, tunneme 3. aastatuhandest ja veelgi kaugemast ajast arvukate Egiptuse kuningate nimesid ja isegi täpseid valitsusaegu, mis näitab, et Uues riigis pidid nad kõik eranditult teada olema. Selle kestmistahte õõvastava sümbolina lebavad meie muuseumides veel praegugi äratuntavate näojoontega suurte vaaraode kehad. Amenemhet III püramiidi poleeritud graniittipul võib ikka veel lugeda sõnu: “Amenemhet vaatab päikese ilu”, ning teisel pool: “Amenemheti hing on kõrgemal Orionist ja ühendatud allilmaga”. See on kaduviku, olevikuga piirdumise ületamine, ning ülimal määral mitte-antiikne.

      Egiptuse elusümbolite vägeva rühma kõrvale ilmub antiikkultuuri künnisel, kooskõlas unustusega, millega see kultuur katab kinni iga raasu oma välisest ja sisemisest möödanikust, surnute põletamine. Mükeene perioodile oli selle matusevormi sakraalne esiletõstmine nende seast, mida kiviaja algelised rahvad läbisegi kasutada tavatsesid, täiesti võõras. Kuningahauad räägivad isegi hauamatuste eelistamisest. Kuid Homerose, nagu ka veedade ajal tehakse järsk ja üksnes hingeliselt põhjendatav samm matustelt põletamise juurde, mis, nagu näitab “Ilias”, sooritati sümboolse akti täie paatosega – pidulikult hävitades, igasuguse ajaloolise kestmise eitamise kaudu.

      Sellest hetkest alates lõpeb ka individuaalse hingelise arengu plastilisus. Niisama vähe kui antiikne draama lubab ehtsaid ajaloolisi motiive, võimaldab ta ka sisemise arengu teemat, ja on teada, kui otsustavalt tõstis hellenite vaist mässu portree vastu kujutavas kunstis. Kuni keisririigi ajani tunneb antiikne kunst vaid ühte tema jaoks enam-vähem loomulikku ainet, ja see on müüt.19 Hellenistliku plastika ideaalkujutised on samamoodi müütilised nagu plutarchoslikus stiilis kirjutatud tüüpilised elulood. Ükski suur kreeklane ei pannud kunagi kirja oma mälestusi, mis oleksid tema vaimusilmas fikseerinud mõne läbielatud ajalõigu. Isegi Sokrates ei öelnud oma sise-elu kohta midagi niisugust, mis oleks meie meelest oluline. Tekib küsimus, kas see – nagu ju loomuliku kalduvusena eeldab Parzivali, Hamleti, Wertheri esiletulek – oli mõnes toonases hinges üldse võimalik. Platoni õpetuse puhul ei märka me mingit teadlikku arenemist. Tema üksikud kirjatööd lihtsalt sõnastavad väga erinevaid seisukohti, millel ta eri aegadel oli. Nende geneetilisest seosest ta ei mõelnud. Õhtumaise vaimuloo puhul aga seisab juba selle alguses tükk sügavaimat eneseuurimist, Dante “Vita nuova”. Ainuüksi sellestki nähtub, kui vähe antiikset, s.t. puht-olevikulist leidus Goethes, kes midagi ei unustanud, kelle teosed olid tema enese sõnul vaid ühe suure pihtimuse fragmendid.

      Pärast seda, kui pärslased olid hävitanud Ateena, heideti kõik vanema kultuuri teosed prügi hulka – kust me neid tänapäeval välja toome –, ja pole kuulda olnud, et keegi Hellases oleks kunagi tegelenud Mükeene või Phaistose varemetega ajalooliste tõsiasjade väljaselgitamise otstarbel. Loeti oma Homerost, aga ei tuldud selle peale, et Schliemanni kombel Trooja künkal kaevamisi korraldada. Taheti müüti,