Varjud. Artur ErichЧитать онлайн книгу.
häbitu! Üks korralik naisterahvas ei kanna sellist dekolteed, kust rindadevaheline kriips välja paistab. Mine kohe ja pane teine pluus!”
Alla kasutas juhust ja lippas trepist üles. Äsjane kõnelus pani ikka veel muigama. Seda nüüd küll karta ei olnud, et ämmaga igav hakkab. Teinekord valmistas ta meelehärmi, kuid siis jälle lõbustas oma eelmise sajandi ilmavaatega.
Oma tuppa jõudes istus Alla mugavasse tugitooli mõnulema. Las tassib pansioniomanik pealegi ise neid kandikuid, kui ta nii jonnakas on. Pealegi tegi liikumine talle ainult head.
Allal ei tulnud mõttessegi riideid vahetada. See oleks ju naeruväärne! Ei tea, kas mutt hakkab ka tänast sõnelust oma pojakesega arutama.
Ta meenutas esimest koosviibimist selles majas, kui ta oli äsja Saksamaale jõudnud. Hansi oli siis paari päeva möödudes oma head sõbrad külla kutsunud, et neile oma abikaasat tutvustada. Nii telliti restoranist hõrgutavaid suupisteid ja ka joodavast polnud puudust.
Alla riietas end tuttuude punasesse sametkleiti, mille nad eelmisel päeval olid üksmeelselt välja valinud. Nad olid juba mitmeid kauplusi külastanud ja Alla aina riietas end proovikabiinis lahti ning Hansi piilus alles siis ukse vahelt sisse, kui Allal juba uus kleit seljas, ning kõhkles, kas seda ikkagi võtta tasub. Hansi meelest ei olnud ükski rüü tema abikaasa jaoks küllalt hea ja ilus. Aga punane sametkleit meeldis mehele kohe ja hinda vaatamata otsustas ta, et selle kleidi peab Alla saama. Sest punane värv hakkas imehästi tema brüneti ja tõmmu jumega abikaasale. Eestis poleks Alla endale sellevärvilist kleiti tahtnud, see tuletas seal halbu aastaid meelde, kui punastega kaasajooksjad kandsid punast värvi. Tal endalgi lasus see patt hingel, kuid ta püüdis seda unustada, nagu mõnda ebaõnnestunud lavarolli.
Too sametkleit oli pika lõhikuga, tõeliselt avara dekolteega ning liibus pringilt keha ümber. Ehk pidanuks suurema numbri võtma, arvas Alla. Kuid Hansi leidis, et just see ongi imeilus.
Alla treenitud näitlejasilmale ei jäänud märkamatuks, et enam kui ühe meeskülalise pilk jäi veidi kauem kui sünnis tema figuurile puhkama.
Ja teda pani muigama, et daamide vaates ei olnud imetluse raasugi, hoopis vastupidi, sealt võis välja lugeda põlgust.
Õhtusöök kujunes lõbusaks. Alla oli tähelepanu keskpunktis, majaperemehe sädelev abikaasa, kes pealegi oli suutnud läbi murda raudse eesriide tagant vabasse maailma. Tunti huvi, kuidas seal inimesed suutsid elada ja raskustele vastu pidada. Alla kirjeldas kõike vabalt ja värvikalt.
Ent kui võõruspidu oli lõppenud ja pererahvas üksi jäänud, puhkes külalistoas torm.
Vanaproua ründas Allat süüdistustega, et too ei oska end sobilikult riietada ja solvas sellega väärikaid abielunaisi.
Alla naeris. „Mutikene, sina ei tea enam tänapäeva naiste moodidest,” ütles Alla sõbralikult ja lisas eesti keeles: „Elad ikka veel eelmises sajandis.”
Kuid ämm oli juba üles ärritatud ja seda ei mahendanud minia heasoovlik naeratus, ning ta paiskas: „Sina ise ei tea! Sina oled tulnud metslaste maalt ega tea, mismoodi üks korralik abielunaine peab end riietama!”
„Kas mu kleit ei olegi sinu meelest ilus?” küsis Alla ja keerutas end nii, et lõhik lõi lehvides kahele poole lahti ning kaherealine pärlikee ta kaelas hakkas hoiatavalt kõlisema.
Vanaproua nägu tõmbus krimpsu kui väljapigistatud sidrun ja tema hääl oli sama hapu: „Su kleit on frivoolne! Ja miks peab see nii pringilt ümber keha kiskuma, et näitab häbitult naisterahva vorme. Niiviisi meeldib ehk prostituutidel riides käia!”
„Nonoh, mutikene, ära nüüd liiale ka mine!” sekkus lõpuks Hansigi, kes sõnasõja alguses oli püüdnud neutraalseks jääda. Ta valas poolikust pudelist oma pokaali vahuveini ning võttes sealt mitu sõõmu, jätkas: „Alla nägi täna suurepärane välja!”
Alla aga lausa säras õnnest. Nii hea oli tunda, et abikaasa ikka tema poole hoiab. (Siis polnud ta veel aru saanud, kui väga tema mees oma vana emaga arvestab.) Et ka mehele oma tunnustust näidata, läks ta Hansi juurde ning liibudes tema vastu kaelustas teda.
Hansi aga, joodud alkoholist õhetav, võttis kohe tuld ning hakkas naist suudlema.
„Mida see nüüd tähendab! Niiviisi ei käituta teiste juuresolekul!” halvustas vanainimene. „Liiga palju olete šampanjat joonud. Häbi peaks olema!”
Tundus, et tema pojal hakkaski häbi, ja ta haare lõdvenes. Kuid tema värske abikaasa huuled hoidsid teda veel kinni. Seda tegi Alla juba vihuti.
Vanaproua turtsus kui vihane kass.
Lõpuks lasi Alla oma saagi lahti, vaatas meest armunult ja ütles: „Oo, mu Hansike, lähme üles oma tuppa!” Ja lipates ukse juurde, hüüdis: „Tule ruttu, ma ei suuda oodata!”
Hansi tahtiski naisele järgneda, kuid rauk peatas teda võimuka käeliigutusega: „Sa ei lähe kuskile, me peame rääkima!”
Mispeale Hansi jäi kui koolipoiss seisma, silmad ainult igatsevalt naise poole vaatamas.
„Ära kauaks jää, muidu kahetsed!” õrritas Alla.
Hansi noogutas ja saatis naisele õhusuudluse.
Kui Alla oma kõrgetel kontsadel trepist üles tippis, naeris ta laginal. Teatritegemine oli tal veres ja ta vajas seda samapalju kui õhkugi.
Ikkagi möödus tükk aega, enne kui meeski magamistuppa jõudis.
„Mida siis mutikesel öelda oli?” küsis Alla, „klatšis mind!”
„Ah, ära seda nüüd traagiliselt ka võta, vanainimese asi,” rääkis mees end lahti riietades, „kuid ta ei jätnud enne järele, kui pidin talle lubaduse andma, et seda kleiti sa enam selga ei pane.”
„Mis! Mina ei tohi oma ilusat kleiti enam kandagi! Ja sina annad selliseid lubadusi! Uskumatu!” Alla tõusis ärritatult voodis istuli. Ja ta tumedad silmad välkusid kurjakuulutavalt. Ta pitsist öösärgi õlapael oli alla vajunud, kuid ta ei kohendanud seda vihuti. Teadis liigagi hästi, et näeb niiviisi veelgi ahvatlevam välja.
„Allake, ega seda siis sõna-sõnalt pruugi võtta. Ja sa kannad seda ilusat kleiti siis, kui oleme omavahel.”
„Siis pean seda öösärgina kasutama, sest omavahel saame ainult voodis olla. Aga ma ei imesta, kui sinu mutikene siingi püüab ümberkorraldusi teha!”
Kui abikaasa voodisse tuli, keeras Alla talle külmalt selja. Hansi aga oli liiga hästi kasvatatud, et oleks seepeale veel naist emmata söandanud.
Ta õhkas vaid: „Minu meelest nägid sa selles kleidis lausa imetlusväärne välja!” ja ütles ootamatult julge lause: „Mis loeb meile üldse muti arvamus…”
Alla kokkupigistatud huulte vahelt kostus ebamäärane heli.
„Ära sellepärast nuta, mu kallike!” lohutas mees ja paitas õrnalt naise õlga.
Alla aga surus käe suu peale, et mitte valju häälega naerma pahvatada.
Olles reklaamlehe läbi sirvinud ja tänase päeva odavamad toiduainete müügikohad sedelile märkinud, pistis Alla selle rahakotti ja läks allkorrusele. Ei tema ämmal ega ka abikaasal polnud aimugi, et Alla ostis toiduaineid kauplustest, kus toimusid allahindlused. See oli tema väike saladus ja suur taskuraha kogumise nipp. Hansi andis talle küll regulaarselt iga kuu raha, mida naine võis enda tarbeks kasutada. Kuid see tundus Allale liialt väike. Berliini poed oma ahvatlustega nõudsid aga järjest rohkem. Kõik oli kallis. Eelmise kuu paarsada marka kulus tal üksnes hea lõhnaõli ostmiseks. Kosmeetika oli üldse hirmkallis. Kiusatusi seevastu külluses. Ka uusi riideid ihaldas ta. Eestis oli pidanud piskuga leppima. Lõpuks küll hakkasid aitama õe Olli saadetud pakid. Kuid siia ei saatnud Olli talle midagi. Siin elas ta ise heaoluriigis. Laenu võtta, nagu ta terve elu teinud oli, polnud siin ka mitte kellegi käest.
Alla seisatas trepimademel ja vaatas seinale asetatud perekonnapilte. Esikohal oli pansionaadi asutaja, veel noorepoolne ämm, koos kadunud mehega. Noorena oli ämm päris kena naine olnud, sirge seljaga, võimukas daam. Praeguse raugaga sidus