Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
ja kui siin leidub vett, siis tooge.” Minu üllatuseks täideti need korraldused viivitamatult. See noor mees oli neile ilmselt oluline. Ta oigas ja avas silmad, mis olid tähevalgel nagu mustad augud. Nõrgas valguses meenutas ta nägu oma silmakoobaste ümber pingule tõmmatud nahaga surnupealuud.
„Minuga on kõik korras,” ütles ta ja püüdis end istuli ajada. „Ainult veidi uimane.” Panin käe ta rinnale ja lükkasin ta tagasi pikali.
„Lama vagusi,” käskisin teda. Tegin kompides kiire ülevaatuse, ajasin end siis põlvili ja pöördusin enda kohal kõrguva kogu poole, kes kasvu järgi otsustades pidi olema Dougal.
„Kuulihaav on jälle veritsema hakanud ja siis on seda lollpead veel pussitatud ka. Ma arvan, et mitte tõsiselt, aga ta on kaotanud päris palju verd. Ta särk lirtsub verest, kuigi ma ei tea, kui palju sellest on tema oma. Tal on vaja puhkust ja rahu; me peame vähemalt kuni hommikuni siia laagrisse jääma.” Kogu tegi keelduva liigutuse.
„Ei. Me oleme garnisoni tegevuspiiridest väljas küll, aga vahtkonda tuleb ikka karta. Meil on veel tubli viisteist miili minna.” Eristamatute näojoontega pea aeti kuklasse, mees heitis hindava pilgu tähtedele.
„Vähemalt viis tundi, tõenäoliselt seitse. Me võime kinni pidada nii kaua, et sa saad rahulikult verejooksu kinni panna ja haava uuesti ära siduda, aga mitte palju kauem.”
Asusin omaette pomisedes tööle, samal ajal kui Dougal tasasel häälel määras ühe mehe teele hobuste juurde valvet pidama. Ülejäänud lasid end lõdvaks, võtsid lonksu viskit ja ajasid vaikselt juttu. Tuhkrunäoline Murtagh tuli mulle appi, käristas linaribasid, tõi vett juurde ja kergitas patsienti, kui ma siduma hakkasin. Jamiel oli kõvasti keelatud end liigutada, ehkki ta pidevalt porises, et tal pole häda midagi.
„Sul on häda küll ja veel, ja siin pole midagi imestada,” sisistasin oma hirmule ja ärritusele voli andes. „Milline idioot laseb end pussitada ja siis isegi ei pea kinni, et haavaga tegelda? Kas sa siis aru ei saanud, kui tugev see verejooks on? Täna õnne, et sa surnud ei ole, kui sa niimoodi ööd läbi mööda metsi ja mägesid ringi kihutad, laamendad ja võitled ja hobuse seljast alla kukud… püsi paigal, sa igavene lollakas.” Kunstsiidi- ja linaribad, millega ma toimetasin, olid pimedas vihaleajavalt halvasti näha. Nad libisesid ära ja kadusid näpu vahelt nagu väiksed kalakesed, kes valge kõhu välkudes tagasi vetesügavusse lipsavad. Külmast hoolimata tilkus higi mööda mu kaela alla. Lõpuks sain ühe otsa kinni seotud ja sirutasin käe teise poole, mis visalt patsiendi seljataha libises. „Tule nüüd tagasi, sa… oh sa kuradi-kuradi viimane värdjas!” Jamie oli ennast liigutanud ja esimene ots oli uuesti lahti tulnud.
Hetkeks valitses rabatud vaikus. „Issa ristike,” ütles paks Rupert. „Ma pole elu sees kuuln’, et üks naine sedaviisi räägiks.”
„Siis sa pole kokku trehvanud minu kalli tädi Griseliga,” sõnas kõigi naeruks teine hääl.
„Naine, su mees peaks sul naha kuumaks parkima,” teatas karm hääl puu alt pimedusest. „Püha Paulus ütleb: „Naise asi on vaikida ja…””
„Sina võid oma suumulgu kinni panna,” käratasin ma, higi üle näo voolamas, „ja püha Paulus samuti.” Pühkisin käisega üle otsaesise. „Keerake ta vasakule küljele. Ja kui sina,” ütlesin ma oma patsiendile, „kui sa sidumise ajal ainsamatki lihast liigutad, siis ma kägistan su ära.”
„Jajah,” kostis Jamie alandlikult.
Tõmbasin viimast riideriba liiga tugevalt ja kogu side libises paigalt.
„Kurat ja põrgu!” röögatasin ma ja peksin käega meeleheites vastu maad. Mehed olid natuke aega jahmunult vait, aga kui ma pimedas riideribade otste järele kobama hakkasin, järgnesid uued kommentaarid minu keelepruugi kohta.
„Kuule Dougal, äkki me peaks preilna püha Anna õdede juurde viima,” pakkus üks teel kükitavatest heledama näolapiga figuuridest. „Ma põle ranna äärest tulekust saadik Jamie suust ainsatki vandumist kuulnud, ja tema suuvärk oli varemalt ometi selline, et pani meremehe punastama. Neli kuud kloostris on talle mõjunud. Sa ei võta vist Issanda nimegi enam ilmaasjata suhu, on nii, poja?”
„Ega sina ka ei võtaks, kui sa iga sellise korra eest peaks öösel karistuseks kolm tundi kivist kabelipõrandal lamama, veebruarikuus ja ainult särgi väel,” kostis mu haige.
Mehed pahvatasid naerma ja Jamie jätkas: „Karistus oli tegelikult kaks tundi, aga kolmas kulus pärast ülessaamisele; ma arvasin, et mu… ee, et ma olen põrandakivide külge kinni külmanud, aga selgus, et olin lihtsalt kange.”
Ta tundis ennast silmanähtavalt paremini. Ma ei suutnud muigamata jätta, kuid jätkasin sellegipoolest kindlalt: „Ole tasa, või ma teen sulle haiget.” Ta puudutas kergelt sidet ja ma lõin talle näpu pihta.
„Ähvardad, jah?” aasis ta häbematult. „Pärast seda, kui ma olen sinuga oma viskit jaganud?!”
Nahkplasku lõpetas tiiru meeste keskel. Dougal põlvitas mu kõrvale maha ja kallutas selle ettevaatlikult haige suu juurde. Üles pahvatas toore puskari teravat suitsust haisu ja ma asetasin käe keelavalt plaskule.
„Rohkem ei tohi,” ütlesin ma. „Ta vajab teed või äärmisel juhul lihtsalt vett, mitte alkoholi.”
Mulle vähimatki tähelepanu pööramata tõmbas Dougal plasku mu käest ära ja valas patsiendi kurku mehise lonksu vängelõhnalist vedelikku, nii et too köhima hakkas. Dougal ootas, kuni lamaja hingamise tagasi sai ja asus uuesti plaskut kallutama.
„Jätke järele!” ütlesin ma ja sirutasin käe viski järele. „Kas te tahate ta nii täis joota, et ta enam püsti ei seisa?”
Mind lükati küünarnukiga jõhkralt kõrvale.
„Väike jonnakas mõrd, mis?” ütles Jamie toonil, nagu teeks see talle nalja.
„Tegele oma asjadega, naine,” käsutas Dougal. „Meil on täna öösel veel pikk tee ees ja tal on vaja iga viimast kui jõuraasu, mis see jook talle anda võib.”
Niipea kui side seotud sai, püüdis noormees ennast istuli ajada. Lükkasin ta selili ja panin põlve rinnale, et ta paigal püsiks. „Sa eitohi liigutada,” ütlesin ma vihaselt. Haarasin Dougali kildihõlmast kinni ja tõmbasin järsult, nii et ta pidi tagasi mu kõrvale põlvitama.
„Vaadake seda,” teatasin oma parimal rindeõe toonil. Patsatasin äravisatud nätske särgikänkra talle kätte ja ta heitis selle vastikushüüatusega eemale.
Võtsin ta käe ja panin patsiendi õlale. „Ja vaadake seda. Mingi terariist on otse läbi trapetslihase läinud.”
„Tääk,” täpsustas patsient abivalmilt.
„Ah tääk!” hüüatasin. „Ja miks sa mulle ei öelnud?”
Ta hakkas õlgu kehitama, kuid jättis vaikse valuoige saatel sealsamas järele. „Tundsin, et läks sisse, aga ei saanud aru, kui hullusti; see ei teinud väga haiget.”
„Aga nüüd teeb?”
„Teeb,” vastas ta lihtsalt.
„Väga hea,” kostsin, juba täiesti endast väljas. „See on sulle paras. Võib-olla see õpetab sulle, et väljas ringikolamine, noorte naiste röövimine ja inimeste t-tapmine ja…” Olin nutma puhkemas, tundsin ennast naeruväärselt ja vaikisin, püüdes enesevalitsust säilitada.
Dougali oli see vestlus kärsituks muutnud. „Ühesõnaga, kas sa saad ühe jala ühele ja teise jala teisele poole hobust panna?”
„Ta ei tohi kusagile minna!” protesteerisin nördinult. „Ta peaks haiglas olema. Päris kindlasti ei saa ta…”
Nagu tavaliselt, ei pööratud mu protestidele mingit tähelepanu.
„Kas sa suudad ratsutada?” küsis Dougal uuesti.
„Jah, kui te preilna mu rinna pealt ära võtate ja mulle puhta särgi annate.”
4
Saabun lossi
Ülejäänud