Kapten Hatterase seiklused. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
millega ei tohtinud kokku põrgata. Fokkmasti tippu paigutati mastikorv – liikuva põhjaga tünn, milles polaarloots, kaitstud osaliselt tuule eest, valvas merd, teatas jää lähenemisest ja hädakorral juhtis isegi manöövreid.
Ööd muutusid lühemaks. 31. jaanuaril oli päike uuesti nähtavale ilmunud, tõustes iga päevaga horisondi kohal üha kõrgemale. Ent lumesadu segas ümbruse jälgimist; ta ei toonud küll kaasa pimedust, kuid muutis purjetamise siiski vaevarikkaks.
21. aprillil ilmus udust nähtavale Ahastuse neem. Manööverdamine väsitas meeskonda, sest pärast priki jääväljadele sattumist polnud madrused saanud hetkekski puhata. Peagi tuleb jälle abiks võtta aur, et endale jääkamakate vahel teed rajada.
Doktor ja pootsman Johnson vestlesid ahtritekil, kuna Shandon oli heitnud oma kajutis mõneks tunniks puhkama. Clawbonnyle meeldis juttu puhuda vana meremehega, kes oma rohketel retkedel oli läbi teinud huvitava ja mitmekülgse kooli. Doktor tundis tema vastu siirast poolehoidu, ning Johnson ei jäänud talle midagi võlgu.
“See maa siin,” sõnas Johnson, “on teistest sootuks erinev, talle anti nimeks “Roheline Maa”, ent seda nime õigustab ta ainult paari kuu jooksul aastas.”
“Kes teab, kallis Johnson,” vastas doktor. “Kümnendal sajandil ta võib-olla kandis seda nime täie õigusega. Meie maakeral on toimunud mitu selletaolist revolutsiooni. Te kindlasti imestate, kui ma teile ütlen, et Islandi kroonikute andmeil oli sellel kontinendil kaheksa- või üheksasaja aasta eest kakssada õitsvat küla.”
“Mis te räägite! Uskumatu, härra Clawbonny! Siin, sellel troostitul maal!”
“Nii troostitu kui ta on, annab ta siiski küllaldase varjupaiga oma elanikkonnale, kelle hulgas leidub isegi tsiviliseeritud euooplasi.”
“Seda küll. Diskos ja Upernivikis kohtame inimesi, kes nõustuvad elama taolises kliimas. Kuid mulle tundus alati, et nad on siin mingi vajaduse sunnil, mitte vabal tahtel.”
“Väga võimalik. Kuid inimene harjub kõigega. Pealegi ei ole gröönimaalased minu arvates nii kahetsusvääres olukorras kui meie suurlinnade töölised. Nad võivad küll õnnetud olla, kuid viletsuses nad igatahes ei ela. Ma ütlesin “õnnetud”, ent see sõna ei anna täpselt edasi, mida ma mõtlen. Kuigi neil ei ole kasutada parasvöötme hüvesid, tunnevad need karmi kliimaga harjunud inimesed võib-olla rõõmu ja rahuldust sellest, mida meie üldse ei oska hinnata.”
“Loodame, härra Clawbonny, sest taevas on õiglane. Sattusin oma reisidel tihti Gröönimaa rannikule ja iga kord tõmbus mu süda valust kokku, kui nägin seda kurba üksindust. Need neemed, lahed ja väinad oleks vähemalt tulnud rõõmsamaks muuta meeldivate nimedega. Hüvastijätu neem ja Ahastuse neem ei meelita tõesti kedagi ligi.”
“Seda minagi,” vastas doktor. “Kuid neil nimedel on oma geograafiline tähtsus, mida peab hindama. Nad jutustavad nende inimeste elamustest, kelle pandud nad on. Kui ma kohtan Davise, Baffini, Hudsoni, Rossi, Parry, Franklini ja Bellot’ nime järel Ahastuse neeme, leian varsti üles ka Tänumeele lahe; Saatuse neem kuulub Ängistuse sadama juurde; Ligipääsmatuse laht viib mind Edeni neemele; Sunnitud Tagasipöördumise neemelt lähen puhkama Pelgupaiga lahte. Minu silme eest möödub katkematu ohtude, nurjumiste, takistuste, edu, ahastuse ja õnnestumiste ahel, mis on seotud minu kodumaa kuulsamate meeste nimedega. See loetelu, just nagu rida antiikseid mälestusmärke, tuletab mulle meelde kõigi nende merede ajalugu.”
“Sulatõsi, härra Clawbonny. Andku taevas, et kohtaksime oma retkel rohkem Edu kui Ahastuse neemesid.”
“Loodame, Johnson. Kuid öelge mulle, kas meeskond on juba veidi rahunenud?”
“Veidi küll, härra. Kuid tõtt-öelda, pärast meie sisenemist väina on nad uuesti hakanud tegelema fantastilise kapteniga. Enamasti arvasid kõik, et ta tuleb Gröönimaa juures pardale, ent võta näpust. Muide, härra Clawbonny, omavahel öelduna: kas see teid pisutki ei üllata?”
“Üllatab, Johnson.”
“Kas te usute selle kapteni olemasollu?”
“Muidugi.”
“Kuid mis põhjusel ta niimoodi toimib?”
“Kui te just teada tahate, Johnson, siis mina arvan, et see mees tahab viia meeskonna esmalt nii kaugele, et see ei saaks enam tagasi pöörduda. Kui ta oleks laeva teele asudes ise pardale tulnud, oleks igaüks tahtnud teada sihtkohta ja ta oleks võinud raskustesse sattuda.”
“Miks?”
“Kui ta näiteks tahab saata korda midagi üleinimlikku, tahab tungida sinna, kuhu veel keegi ei ole jõudnud, mis te arvate, kas ta oleks saanud endale meeskonna kokku? Ent kord juba teel, võib sõita nii kaugele, et edasiminek on möödapääsmatu.”
“Õige, härra Clawbonny. Tunnen nii mõndagi kartmatut meresõitjat, kelle paljas nimi juba kohutab ja kellega ükski hing tema ohtlikele retkedele kaasa poleks läinud.”
“Mina välja arvatud,” sõnas doktor.
“Mina samuti,” lausus Johnson, “tuleksin teiega ilmtingimata kaasa. Pole kahtlust, meie kapten on üks nendest meresõitjatest. Saame näha, arvan, et kas Uperniviki juures või Melville’i lahes tuleb see vapper tundmatu rahulikult laevale ja teatab meile, kuhu ta meid kavatseb viia.”
“Arvan sedasama, Johnson. Kuid Melville’i laheni jõuda on küllaltki raske. Vaadake, jää ümbritseb meid igast küljest. Vaevalt ta “Forwardile” teed annab. Silmitsege lähemalt seda päratu suurt lagendikku.”
“Meie, vaalapüüdjad, nimetame seda jääväljaks. Jääväli on hiiglaslik, selle piirjooni silm ei seleta.”
“Ja kuidas nimetatakse seda pragudega lagendikku seal teisel pool, neid pikki, kohati rohkem, kohati vähem kõrvuti seisvaid jääpanku?”
“See on paakjää, ja kui ta on ringikujuline, siis me anname talle nimeks lapike, on ta aga selline nagu praegu, ja pikk, siis hoovus.
“Ja kuidas te nimetate seda triivivat jääd seal?”
“See on ajujää. Kui tal oleks veidi rohkem kõrgusi, moodustaks ta jäämägesid, millega on laeval väga ohtlik kokku puutuda, ning neid tuleb vältida äärmiselt hoolikalt. Vaadake, seal kaugemal, tollel jääväljal, on tekkinud jää surve tõttu mügerik. Seda me nimetame künkaks. Kui selle mügeriku jalamil leiduks vett, siis me annaksime talle nimeks sääremari. Kõigele on tulnud leida nimetus, et paremini orienteeruda.”
“No küll on huvitav vaatepilt!” hüüatas doktor polaarmere imesid silmitsedes. “Kogu see mitmekesisus lihtsalt ületab kujutlusvõime.”
“Kahtlemata,” vastas Johnson. “Mõnikord võtavad jääpangad fantastilise kuju, ja meremeestele ei valmista põrmugi raskust neid oma tahtmise järgi seletada.”
“Näete, Johnson, vaadake seda jääpankadest panoraami. See on nagu mingi kummaline asula, mingi Idamaa linn minarettide ja mošeedega, millele langeb nõrk kuuvalgus. Ja pisut kaugemal terve rida gooti kaari, mis meenutavad Henry VII kabelit või parlamendihoonet.”
“Tõesti, härra Clawbonny, siin on iga maitse jaoks midagi. Kuid nendes linnades või kirikutes on ohtlik elada ja neile ei tohi minna liiga lähedale. Mõned neist minarettidest kõiguvad oma alusel, ja isegi kõige väiksem neist purustaks “Forwardi”-taolise laeva.”
“Ja ometi tungiti neisse meredesse, kui polnud veel kasutada auru!” sõnas doktor. “Lihtsalt uskumatu, et purjelaev suutis liikuda selliste triivivate pankade vahel.”
“Näete, suutis, härra Clawbonny. Kui hakkas puhuma vastutuul – minuga isiklikult juhtus seda mitu korda –, siis kinnitati end ettevaatlikult sellise panga külge ja liiguti tasapisi temaga kaasa, kusjuures muidugi oodati sõidu jätkamiseks soodsat ilma. Sellise liikumismeetodi juures kulus loomulikult kuid, enne kui ületati vahemaa, mille meie ületame heal juhul paari päevaga.”
“Mulle näib,” sõnas doktor, “et temperatuur langeb veelgi.”
“See oleks väga halb,” vastas Johnson.