Dracula. Bram StokerЧитать онлайн книгу.
Petrovski, on kadunud. Uskumatu lugu. Oli eile pakpoordis vahis, kuni Abramov ta välja vahetas, ning sestsaadik pole teda enam nähtud. Mehed on veel rusutumas meeleolus kui enne. Tüürimees ei usalda neid ja kardab, et võib juhtuda uusi õnnetusi.
Eile, 17. juulil, tuli üks madrus, Olgarin, minu kajutisse, palus, et hoiaksin kuuldut salajas, ning ütles mulle hirmunult, et tema arust on laeval keegi võõras. Ta jutustas, et seisis oma vahikorra ajal tekiehitise varjus, sest ilm oli hirmus tuuline ja vihmane. Äkki nägi ta pikka kõhna meest, kes ei sarnanenud ühegi meeskonnaliikmega, kajutitrepist üles tulevat, mööda laevalage käila poole sammuvat ja… kaduvat. Ta järgnes võõrale ettevaatlikult, aga ei leidnud laevalaelt mitte kedagi ja kõik luugid olid kinni.
Ebausklik madrus on väga hirmunud ning ma kardan, et ka teised võivad paanikasse sattuda. Selle ärahoidmiseks lasen täna kogu laeva vöörist ahtrini hoolikalt läbi otsida.
Natukese aja pärast kutsusingi kogu meeskonna kokku ning ütlesin neile, et kui nende arvates keegi on laeval peidus, siis otsime laeva vöörist ahtrini läbi. Esimene tüürimees kurjustas, et see on tobe mõte ja niisugustele totrustele järelekiitmine demoraliseerib mehi. Ta ähvardas meestele malgaga aru pähe panna, aga ma saatsin ta roolima ning teised alustasid põhjalikke otsinguid, üheskoos käisime kogu laeva läbi, valgustasime laternaga iga nurka ja soppi. Et lastiruumis pole midagi peale suurte puukastide, siis ei saa keegi sinna peitu pugeda. Laeva läbiotsimine rahustas mehi ning nad läksid heas tujus jälle tööle. Esimene tüürimees põrnitses pahuralt altkulmu, kuid ei lausunud sõnagi.
22. juulil. Juba kolmandat päeva puhub vali tuul, kõik mehed on purjedega kibedasti ametis ja neil pole mahti hirmu tunda. Kartused näivad olevat ununenud. Tüürimeeski on jälle heas tujus ja kõik saavad isekeskis hästi läbi. Ma kiitsin mehi nende tubli töö eest selle rajuilmaga. Läbisime Gibraltari väina. Kõik on korras.
24. juulil. Sellel laeval lasub justkui mingi needus. Meil juba oli üks mees puudu, ning nüüd, kui me jõuame Biscaya lahte ja ilm aina halveneb, kadus teine. Eile öösel lahkus ta pärast oma vahikorra lõppu vahipostilt ja enam pole teda nähtud. Kõiki on vallanud kabuhirm. Tegin ringküsitluse: kas tuleks edaspidi paarikaupa vahis olla, kui üksi ei söandata. Tüürimees sai maruvihaseks. Kardan, et meil tuleb pahandusi – kas annab tema kätele voli või tehakse talle endale tuupi.
28. juulil. Neljandat päeva põrgus, torm pillutab meid armutult siia-sinna. Keegi pole magada saanud,kõik on surmväsinud.Ma ei tea, keda vahti saata, keegi ei pea lõpuni vastu. Teine tüürimees asus vabatahtlikult vahipostile, et mehed saaksid paar tundigi magada. Tuul hakkab raugema, lained on veel kõrged, aga laev õõtsub juba vähem.
29. juulil. Uus kurbmäng. Täna oldi vahipostil üksi, sest mehed on liiga väsinud, et paaris vahti pidada. Hommikul ei leitud tekilt kedagi peale roolimehe. Tõusis lärm ja kõik tõttasid tekile. Otsiti hoolega, aga ei leitud. Nüüd pole mul enam teist tüürimeest ja madrused on paanikas. Leppisin täna tüürimehega kokku, et me ei lähe kuhugi relvata, kuni see saladus laheneb.
30. juulil. Eile õhtul tundsime kergendust, sest läheneme Inglismaale. Ilm oli ilus, kõik purjed heisatud. Olin väga väsinud, magasin sügavalt. Hommikul äratas mind tüürimees ja ütles, et vahimadrus ja roolimees – mõlemad on kadunud. Nüüd peame neljakesi laeva juhtimisega toime tulema: mina, tüürimees ja kaks madrust.
1. augustil. Teist päeva seilame udus ja pole ühtki purje näinud. Lootsin, et La Manche’i kanalisse jõudes saan signaliseerida, et meile appi tuldaks, või mõnes sadamas peatuda. Kuid me ei jaksa purjesid seada, peame seilama pärituult. Ka rehvida ei tohi me purjesid, sest me ei jõuaks neid enam tõsta. Näib, et triivime õudsele lõpule vastu. Tüürimees on nüüd veel rohkem demoraliseerunud kui madrused. Ta oli teistest tugevam ega paindunud, aga nüüd murdus. Madrused töötavad hirmust hoolimata visalt ja kannatlikult, olles valmis kõige halvemaks. Nad on venelased, tüürimees – rumeenlane.
2. augusti öösel. Olin vaevalt uinunud, kui mind äratas vali karjatus, mis näis kostvat otse mu kajutiukse tagant. Ümberringi oli udu ja ma ei näinud midagi. Tekile tormates põrkasin kokku tüürimehega. Ta ütles, et ka tema kuulis karjatust ja jooksis vaatama, aga vahimadrusest pole jälgegi järel. Jälle üks mees läinud! Issand, aita meid! Tüürimehe sõnul peaksime olema läbinud Doveri väina, sest enne kui kõik vajus uttu, oli ta silmanud Põhjaneeme, ning just siis oligi madrus karjatanud. Kui see nii on, siia oleme nüüd Põhjamerel ning Jumal üksi võib meile teed juhatada udus, mis näib meid kõikjal saatvat; aga Ta on meid vist maha jätnud.
3. augustil. Südaöösel läksin roolimeest välja vahetama ega leidnud kedagi roolimast. Puhus tugev tuul ja kuna me seilasime pärituult, siis polnud laev kursilt kõrvale kaldunud. Söandamata rooli juurest lahkuda, hüüdsin tüürimeest. Hetk hiljem tormas ta pesuväel tekile, silmad metsikult välkumas. Kartsin juba, et ta on aru kaotanud. Ta tuli mu juurde ja sosistas mulle kõrva sisse, otsekui kartes, et tuul tema sõnu kuuleb: «Jah, siin on keegi, nüüd ma tean. Eile öösel vahis olles nägin ma teda. Ta on inimese moodi: pikk kõhn surmkahvatu näoga mees. Seisis laevaninas ja vaatas merele. Hiilisin tema selja taha ja virutasin talle noa selga, aga nuga läks tollest olevusest läbi nagu õhust.»
Seda öeldes viskas tüürimees oma noa raevuhoos üle parda. Ta jätkas:
«Aga too olevus on siin ja ma leian ta. Võib-olla varjab ta end mõnes kastis. Kangutan need üksteise järel lahti ja vaatan järele. Teie roolige.» Heitnud mulle hoiatava pilgu, läks ta sõrme suul hoides alla lastiruumi. Tuul tugevnes ja muutis ühtelugu suunda, ma ei tohtinud rooli viivukski omapead jätta. Nägin tüürimeest uuesti tekile tulemas, tööriistakast ühes, latern teises käes, ning eesmisest luugist lastiruumi laskumas. Ta oli arust ära, päris pöörane, ja ma poleks suutnud teda peatada. Ta ei saa noile suurtele kastidele, milles on, kui saatelehte uskuda, muld, viga teha, las ta siis rassib nendega. Jäin paigale ja tegin rooli silmist laskmata neid märkmeid. Mul ei jää ju muud üle, kui paluda Jumalat, et udu hajuks. Ja kui ma selle tuulega ei saa kuhugi sadamasse sisse sõita, siis lõikan soodid läbi, rehvin purjed ja signaliseerin, et vajan abi.
…Aga läks hoopis teisiti. Just siis, kui mul tärkas lootus, et tüürimees naaseb trümmist rahunenult, sest kuulsin teda all kopsimas ning tegutsemine võis talle ainult kasuks tulla, kostis äkki nii kohutav röögatus, et mul hakkas õudne, tüürimees sööstis tekile nagu püssist lastu ja pööritas hullunult silmi, nägu hirmust krampis. «Appi, appi!» karjus ta ja vaatas pääsu otsides ringi, kuid nägi kõikjal ainult udu. Tema hirm paisus meeleheiteks ning ta ütles veendunult: «Parem tulge minuga kaasa, kapten, enne kui on hilja. Ta on siin. Nüüd ma tean saladust. Meri päästab mu tema käest, teist teed mul ei ole!» Enne kui jõudsin sõna lausuda või teda takistada, kargas ta reelingule ja viskus merre. Ma usun, et nüüd tean ka mina saladuse lahendust. See hull tappiski üksteise järel mu meeskonnaliikmed ja nüüd järgnes neile ise.Aidaku mind Jumal! Mismoodi ma küll sadamasse jõudes kõikide nende õuduste eest vastust annan? Millal ma sinna jõuan? Ja kas jõuangi?
4. augustil. Ikka veel lasub kõikjal udu, tõusev päikegi ei suuda seda hajutada. Ma tean, et praegu tõuseb päike, ainult sellepärast, et olen meremees, sest näha pole midagi. Ma ei söandanud alla minna, pidin ju rooli hoidma, niisiis jäin kogu ööks siia ning ööpimeduses nägin… toda olendit! Issand, anna mulle andeks, aga tüürimees tegi õigesti, hüpates üle parda. Kui juba surra, siis parem õige meremehe moodi sinimeres. Mina olen kapten ega tohi laevalt lahkuda.Aga ma saan tollest mõrtsukast, tollest koletisest võitu: kui mu jõud hakkab raugema, seon oma käed rooliratta külge ja võtan kätte millegi, mida too jäle olend ei julge puudutada; siis tulgu tuul või torm, minu hing ja mu kapteniau on päästetud. Olengi nõrkemas ja varsti saabub öö. Kui too peletis mulle jälle otsa vaatab, ei jõua ma enam midagi teha… Kui laev hukkub, ehk leiab keegi selle pudeli ning mõistab mind; ja kui ei mõistagi… hüva, teadku siis kõik vähemalt seda, et ma täitsin ustavalt oma kohust. Kaitsku Jumal, Püha Neitsi ja kõik pühakud vaest eksinud hinge, kes püüdis oma kohust täita…»
Muidugi ei õnnestunud eeluurimiskohtul midagi välja selgitada. Pole ju ühtki tunnistajat ega asitõendit ning keegi ei oska