Kapten Hatterase seiklused. Jules VerneЧитать онлайн книгу.

      Shandon tegi vajalikud korraldused, prikk suundus puu juurde ja veidi hiljem vinnasid mehed ta suure vaevaga pardale.

      See oli mahagonipuu. Ussid olid ta südamikuni auke täis uuristanud – asjaolu, ilma milleta ta poleks vee peal püsinud.

      “Lausa hiilgav!” hüüdis doktor vaimustusega. “Atlandi ookeani veed teda Davise väina tuua ei saanud, Põhja-Ameerika jõed teda siia polaarbasseini samuti ei toonud, sest mahagonipuu kasvab ainult ekvaatori all; tähendab, ta tuli otse Beringi väina kaudu. Ja kas näete, mu härrad, vaadake korraks neid mereusse, kes teda uuristasid: neid leidub ainult soojades vetes.”

      “Pole kahtlust,” sõnas Wall, “see lükkab täielikult ümber nende inimeste arvamuse, kes eitavad tolle kuulsa läbipääsu olemasolu.”

      “See annab neile ilusa surmahoobi!” lausus doktor, “Oodake, kohe selgitan teile selle puu teekonna: teda kandis Vaiksesse ookeani kas mõni Panama maakitsuse või Guatemala jõgedest ja sealt tõi teda vool piki Ameerika rannikut Beringi väina, ning tahes-tahtmata pidi ta suunduma polaarmeredesse. Ta pole veel nii vana ega vettinud, et ta ei võiks olla teele asunud alles äsja; ta ületas õnnelikult kõik takistused pikas väinade reas, mis lõpeb Baffini lahega, ning haaratud polaarhoovusse, tuli ta Davise väina kaudu siia, et lasta end tõmmata “Forwardile” doktor Clawbonny suureks rõõmuks, kes palub nüüd komandörilt luba võtta tükike temast endale.”

      “Võtke, võtke!” sõnas Shandon, “aga lubage minul omakorda teile öelda, et teie ei ole ainuke sellise leiu omanik. Taani kuberneril Disko saarel…”

      “…Gröönimaa rannikul,” jätkas doktor, “on mahagonipuust laud, mis valmistati samasugustes tingimustes leitud puutüvest, tean seda, kallis Shandon. Eh, ma ei kadesta seda meest ta laua pärast. Kui see poleks tülikas, võiksin praegu saada endale niisugusest puust terve magamistoa garnituuri.”

      Ööl vastu neljapäeva puhus väga tugev tuul, triivivaid puid võis näha üha sagedamini. Rannikule oli ohtlik läheneda, sest sellel aastaajal liikus rohkelt jäämägesid. Komandör andis käsu vähendada purjesid ning “Forward” sõitis ainult fokkpurje ja kliivriga.

      Termomeeter langes allapoole nulli. Shandon laskis jagada meestele sooje riideid: igaühele villase kuue ja püksid, flanellsärgi ning paksud sukad, milliseid kannavad norra talupojad. Lisaks varustati iga mees veekindlate säärikutega.

      Mis puutub Kaptenisse, siis tema rahuldus oma karvakasukaga. Temperatuurimuutustele ei paistnud ta vastuvõtlik olevat ja näis, nagu oleks ta taolisi katseid sooritanud juba korduvalt. Tema kui taanlane ei tohtinudki olla pirtsakas. Näha oli teda harva, ta peitis end enamasti laeva kõige pimedamatesse nurkadesse.

      Õhtu eel võis läbi hõredama udu märgata Gröönimaa rannikut pikkusel 37° 2´7”. Doktor eraldas isegi hetkeks pikksilmaga laiadest jääliustikest vöötatud kaljurahne, ent udu tõmbus nägemuse kohal kiiresti jälle kokku nagu teatrilava eesriie etenduse kõige huvitavamal momendil.

      20. aprilli hommikul silmati “Forwardilt” saja viiekümne jala kõrgust jäämäge, mis püsis paigal juba iidsetest aegadest, sest sula teda ei kahjustanud, säästes ta kummalist kuju. Snow nägi teda; 1829. aastal tegi James Ross temast täpse joonise, ning 1851. aastal silmitses prantsuse leitnant Bellot teda “Prince Alberti” pardalt päris üksikasjaliselt. Doktor, teadagi, soovis seda kuulsat mäge jäädvustada ning tegi temast igati õnnestunud skitsi.

      Pole ime, et selline hiigelsuur jääkamakas jääb seisma ja kinnitub kõvasti merepõhja. Kuna igast jäämäest ulatub üle merepinna ainult üks seitsmendik ning kuus seitsmendikku jääb vee alla, istus meie jäämägi umbes neljasaja jala sügavuses.

      Temperatuuris, mis isegi keskpäeval oli ainult 12° (–11 °C)6, kusjuures taevalaotust varjutasid tihedad lume- ja udupilved, märgati lõpuks Farveli neeme. “Forward” jõudis kohale kindlaksmääratud päeval. Kui tundmatul kaptenil peaks saatanlikust ilmast hoolimata tekkima soov kontrollida laeva päralejõudmist, pole tal põhjust nurisemiseks.

      “Seal ta ongi,” ütles doktor endamisi, “see kuulus neem, see nii kena nimega neem7. Paljud möödusid temast, nagu meiegi praegu, ja ei saanud teda enam iial näha. Kas siin tuleb Euroopa sõpradega igaveseks hüvasti jätta? Teie, Frobisher, Knight, Barlow, Vaugham, Scroggs, Barentz, Hudson, Blosseville, Franklin, Crozier, Bellot, läksite siit läbi, et mitte kunagi enam koju tagasi pöörduda, ning teile oli see neem tõesti hüvastijätuneemeks!”

      Gröönimaa avastasid Islandi meremehed umbes aastal 970; 1498. aastal purjetas Sebastian Cabot 56. laiuskraadi; ajavahemikul 1500–1502 jõudsid Gaspard ja Michel Cotrealid 60. laiuskraadini ning 1576. aastal jõudis Martin Frobisher laheni, mis praegu kannab tema nime.

      Jean Davisel oli au avastada väin 1585. aastal. Kaks aastat hiljem, oma kolmandal retkel, jõudis see vapper meresõitja ja tuntud vaalapüüdja seitsmekümne kolmandale paralleelile, kahekümne seitsme kraadi kaugusele poolusest.

      1596. aastal tungis mõningal määral väina Barentz, 1602. aastal Weymouth, 1605. aastal James Hall, 1607. aastal Hudson, kelle nimi anti Ameerika rannikut poolkuutaoliselt lõhestavale avarale lahele, ning 1611. aastal James Pool. Nad kõik otsisid loodepoolset läbipääsu, mille avastamine oleks tunduvalt lühendanud Uue ja Vana maailma vahelisi ühendusteid.

      1616. aastal avastas Baffin oma nime kandvas lahes Lancasteri väina. 1619. aastal järgnes talle James Munk ning 1719. aastal Knight, Barlow, Vaugham ja Scroggs, kellest iial enam midagi ei kuuldud.

      1776. aastal jõudis leitnant Pickersgill 68. kraadini, minnes vastu kapten Cookile, kes püüdis tõusta mööda Beringi väina; järgmisel aastal tõusis Young sama sihiga Naiste saare juurde.

      1818. aastal tegi James Ross ringi ümber Baffini lahe ning parandas oma eelkäijate hüdrograafia-alased vead.

      1819. ja 1820. aastal sõitis kuulus Parry Lancasteri väina, jõudis loendamatute raskustega võideldes Melville’i saareni ning võitis viie tuhande naela suuruse preemia, mille parlament oli lubanud inglise madrustele, kes ületavad saja seitsmekümnenda meridiaani seitsmekümne seitsmendast paralleelist kõrgemal laiusel.

      1826. aastal randus Beechey Chamisso saarel. 1829. kuni 1833. aastani talvitus James Ross Prints-Regendi väinas ning avastas teiste oluliste saavutuste kõrval magnetpooluse.

      Samal ajal uuris mandril rändav Franklin Ameerika põhjarannikut Mackenzie jõest Ternageini neemeni. 1823. aastast 1835. aastani kõndis samu radu kapten Bach, kelle uurimistöid täiendasid 1839. aastal härrad Dease ja Simpson ning doktor Rae.

      Ning hiljuti, 1845. aastal väljus Inglismaalt söör John Franklin “Erebuse” ning “Terroriga”, soovides kirglikult vallutada loodepoolne läbipääs. Ta tungis Baffini lahte ning pärast Disko saarest möödumist ei ole tema ekspeditsioonist enam mingeid teateid.

      John Franklini kadumine tingis rea otsimisretki, mis tõid kaasa läbipääsu avastamise ja äärmiselt sopiliste polaarmaade uurimise. Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide kõige vapramad meremehed kiirustasid neile kohutavaile randadele. Tänu nende pingutustele figureerib lõpuks polaaralade ülisuurte raskustega saavutatud ja keeruline kaart Londoni Kuningliku Geograafiaseltsi arhiivis.

      Sellisena möödus polaaralade huvitav avastamislugu doktori silme eest, kes toetus reelingule, jälgides pilkudega laeva järel tekkivat kiiluvett. Vaprate meremeeste nimed tulvasid talle mällu ja ta nagu oleks näinud jäämäe kristalsete võlvide all nende kahvatuid varjukujusid, kes enam tagasi ei pöördunud.

      VII PEATÜKK

      DAVISE VÄIN

      Sel päeval rajas “Forward” endale kerge vaevaga teed läbi pooleldi purunenud jää. Puhus soodne tuul, kuid temperatuur oli väga madal, sest jääväljadel