Tüdrukute linn. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
vaatasid fassaadiga Fortieth ja Forty-second Streetile. Aga seal, keset toda kõike muud kui kaunist kvartalit, seisis Lily Playhouse oma kirkas reklaamisäras, kutsudes publikut vaatama „Elu emaga”.
Veel tänagi näen ma seda vaimusilmas enda ees. Lily oli üks väga suur hoonemürakas, kujundatud stiilis, mida ma tagantjärele oskan nimetada art nouveau’ks, kuid noil päevil paistis see mulle pigem raskepärane. Ja oh sa poiss, hoone vestibüül ei lasknud sisseastujal kindlasti kahelda, et ta on saabunud ülimalt tähtsasse paika. Seal oli kõik võimas ja tume: nikerdatud puit, laepaneelid, veripunased keraamilised plaadid ja tõeliselt vanad Tiffany lambid. Seinu kaunistasid tubakasuitsust plekilised maalid palja ülakehaga nümfidest, trallitamas koos saatürite jõukudega – ja jumala eest, üks nümfidest oleks pidanud ometi ette vaatama, et mitte kogemata rasedaks jääda. Teistel freskodel maadlesid lihaselised mehed merekoletistega, sääremarjad heroiliselt pingul, mõjudes pigem erootiliselt kui vägivaldselt. (Neid vaadates tekkis tunne, et musklimees tegelikult ei taha võitjaks tulla, kui Te mõistate, mida ma silmas pean.) Ülejäänud piltidel rüselesid puuvõrades puunümfid, kikkis rinnad õieli, ja puude alt läbi voolavas jões vallatlesid jõenümfid, kes pritsisid vett üksteise paljaste tisside peale, näod nalja täis, nagu nad hakkaksid kohe-kohe Ameerika inglise keeles kahemõttelisi ülemeelikusi hüüdma. Vestibüüli sammastel looklesid kobaratest rasked viinapuuväädid, rippuba ja muidugi liiliad. Kõik kokku jättis mulje bordellist. Minu silmis oli see imeline.
„Ma viin teid nüüd etendust vaatama,” teatas Olive käekellale pilku heites, „mis hakkab just lõppema, taevale tänu.”
Ta lükkas lahti suured uksed, mis viisid teatrisaali. Pean kahetsusega märkima, et Olive Thompson sisenes oma töökohta nagu keegi, kes parema meelega seal midagi ei puudutaks, mina seevastu olin lummatud. Teatri interjöör võttis tõepoolest õhku ahmima, see meenutas tohutut kuldses valguses kümblevat, vana ja kulunud ehtekarpi. Ahmisin pilguga kõike: lohklikuks vajunud lavapõrandat, ebaõnnestunult paigutatud tooliridu parteris, rasket karmiinpunast eesriiet, kitsukest orkestriruumi, ülekullatud lage ja pahaendeliselt sätendavat kroonlühtrit, mida vaadates tuli vägisi mõte: „Mis siis, kui kogu see kupatus sealt alla sajab …?”
Kõik oli grandioosne, aga kõik oli koost lagunemas. Lily tõi mulle meelde vanaema Morrise – mitte ainult seetõttu, et vanaema oli jumaldanud just selliseid vanu toretsevaid saale, vaid ta oli ka ise olnud just samasugune: vana, liialdav ja uhke, uljalt üleslöödud oma ammu moest läinud sametis.
Jäime seisma tagaseina äärde, kuigi vabu kohti oli piisavalt. Tegelikult paistiski, et laval on peaaegu sama palju inimesi kui publikus. Mina polnud ainus, kes seda tõsiasja märkas. Olive luges vaatajad kiiresti üle, tõmbas taskust väikese märkmiku, kirjutas arvu üles ja ohkas.
Kui nüüd rääkida laval toimunust, siis see pani lausa pea ringi käima. Etendus oli ilmselgelt lõpufaasis, sest laval juhtus palju asju korraga. Taustal vihtus tantsida terve rivi neide ja noormehi, ehk oma tosina jagu, kes suud kõrvuni venitades ja hüpeldes käsi-jalgu tolmuse laealuse poole sirutasid. Oleks võinud arvata, et lava keskel palavikuliselt steppivad kena välimusega noormees ja reibas tütarlaps püüavad selle rabelemisega oma elu päästa, ise samal ajal laulda röökides, kuidas nüüdsest saab kõik olema lausa suurepärane, sest, musike, me oleme nii armunud! Vasakul võis näha show-tantsijannasid, kelle kostüümid ja liigutused jäid väga täpselt üldtunnustatud siivsuse piirile, kuid nende panus teemaarendusse – mis see ka polnud – jäi pehmelt öeldes arusaamatuks. Nende ülesanne näis olevat väljasirutatud kätega ühe koha peal aeglaselt ringikeerutamine, et vaataja saaks võimaluse imetleda amatsoonlike figuuride võlusid, kiirustamata ja iga külje pealt. Lava teises servas seisis hulgusekostüümis mees, kes žongleeris keeglikurikatega.
Isegi finaali kohta tundus stseen ülipikk. Orkester mürtsus, taustatantsijad loopisid muudkui jalga, refrään kajas üha uuesti – hingematvalt õnnelik paarike ei suutnud kohe kuidagi uskuda, kui võrratu saab nende elu sestpeale olema –, show-tantsijannad demonstreerisid oma kehavõlusid, žonglöör higistas ja tegi, mis suutis, kuni ühtäkki tõstsid lavalolijad orkestri kõigi pillide pröögatuse saatel käed üles, prožektori valgusvihk libises korraks üle voogava kätemere ja etendus oligi lõppenud!
Aplaus.
Mitte just tormiline käteplagin. Rohkem nagu kerge vihmasabin.
Olive ei plaksutanud kaasa. Mina plaksutasin viisakalt, kuigi see kõlas saali tühjas tagumises osas üpris üksildaselt. Aplaus ei kestnud kaua. Artistide lavalt lahkudes ähvardas saal juba päris vaikseks jääda, mis pole kunagi hea märk. Pealtvaatajad möödusid meist sõnakuulelikus rivis nagu töölised, kes vahetuse lõppedes koju lähevad, kusjuures seda nad olidki.
„Mis te arvate, kas neile meeldis?” küsisin Olive’i käest.
„Kellele?”
„Publikule.”
„Publikule?” Olive pilgutas silmi, nagu ta ise poleks selle peale tulnudki, et tunda huvi, mida publik etendusest arvab. Hetke küsimust kaalunud, vastas ta: „Te peaksite mõistma, Vivian, et meie publik ei tule Lilysse, aetuna rõõmsast elevusest, ega tunne lahkudes vaimustust saadud kunstielamusest.”
Järeldasin tema toonist, et Olive’it selline asjade seis rahuldab või ta vähemalt lepib olukorraga.
„Tulge,” ütles ta mulle. „Teie tädi on lava taga.”
Ja nii me läksimegi lava taha keset seda lärmakat, kaootilist rahmeldamist, mis võtab maad vahetult pärast etenduse lõppu. Kõik olid kuhugi teel, kõik hüüdsid midagi, tõmbasid suitsu, koorisid kostüüme seljast. Tantsutrupi liikmed läitsid üksteise sigarette, show-tantsijannad harutasid peakaunistusi juuste küljest lahti. Mõned tunkedes mehed nihutasid dekoratsioone, kuid ei mõelnudki ennast tööga higiseks ajada. Naerdi palju – valjusti, talitsematult –, kuid mitte kellegi nalja peale, vaid niisama, nagu meelelahutajatel kombeks, nad lihtsalt on sellised.
Ja seal seisiski tädi Peg, nii pikk ja võimas, käes märkmealus. Ta oli lasknud oma hallisegused kastanpruunid juuksed kahetsusväärselt lühikeseks lõigata, selle ebaõnnestunud soenguga meenutas ta pisut Eleanor Roosevelti, kuigi Pegil oli lõug. Seljas oli tal pikk lõhekarva, diagonaalkoega seelik, sinine pluus oli aga kahtlaselt meestesärgi moodi. Jalas olid tal sinised põlvikud ja beežid mokassiinid. Kui see kõlab nagu ajast ja arust komplekt, siis seda see oligi. Pegi riided olid juba toona vanamoodsad, oleksid vanamoodsad tänapäeval ja jäävadki vanamoodsaks, kuni päike plahvatab. Polegi olemas inimest, kes näeks kena välja lõhekarva seelikus, sinises meestesärgis, põlvikute ja mokassiinidega.
Masendavat üldmuljet süvendas veel asjaolu, et ta vestles parajasti kahe hingematvalt ilusa tantsijannaga. Lavagrimm andis neile kahele juurde ebamaist glamuuri ja nende juuksed olid läikivates lokkides pealaele kuhjatud. Mõlemad kandsid kostüümi peal roosast siidist hommikumantlit ning see oli kõige seksikamalt naiselik vaatepilt, mida minu silmad kunagi näinud olid. Üks neidudest oli blondiin – täpsemalt öeldes plaatinablond –, ja tema figuur oleks pannud Jean Harlow’ kadedas meeleheites hambaid kiristama. Teine oli kuum brünett, kelle erakordne ilu oli mulle kohe silma hakanud, kui ma saali tagaseina äärest laval toimuvat vaatasin. (Pole siiski vaja imestada, et ma nii kaugelt tema erakordse ilu ära nägin – ka marslane oleks seda märganud, kui ta osanuks Marsilt õigesse suunda vaadata!)
„Vivvie!” hüüdis Peg ja tema lai naeratus pani mu maailma särama. „Sa said hakkama, tirts!”
Tirts!
Mitte keegi polnud mind mitte kunagi tirtsuks kutsunud, mingil arusaamatul põhjusel tekkis mul tahtmine söösta tädi käte vahele ja nutma puhkeda. Pealegi mõjus alati julgustavalt, kui keegi ütles, et sa said hakkama – justkui oleksin saanud maha mingi vägitükiga! Kuigi tegelikult piirdusid mu saavutused sellega, et kõigepealt visati mind välja kolledžist, siis kupatati välja vanemate majast ning kõige tipuks õnnestus mul veel Grand Centralis ära kaduda. Igatahes oli tädi rõõm minu nägemise üle palsam