Väikesed poeemid proosas. Charles BaudelaireЧитать онлайн книгу.
palun Teid, milliseid imeväärseid mugavusi pakub meile kõigile see kombinatsioon, Teile, mulle ja lugejale. Me võime katkestada, kus aga tahame, – mina oma unistused, Teie käsikirja ning lugeja lektüüri, sest ma ei seo ta tõrkuvat tahet ülipeene intriigi lõpmatu niidi külge. Eemaldage üks “selgroolüli”, ja selle lookleva fantaasia ülejäänud otsad lasevad end vaevata taas ühendada. Hakkige ta arvutuiks katkeiks, ja Te näete, et igaüks neist võib elada ka omaette. Lootuses, et mõni neist osadest on küllalt elav, et Teile meeldida ja Teid lõbustada, julgen Teile pakkuda kogu selle “mao”.
Mul on Teile avaldada väike pihtimus. Lehitsedes vähemalt kahekümnendat korda Aloysius Bertrand’i kuulsat “Gaspard de lanuit’d” 19 (raamat, mida Teie, mina ja mõningad meie sõpradest tunneme, kas pole sel kõik õigused olla nimetatud kuulsaks) tuli mul idee, katsetada millegi samasugusega ja rakendada tänapäevase elu või pigem ühe tänapäevase ning enam mõttelise elu kirjeldamisse too laad, mida tema kasutas vanaaegse, nii kummaliselt maalilise elu kujutamisel.
Kes meist poleks oma auahneil päevil unistanud poeetilise proosa imest, musikaalsest ilma rütmi ja riimita, küllalt nõtkest ja küllalt kontrastiderohkest, et kohaneda hinge lüüriliste liigutuste, unelmate lainetuste, südametunnistuse sööstidega?
Kõigepealt elavast läbikäimisest hiigellinnadega, nende loendamatute suhete ristiemisest sünnib see painav paleus. Teie ise, mu kallis sõber, kas pole Te ise katsunud tõlkida lauluks klaassepa kriiskaval kisa ja väljendada lüürilises proosas kõiki neid lohutamatuid sugestioone, mida see karje läkitab läbi tänavate tihedaimate udude kuni mansardideni?
Aga tõtt öelda kardan, et mu kiivus pole mulle toonud õnne. Niipea kui olin alustanud tööd, panin tähele, et ma mitte ainult ei jäänud kaugele maha oma salapärasest ja hiilgavast eeskujust, vaid et ma ka lõin midagi (kui seda võib nimetada millekski), midagi hoopis muud; juhtum, mille üle iga teine peale minu oleks uhke, kuid mis ei võinud jätta sügavalt alandamata vaimu, kes näeb poeedi suurimat au selles, et teostada just seda, mida ta on kavatsenud.
I
VÕÕRAS
“Keda armastad sa kõige enam, mõistatuslik mees, ütle? Oma isa, oma ema, oma õde või venda?”
“Mul pole ei isa ega ema, ei õde ega venda.”
“Oma sõpru?”
“Sa tarvitad siin sõna, mille mõte on jäänud mulle tundmatuks kuni tänase päevani.”
“Oma isamaad?”
“Ma ei tea, millise taevakaare all see asub.”
“Ilu?”
“Meeleldi armastaksin, kui oleks surematu see jumalanna.”
“Kulda?”
“Vihkan seda, nagu sina jumalat.”
“Kuid mida armastad sa siis, kummaline võõras?” “Armastan pilvi… pilvi, mis mööduvad… seal kaugel… imeväärseid pilvi!”
II
VANAEIDEKESE MEELEHEIDE
Väike kortsus vanaeideke tundis suurt lõbu, nähes seda ilusat last, keda kõik hellitasid, kellele kõik tahtsid meeldida: see kaunis olend, niisama habras kui tema, see väike vanaeit, ja niisama kui temagi hambutu ja juusteta.
Ja ta lähenes lapsele, tahtes talle lapse kombel naeratada ja teha mõnusat nägu.
Aga ehmunud laps tõrkus elatanud hea naise õrnuste vastu ja täitis maja oma kisaga.
Siis taandus hea vanake oma igavesse üksindusse ja nuttis oma nurgas, öeldes enesele: “Ah, meie, õnnetute naisolevuste meeldimisaeg on möödas isegi süütute laste juures; ajame hirmu peale neile pisikestele, keda tahaksime armastada.”
III
KUNSTNIKU PIHTIMUS
Kuis on haaravad need hääbuvad sügispäevad! Ah, haaravad valuni! Sest on teatud sulneid meeleolusid, mille ebamäärasus pole takistuseks nende pingele; ning millelgi pole vahedamat tera kui lõpmatusel.
On suur nauding uputada pilk taeva ja mere mõõtmatusse! Üksindus, vaikus, asuuri võrratu karskust! Tilluke värahtav puri silmapiiril, jäljendamas oma väiksuse ja üksioluga minugi parandamatut eksistentsi, lainete õõtsumise ühetooniline viis, kõik nad mõtlevad minu kaudu, või mõtlen mina nende kaudu (sest unelmate suuruses haihtub mina kärmesti!). Nad mõtlevad, ütlen ma, kuid muusika ja pildi kaudu, ilma mõtteringaste ja süllogismideta, ilma dekoratsioonideta.
Siiski, need mõtted, tulgu nad siis minust või sööstku välja asjadest, muutuvad peagi liiga tungivaks. Naudingu jõulisus tekitab meelehärmi ja tõelist kannatust. Mu ülepingutatud närvid vibreerivad veel vaid kriiskavalt ja valuliselt.
Ja nüüd masendab mind taeva sügavus; selle selgus ärritab mind. Mere osavõtmatus, vaatemängu muutumatus vihastavad mind… Ah! Kas peaks igavesti kannatama, või siis igavesti põgenema ilu eest? Loodus, sa halastamatu hurmaja, sa alati võitev vastane, jäta mind! Lakka kiusamast mu soove ja mu uhkust! Ilu harrastus on kahevõitlus, kus kunstnik kisendab piinades, enne kui langeb võidetuna.
IV
NALJAHAMMAS
See oli uusaasta prahvatav algus: pori ja lume segu, milles ristleb tuhat sõidukit, sädeleb mängukanne ja maiustusi, kihiseb ahnust ja meeleheidet, suurlinna üldine hullustus, loodud eelkõige häirima üksildase aju.
Selle segadiku ja mürgli keskel astus vilkal sammul eesel, ärgitatuna piitsaga varustatud mühakast.
Kui eesel parajasti oli pöördumas ümber kõnnitee nurga, astus ligi keegi ilus härra, kinnastatud, mukitud, julmalt pitsitava kaelasidemega ja surutud uhiuude ülikonda, kummardus tseremoniaalselt alandliku looma ees ja lausus kübarat peast võttes sellele: “Soovin teile head ja õnnelikku uut aastat!” Siis pöördus ta keigarliku ilmega teab milliste kaaslaste poole, justkui paludes neil lisada oma heakskiit tema rahulolule.
Eesel aga ei märganudki ilusat naljahammast ja jätkas visalt kõmpimist sinna, kuhu kutsus tema kohustus.
Mis puutub minusse, siis haaras mind äkki meeletu viha selle toreda lollpea vastu, kes näis endasse koondavat kogu Prantsusmaa vaimu.
V
KAKSIKTUBA
Tuba nagu unelm, tõeliselt spirituaalne tuba, kus liikumatu õhk on kergelt jumestatud roosa ja sinisega.
Hing kümbleb siin rauguses, mis on lõhnastatud kahetsuse ja soovega. See on nagu sinakas-roosakas videvik, naudingu-unelm hämaruses.
Mööblil on pikendatud, rauged, lõtvunud vormid. Mööblitükid näivad unelevat; on, nagu oleks neil somnambuulne elu nagu taimedel ja mineraalidel. Kangad kõnelevad tumma keelt nagu lilled, taevas või loojuvad päikesed.
Seintel ei mingeid kunstilisi jõledusi. Võrreldes puhta unelmaga, analüüsimata muljega on lõplik, teokssaanud kunst tõeliseks jumalateotuseks. Siin on kõigel piisavalt selgust ja kooskõla sulnist sumedust.
Lõpmata peen valitud lõhn, millesse seguneb väga kerget niiskust, ujub selles õhustikus, kus suikuvat vaimu hällitavad triiphoone meeleolud.
Musliini nõrgub tulvavalt akende ja sängi ees; see voogab alla lumiste kaskaadidena. Sel asemel lamab ebajumal, unelmate valitsejatar. Kuid kuis sai ta siia? Kes on ta siia juhatanud? Milline maagiline võim asetas ta sellele unelmate ja naudingu te troonile? Ükskõik. Ta on seal! Tunnen ta ära.
Need on tema silmad, mille leek läbistab hämarust; need teravad ja kohutavad sihtijad, mida tunnen nende hirmsast tigedusest! Nad paeluvad, nad vallutavad, nad neelavad selle ettevaatamatu pilgu, mis neid vaatleb. Olen neid sageli uurinud, neid musti tähti, mis sunnivad uudishimule ja imetlusele.
Missugusele heale deemonile võlgnen õnne
Bertrand, Louis, nim. Aloysius (1807 – 1841), prantsuse poeet, romantiliste proosapoeemide autor. „Öine Gaspard” ajendaski Baudelaire’i käesolevat raamatut kirjutama.