Dracula. Bram StokerЧитать онлайн книгу.
kalmistule. Juba on üle saja paadiomaniku avaldanud soovi tema matusest osavõtmiseks.
Suurest koerast pole enam kippu ega kõppu kuulda; kahju küll, sest ma arvan, et mõni linlane oleks ta meeleldi endale võtnud. Homme maetakse kapten maha ja lool ongi lõpp; meri ei anna ka seekord oma saladusi välja.
8. augustil. Lucy magas täna öösel väga rahutult ega lasknud minulgi magada. Möllas kohutav maru ja tuule huilged kaminakorstnas panid mu ühtelugu hirmust värisema. Kõuekõmin sarnanes kauge suurtükimürinaga. Imelik, Lucy ei ärganudki, küll aga tõusis kaks korda voodist ja pani end riidesse. Õnneks ärkasin ma mõlemal korral, riietasin ta teda äratamata lahti ja viisin voodisse tagasi. Kummaline haigus see kuutõbi: niipea kui uneskäijat takistatakse omatahtsi tegutsemast, loobub ta oma eesmärgist, kui tal üldse ongi eesmärki, ning pöördub peaaegu silmapilkselt tavaellu tagasi.
Tõusime varahommikul ja läksime sadamasse vaatama, mis seal öösel juhtus. Seal oli vähe rahvast ning kuigi päike säras ning õhk oli värske ja puhas, tungisid suured kurjakuulutavad lained, mis valgete vahuharjade tõttu paistsid veelgi tumedamad, kitsast sadamasuudmest väevõimuga sisse, nagu löömamees trügib läbi rahvahulga. Mul oli päris hea meel, et Jonathan ei veetnud eilset ööd merel, vaid maismaal. Aga ma ju ei teagi, kas ta on maal või merel! Kus ta küll on ja kuidas tal läheb? Ma nii väga kardan ja muretsen tema pärast. Kui ma vaid teaksin, mida teha, ja saaksin midagi ette võtta!
10. augustil. Vaese kapteni matus oli väga liigutav. Sadamast läksid vist küll kõik paadid teda saatma ning kaptenid kandsid kirstu õlul kogu tee Tate Hilli muulilt kuni kalmistuni.Lucy tuli minuga kaasa,me istusime aegsasti oma pingile ning nägime paatiderivi ülesjõge viaduktini sõitmas ja tagasi tulemas. Meil oli hea vaatekoht; nägime lahkunu pidulikku ärasaatmist peaaegu algusest lõpuni pealt. Õnnetu sängitati maamulda otse meie pingi lähedal. Pingil püsti seistes nägime sedagi. Lucy näis olevat väga erutatud. Ta niheles kogu aeg rahutult ja tundis end halvasti – arvatavasti mõjus talle miski, mida ta öösel unes nägi. Ta käitub üldse imelikult ega taha mingi hinna eest mulle öelda, mis teda vaevab. Või ei tea ta seda isegi? Ja veel üks imelik asi: vaene vanahärra Swales leiti täna hommikul meie pingilt surnuna, murtud kaelaluuga. Arst ütles, et arvatavasti oli ta millestki kohkunud ja selili kukkunud, sest tema näoilme väljendanud nii koledat õudust, et neil, kes teda nägid, tulnud hirmujudinad peale.Vaene vanake! Võib-olla nägid tema kustuvad silmad Surma ennast! Lucy on nii õrn ja tundlik,ta elab kõike palju rängemalt läbi kui teised.Nüüdsama viis teda lausa endast välja väike vahejuhtum, millele mina poleks erilist tähelepanu pööranud, ehkki ma loomi väga armastan. Ühel mehel, kes tihti käib siin ülal paate vaatamas, oli koer kaasas. Koer saadab teda alati. Mõlemad on rahuliku iseloomuga, ma pole seda meest kunagi kurjana näinud ega tema koera haukumist kuulnud. Matusetalituse ajal aga ei tulnud koer oma peremehe juurde, kes istus koos meiega pingil, vaid püsis tükk maad eemal, haukus ja kiunus. Tema peremees rääkis temaga algul sõbralikult, siis pahaselt ja viimaks tõreles päris kurjalt, aga koer ei tulnud lähemale ega jäänud vait. Loom kartis midagi, tal oli hirmunud pilk ja tema karvad olid turris nagu võitlusvalmis kassi saba. Viimaks mees vihastus, kargas püsti, lõi koera, tiris ta kaelarihmapidi pingi juurde ja surus poolvägisi hauakivile, millele pingiots toetub, lamama.Seal jäi vaene loom silmapilk vait ja hakkas üleni värisema. Ta ei kippunud enam kuhugi, vaid kössitas kivil, kõrvad lidus, ning nägi nii haletsusväärne välja, et ma püüdsin teda rahustada, kuid see ei õnnestunud. Ka Lucyl oli koerast kahju, aga ta ei teinud katsetki vaesekest silitada, vaid ainult silmitses teda kaastundlikult. Kardan väga, et Lucy on liiga tundliku loomuga ja tal on raske elus toime tulla. Täna näeb ta kindlasti seda kõike unes. Laev, mille surnu sadamasse juhtis; krutsifiksi helmekeega rooliratta külge seotud kapten ise; liigutav matus; koer, kes algul oli kuri ja siis lõi kartma – kui palju ainet hirmsateks unenägudeks!
Ma arvan, et on parem, kui ta füüsiliselt väsinuna voodisse heidab, seepärast viin ta pikale jalutuskäigule Robin Hoodi lahe äärde ja tagasi. Vaevalt ta siis enam viitsib unes rännata.
8. peatükk
MINA MURRAY PÄEVIKUST
Samal päeval, kell 11 õhtul. Oh, kui väsinud ma olen! Poleks ma kindlalt otsustanud igal õhtul päevasündmusi kirja panna, siis ma täna õhtul päevikut ei puudutakski. Meil oli tore jalutuskäik. Lucy meeleolu paranes varsti, arvatavasti sellepärast, et majaka lähedal aasal tulid mõned lehmad sõbralikult nuhutades meie juurde ja peletasid meie kurvad mõtted. Ma usun, et unustasime kõik peale meie isiklike hirmude, just nagu oleks tahvel puhtaks pühitud ja me võiksime uuesti alustada. Jõime teed ja kinnitasime korralikult keha Robin Hoodi lahe ääres ühes väikeses vanamoelises kõrtsis, mille kaaraknast avaneb vaade adruga kaetud rannakaljudele. Meie söögiisu oleks «Moodsa Naise» lugejaid šokeerinud. Mehed on õnneks leplikumad! Seejärel lonkisime koju, tehes teel mitu peatust ja kogu aeg kartes, et kurjad pullid meid ründavad. Lucy oli tõesti väga väsinud ja me kavatsesime hästi vara voodisse pugeda. Aga siis tuli noor vikaar meile külla ja proua Westenra palus, et ta õhtustaks koos meiega. Seetõttu pidime mõlemad, Lucy ja mina, Une-Matiga võitlema; oh, kui raske see oli, aga ma panin kangelaslikult vastu. Minu meelest peaksid piiskopid kunagi kokku tulema ja pidama aru, kuidas õpetada välja uut tüüpi vikaare, kes ei jää õhtustama, ükskõik, kuidas neid ka ei palutaks, ning saavad aru, millal tüdrukud on väsinud. Nüüd Lucy magab, hingates rahulikult. Tema nägu on jumekam kui muidu ja väga ilus. Härra Holmwood armus temasse, olles teda ainult võõrastetoas kohanud; huvitav, mida see härra ütleks, nähes teda praegu? Mõned «Moodsa Naise» autorid teevad kord kindlasti ettepaneku, et meestel ja naistel peaks lubatama teineteist näha uneajal, enne kui nad otsustavad abielluda. Aga ma usun, et moodne naine ei alandu nende soovitust ootama: ta tuleb selle peale ise. Ja saab sealjuures palju nalja! Eks ole hea mõte! Mu meel on täna õhtul nii rõõmus, sest armsal Lucyl on juba parem. Loodan, et ta saab varsti terveks ja ei näe enam halba und. Oleksin päris õnnelik, kui ma vaid teaksin, et Jonathan… Jumal õnnistagu ja kaitsku teda.
11. augustil kell 3 öösel. Ma jätkan. Nagunii ei tule mul enam und, parem siis juba kirjutada kui voodis väherdada. Olen liiga erutatud, et uinuda. Ennist uinusin kohe, kui olin päeviku sulgenud… Äkki ärkasin ja tõusin ehmunult istuli – mind häiris mingi tühjustunne. Tuba oli nii pime, et ma ei näinud Lucy voodit; läksin kikivarvul sinna ja katsusin: voodi oli tühi. Tõmbasin tikku ja nägin, et Lucyt polnudki toas. Uks oli suletud, kuid polnud lukus, ehkki olin ta lukustanud. Ma ei julgenud Lucy ema äratada, sest tema tervis oli eile märksa halvem, seepärast riietusin kiiruga ja läksin sõbrannat otsima. Lävel sähvatas mul järsku mõte, et kui teaksin, mis ta selga pani, siis oleks mul ka aimu, kuhu ta kavatseb minna. Hommikukleidis jääb ta koju; kostüümis võib ta kodunt väljuda. Hommikukleit ja kostüüm, mõlemad olid omal kohal. «Jumal tänatud,» ütlesin endale, «öösärgi väel ei saa ta ometi kuigi kaugele minna.» Tõttasin trepist alla ja heitsin pilgu võõrastetuppa. Seal teda polnud! Seejärel kiikasin kõigisse tubadesse, mille uksed polnud lukus, ja mu ärevus aina kasvas. Lõpuks jõudsin välisukseni ning nägin, et see oli lahti. Mitte päris ristseliti valla, vaid paokil. Harilikult lukustavad teenrid selle ukse ööseks eriti hoolikalt, niisiis oli karta, et Lucy väljuski kodunt öösärgi väel. Arupidamiseks polnud mahti, liiati oli hirm halvanud mu mõtlemisvõime.Võtsin paksu, sooja salli õlgadele ja ruttasin välja. Kell lõi üks, kui ma Crescentile jõudsin, ja ühtki hingelist polnud näha. Jooksin piki Põhjaterrassi, kuid ei silmanud valget inimkogu, nagu olin lootnud. Läänekaljult, sealse muuli kohalt heitsin pilgu üle sadama Idakaljule, lootes – või kartes? – näha Lucyt meie lemmikpingil istumas. Paistis hele täiskuu, mille ümber triivisid tumedad pilved, varjates ühtepuhku valguse. Parajasti oligi Püha Maarja kirik ja kogu ümbrus varjus. Kui kuu pilve tagant välja tuli, nägin esmalt kloostrit, seejärel libises valgusvihk, kitsas nagu mõõgatera, edasi ning langes ka kirikule ja kalmistule. Mu oletus osutus õigeks: meie lemmikpingi seljatoe najal lamaskleski valge inimkogu. Ma ei näinud küll kuigi selgesti, sest hetk hiljem mattis järgmine pilv kalmistu jälle pimedusse, kuid mulle näis, nagu oleks mingi tume olend tolle kogu kohale kummardanud. Ma ei saanud aru, kas see oli inimene või loom, aga ma ei kärsinud järgmist pilvevahet oodata, vaid jooksin järsust trepist