Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
olen, teadsin ma vähemalt, mida teha järgneva veerand tunni jooksul.
„Suur tänu… ah, proua FitzGibbons,” lisasin lugupidavalt, „saan nüüd ise hakkama, kui teil on tegemist.” Kogukas proua naeris, nii et rinnad värisesid.
„Oh, preilna! Miks mul siis tegemist pole! Ma saadan sulle siia pisut leent. Anna aga teada, nii kui miskit tarvis on.” Ta õõtsus imekspandava kiirusega uksele ja kadus oma asju ajama.
Tõmbasin sidemed ära nii ettevaatlikult kui võimalik. Kunstsiidist padjake oli siiski ihu küljes kinni ja eemaldus kuivanud vere vaikse ragina saatel. Haavaservadele immitsesid värsked verepisarad ja ma palusin haiget tegemise pärast vabandust, ehkki Jamie ei liigutanud ega teinud häält.
Ta naeratas, võib-olla isegi veidi flirtivalt. „Ära muretse, preilna.
Mulle on palju hullemini haiget tehtud ja need inimesed polnud kaugeltki nii ilusad.” Ta kummardus mulle lähemale, et saaksin ta haava küüslaugutõmmisega pesta, ja tekk libises ta õlalt maha.
Mõistsin hetkega, et tema märkus ei olnud ainult kompliment, vaid ühtlasi tõsiasja nentimine – talle oli tõesti palju hullemini haiget tehtud. Kogu selja ülaosa oli risti-rästi täis ähmaseid valgeid jooni. Teda oli julmalt ja korduvalt piitsutatud. Mõnes kohas, kus piitsajäljed lõikusid, oli näha peeni hallika haavakoe triipe; seal, kus mitu tabamust samasse kohta olid naha maha kiskunud, paistsid ebakorrapärased laigud.
Olin rindeõena loomulikult näinud väga palju mitmesuguseid haavu ja vigastusi, kuid nende vermete juures oli midagi ehmatavalt toorest. Vaatepilt lõi mul vist hinge kinni, sest poiss pööras pead ja märkas mu ainitist pilku. Ta kehitas oma tervet õlga.
„Punakuued. Peksid mind nädalase vahega kaks korda. Ma mõtlen, nad oleks seda teind ühe ja sama päeva jooksul, kui poleks kartnud, et võtavad hinge seest välja. Mis lõbu on surnu peksmisest?”
Tupsutasin haava ja püüdsin oma häält rahulikuks sundida. „Ma poleks arvanud, et keegi võib sellist asja lõbu pärast teha.”
„Ei oleks? Sa oleks pidand teda nägema.”
„Keda?”
„Toda punakuubede kaptenit, kes mu selga nülgis. Kui ta just suurt lõbu ei tundnud, siis oli ta igatahes endaga väga rahul. Erinevalt minust,” lisas ta irooniliselt. „Too Randall.”
„Randall!” kordasin, suutmata jahmatust varjata. Külmade siniste silmade pilk peatus minu peal.
„Kas sa tunned seda meest?” Jamie hääl oli korraga kahtlustav.
„Ei, ei! Ma tundsin kunagi sellenimelist perekonda, ahh, kunagi väga ammu.” Segaduses pillasin tupsutamisrätiku.
„Neetud, nüüd ma pean selle uuesti läbi keetma.” Võtsin räti põrandalt üles ja asusin kamina ees askeldama, püüdes oma segadust toimekuse taha peita. Kas seesama kapten Randall on Franki esiisa – hiilgava teenistuslehega ja lahinguväljal galantne sõdur, kes pälvib kiitust hertsogeilt? Ja kui on, siis kas tõesti võib keegi minu armsa Franki sugulastest olla võimeline selle poisi seljale neid õudseid arme tekitama?
Toimetasin kolde ees edasi, viskasin vette veel mõned peotäied nõiapuud ja küüslauku ning panin veel riideribasid keema. Kui arvasin, et suudan oma häält ja nägu taas valitseda, astusin riidenutsakuga käes uuesti Jamie juurde.
„Miks sind piitsutati?” küsisin järsult.
Vaevalt et see oli taktitundeline, kuid ma tahtsin nii kangesti teada ja olin liiga väsinud, et otsida mingit pehmemat sõnastust.
Ta ohkas ja liigutas mu tegutsemise peale tahtmatult õlga. Ka tema oli väsinud ja kindlasti tegin ma talle haiget, ükskõik kui ettevaatlik ma olla ei püüdnud.
„Esimene kord oli põgenemine ja teine kord vargus – või vähemalt nii oli kirjas otsuses.”
„Kust sa põgenesid?”
„Inglaste käest,” vastas ta pilklikult kulmu kergitades. „Aga kui sa mõtled, et kust kohast, siis Fort Williamist.”
„Ma tõtt öelda taipasin, et inglaste käest,” märkisin sama kuival toonil. „Aga mida sa üldse Fort Williamis tegid?”
Ta hõõrus terve käega laupa. „Aa, see. Ma arvan, et tegu oli obstruktsiooniga.”
„Obstruktsioon, põgenemine, vargus. Sa paistad ikka päris ohtlik tüüp olevat,” sõnasin kergel toonil, üritades tema tähelepanu oma tegevuselt eemale tõmmata.
Mingil määral see mõjus; üks suunurk kerkis üles ja üks tumesinine silm heitis mulle üle õla pilgu.
„Jaa, seda ma olen,” ütles ta. „Imelik, et sa ennast minuga ühes toas nii kindlalt tunned, ise inglise preili.”
„Noh, praegu tundud sa ohutu olevat.” Mis ei vastanud absoluutselt tõele. See palja ülakehaga, armiline ja verest määrdunud, habemetüükas põskede ja pikast öisest ratsutamisest punaste silmadega mees nägi välja vägagi kurjakuulutav. Ja väsinud või mitte, aga ta paistis olevat täiesti võimeline mistahes jõhkraks teoks, kui vaid tarvis peaks olema.
Jamie hakkas ootamatult kõlaval ja nakataval häälel naerma.
„Ohutu nagu hauduv tuvi,” noogutas ta. „Ma olen nii nälgas, et mind ei pea kartma keegi ega miski peale hommikusöögi. Las üks odrakarask satub mu käeulatusse ja ma ei vastuta tagajärgede eest. Ooh!”
„Anna andeks,” pomisesin. „See täägihaav on sügav ja siia on mustust läinud.”
„Pole viga.” Kuid punaka habemetüüka varjus oli ta nägu valgeks läinud. Püüdsin teda uuesti vestlusse tõmmata.
„Mis õieti on obstruktsioon?” küsisin hooletult. „See ei kõla mingi ränga roima moodi.”
Tupsutasin haava sügavamalt. Ta hoidis hinge kinni ja naelutas oma pilgu otsustavalt voodiposti külge.
„Ah see. Minu meelest tähistavad inglased niimoodi kõike, mis parasjagu pähe tuleb. Minu juhtumil tähendas see oma perekonna ja omandi kaitsmist, mille käigus mind poolest saati tapeti.” Ta surus huuled kokku, nagu ei kavatseks ta rohkem öelda, kuid hetke pärast jätkas siiski, otsekui soovides oma tähelepanu koondada millelegi muule kui õlale.
„See juhtus peaaegu neli aastat tagasi. Fort Williami ümbruse mõisatele olid maksud peale pandud: garnisonisõdurite toit, veohobused ja muu selline. Ei saa just öelda, et see inimestele meeldinud oleks, aga enamik andis, mis kästud. Maad mööda käisid ringi väikesed ühe-kahe vankriga sõduritesalgad ohvitseri juhtimisel ja kogusid söögikraami ja muud. Ja ühel oktoobripäeval tuli too kapten Randall meie juurde L…” – ta vakatas mulle pilku heites järsult – „… ühesõnaga, tuli meile.”
Noogutasin julgustavalt, silmad töö juures.
„Me arvasime, et nad nii kaugele ei tule; sinna on kindlusest ikka päris pikk maa ja tee ei ole kerge. Aga nad tulid.”
Ta sulges korraks silmad. „Mu isa oli ära – ta oli naabertalus matustel. Mina olin meestega põllul, sest lõikusaeg hakkas kätte jõudma ja palju oli teha. Nii et peale kahe või kolme teenijatüdruku polnud kodus kedagi muud kui mu õde, ja nagu nad punakuubi nägid, jooksid üles magamistubadesse ja pugesid teki alla. Mõtlesid, et saatan ise on nad saatnud – ja ma ei ütleks, et nad palju eksisid.”
Laotasin riidetüki laiali. Vastikum osa oli möödas, nüüd polnud vaja muud kui kuuma taimehautist – joodi ja penitsilliini puudumisel oli see parim, mis ma infektsiooni vastu teha sain – ja hea, korralik side.
„Tulin tagaküljelt maja juurde, et võtta tallist üks rakmejupp, ja kuulsin, kuidas mu õde sees karjub.”
„Nii?” Püüdsin teha oma hääle nii tasaseks ja pealetükkimatuks kui võimalik. Ma tahtsin väga kapten Randallist rohkem teada saada; siiamaani ei olnud lugu põrmugi hajutanud mu algset muljet temast.
„Läksin köögi kaudu sisse ja avastasin kaks punakuube meie sahvrit rüüstamas – kühveldasid seal kotti meie jahu ja peekonit.