Tüdruk kaljunukil. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.
selja tagant kostis Aurora hääl. Kui Grania end ümber pööras ja tüdrukut nägi, tabas ta end mõttelt, et see laps sarnaneb haldjaga, kes võib hääletult talle kuuluvale territooriumile ilmuda.
„Tere, Aurora. Kuidas sul läheb?”
„Tänan küsimast, suurepäraselt. Kas hakkame minema?”
„Jah. Ma võtsin kaasa asjad, mida meil tarvis läheb.”
„Ma tean. Ma nägin juba, et need on sul kilekotis.”
Grania ajas end kuulekalt püsti ja mõlemad võtsid suuna mäest üles Aurora kodu poole.
„Võib-olla õnnestub sul kohtuda ka issiga,” tegi Aurora ettepaneku. „Ta on oma kabinetis. Kui tal just peavalu pole. Pea valutab tal üpris sageli.”
„Valutab või?”
„Jah. Lihtsalt sellepärast, et ta ei taha prille kanda ja pingutab äripabereid lugedes silmi liiga palju.”
„See on küll paha lugu.”
„Nüüd, kui emme on surnud, pole tal enam kedagi, kes tema eest hoolitseks. Ainult mina.”
„Ja ma olen kindel, et sa saad sellega suurepäraselt hakkama,” rahustas Grania Aurorat, kui nad maja ümbritseva aia värava juurde olid jõudnud.
„Ma annan endast parima,” lausus tüdruk väravat lahti lükates. „See ongi minu kodu, Dunworley House. See on juba kaks sajandit kuulunud Lisle’i suguvõsale. Kas sa oled siin kunagi käinud?”
„Ei ole,” vastas Grania Aurora kannul väravast sisse astudes, ja äkitselt jäi nende ümber kõrgel kaljul ulgunud tuul vait. Seda tänu Lääne-Corki kuulsatest põldmurakatest ja metsikutest fuksiatest koosnevale tihedale hekile, mis ümbritses maja nagu tunnimeeste rivi ning kaitses hoonet ja selle elanikke nii hästi, kui suutis.
Grania silmitses üllatunult kaunist ja hoolitsetud kindlakujulist aeda, mis moodustas selle keskel paiknevale askeetlikule hallile hoonele täiusliku õrna tausta. Maja juurde viivat jalgrada ääristasid madalad loorberihekid ja kui Grania Aurora kannul hoone poole sammus, märkas ta roosipeenraid – nüüd olid põõsad juba lehtedeta ja värvitud, aga kesksuvel lisasid need kindlasti kõledale ümbruskonnale nii ära kuluvat pehmust.
„Me ei kasuta kunagi eesust,” lausus Aurora, pööras paremale, astus mööda majaesist jalgrada edasi ja keeras ümber nurga hoone tagakülje ette. „Issi ütles, et eesuks pandi lukku nende meie maa suurte rahutuste ajal ja võti kadus ära. Meie käime sellest uksest.”
Grania peatus suures sisehoovis, kuhu autod maanteelt sisse keerata said. Parajasti seisis seal tuttuus Range Rover.
„Tule,” kutsus Aurora ust avades.
Grania läks tema järel läbi esiku ja astus suurde kööki. Terve seina enda alla võttev hiigelsuur männipuust Walesi kummut ägises sinisevalgemustriliste taldrikute ja teiste sööginõude kõrgete virnade all. Teise seina võtsid enda alla pliit ja kahe päevinäinud melamiinist töötasapinna vahele paigutatud igivana keraamiline valamu. Ruumi keskel seisis pikk tammepuust laud, mida katsid ajalehekuhjad.
See polnud ruum, kus võinuks end mõnusalt tunda – see polnud paik, kuhu olid harjunud kogunema kõik kodused ja kus pereema võinuks seista pliidi ääres, valmistades õhtusöögiks maitsvaid roogasid. See ruum oli spartalik, funktsionaalne ja kõle.
„Ajalehti polekski olnud tarvis kaasa võtta,” kommenteeris Grania laual kõrguvatele lehevirnadele viidates.
„Oh, issi süütab nendega maja kõigis küttekolletes tuld. Ta ei talu külma. Kas teeme laual ruumi ja hakkame tööga pihta?” Aurora vaatas Graniale ootusrikkalt otsa.
„Jah … aga võib-olla peaksime kellelegi teada andma, et ma siin olen?”
„Ei pea.” Aurora raputas pead. „Issi ei taha, et teda häiritakse, ja proua Mytherile ma juba mainisin, et sa tuled külla.” Ta lükkas ajalehepakid laua kõrvale põrandale ja näitas Graniale äsja tekkinud vaba pinda. „Mida meil veel tarvis läheb?”
„Vett, et liimi teha.” Grania kallas kilekoti sisu põrandale, aga asjaolu, et ta oli majas kutsumata külaline, muutis ta kohmetuks.
„Kohe toon.” Aurora võttis nõusid pungil täis köögikapist kannu ja lasi selle vett täis.
„Ja suurt kaussi, kus liimi segada.”
Aurora leidis ka kausi ja asetas selle Grania ette lauale. Kui Grania liimi segas, vaatas laps teda üksisilmi ja tüdruku silmades säras erutus. „Kas pole tore?! Sellist tööd ma armastan! Minu viimane lapsehoidja ei lubanud mul midagi teha, sest kartis kogu aeg, et määrin end ära.”
„Enda äramäärimine on minu lemmiktegevus,” sõnas Grania naeratades. „Ma valmistan oma kujusid umbes samasugusest materjalist. Tule istu minu kõrvale, teeme kausi üheskoos valmis.”
Aurora asus innukalt asja kallale ja tund aega hiljem maandus nätske ajalehepaberist kauss uhkelt pliidiplaadile.
„Kui see on kuivanud, võime selle ära värvida. Kas sul värve on?” tahtis Grania valamu kohal käsi pestes teada.
„Ei ole. Londonis olid, aga ma jätsin need sinna.”
„Ehk õnnestub mul midagi oma kodust leida.”
„Kas ma tohin sulle külla tulla? Minu arust on taluelu nii tore.”
„Ma ei ela seal kogu aeg, Aurora,” selgitas Grania. „Ma elan New Yorgis. Praegu peatun ma mõnda aega oma vanemate juures.”
„Ah soo.” Aurora nägu tõmbus süngeks. „Tähendab, sa sõidad varsti ära?”
„Jah, aga ma ei tea veel, millal.” Valamu kõrval rippuvasse käterätikusse käsi kuivatades tundis Grania, kuidas lapse pilk teda puurib.
„Miks sa nii kurb oled?” päris Aurora.
„Ma ei ole kurb, Aurora.”
„Oled küll. Su silmad reedavad seda. Kas keegi tegi sulle haiget?”
„Ei, Aurora, kõik on korras.” Grania tundis, et lapse terav pilk paneb ta punastama.
„Ma tean, et sa oled kurb.” Aurora põimis oma peenikesed käsivarred rinnale vaheliti. „Ma tean, mis tunne on olla kurb. Kui mina kurb olen, lähen ma oma võlupaika.”
„Kus see paik on?”
„Ma ei tohi seda reeta, sest siis võluvägi kaob. Selline võlupaik peaks olema kõigil. Ka sinul.”
„Minu meelest on see suurepärane mõte.” Grania vaatas oma käekella. „Ma pean nüüd minema hakkama. Lõunaaeg on käes. Kindlasti oled ka sina näljane. Kas keegi tuleb sulle sooja sööki tegema?”
„Oh, kindlasti on proua Myther mulle midagi sinna jätnud.” Aurora viitas hajameelselt sahvri suunas. „Tõenäoliselt on seal jälle supp. Aga kas sa ei soovi enne lahkumist ülejäänud maja näha?”
„Aurora … ma …”
„Tule!” Aurora haaras Granial käsivarrest ja sikutas teda ukse poole. „Ma tahan, et sa seda näeksid. Meie maja on nii ilus!”
Grania tõmmati köögist suurde esikusse, kus põrandat katsid mustavalgekirjud kahhelkivid ja ühest nurgast viis noobel tammepuust trepp ülakorrusele. Seejärel veeti ta läbi esiku suurde võõrastetuppa, mille kõrgetest prantsuse akendest avanes vaade aeda. Stiilse marmorümbrisega kaminas põlevad halud olid ruumi kuumaks kütnud, toas valitses lämmatav palavus.
Grania märkas kamina kohal seinal maali ja tema skulptoripilk jäi pidama pildilt vastu vaatavale näole. Noore naise südamekujulist nägu raamis Tiziani maalidelt tuttav kuldne lokkis juuksepahmakas. Grania märkas, et naise näojooned on peened ja sümmeetrilised, andes tunnistust tõelisest ilust. Sinistest silmadest, mis olid valge nahaga rabavas kontrastis, peegeldus ühtaegu süütus ja elukogemus. Kunstnikuna taipas Grania kohe, et maali autor on andekas. Ta pööras pead, et Aurorale otsa vaadata, ning märkas ilmselget sarnasust.
„See