Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
meid ei tülitanud metsloomad ega sadanud ka vihma. Nende standardite kohaselt, millega ma juba harjuma hakkasin, oli teekond igavavõitu.
Koit hakkas uduse rabamaastiku kohale heledamaid laike ja valgusvihke heitma. Taamal terendas meie sihtpunkt – heledama halli taustal välja joonistuv võimas tume kivikogum.
Ümbrus ei olnud enam vaikne ega väljasurnud. Lossi suunas liikus kehvalt rõivastatud inimeste hõre voog. Nad tõmbusid kitsa teeraja serva, et lasta ratsudel mööda traavida, ja vahtisid suurisilmi mu võõrapärasena tunduvat rõivastust.
Udu oli paks, mis polnud üllatav, kuid valgust pääses siiski nii palju läbi, et võis näha lossi eest läbi voolava ja veerand miili kaugusel ähmaselt läigatavasse järve suubuva jõekese kohale kummarduvat kivisilda.
Loss ise oli rohmakas ja kompaktse kujuga. Ei mingeid ilutornikesi ega sakilisi müüriservi. Pigem nagu paksude seinte ja kõrgel asuvate kitsaste akendega üüratu kindlustatud maja. Siledate katusekivide keskelt sirutus üles mitu tossavat korstnaotsikut, andes oma panuse hallide värvitoonide küllusse.
Lossivärav oli küllalt lai, et kaks vankrit kõrvuti läbi mahuks. Võin seda kõhklematult kinnitada, sest kui me sillale jõudsime, toimuski parajasti just selline asi. Ühel härjavankril olid vaadid, teisel koorem heinu. Meie väike kavalkaad jäi sillale passima, oodates kannatamatult, mil vankrid oma keerulise sisenemisprotseduuriga ühele poole saavad.
Kui ratsud üle sisehoovi märjast libedate sillutisekivide klobistasid, riskisin küsimuse esitada. Sellest saadik, kui ma ta õla teeservas kiirustades uuesti kinni sidusin, ei olnud ma oma eskortijale sõnagi öelnud. Ka tema vaikis, välja arvatud mõni juhuslik vastumeelne mühatus, kui hobuse valesamm teda järsult loksutas.
„Kus me oleme?” kraaksatasin ma, hääl külmast ja pikast vaikimisest kare.
„Leochi kantsi juures,” vastas ta napilt.
Leochi loss. Nojah, nüüd ma vähemalt teadsin, kus ma olen. Senini olin ma Leochi lossi tundnud maaliliste varemetena umbes kolmkümmend miili Bargrennanist põhjas. Praegu oli ta tunduvalt maalilisem, eriti tänu kantsi müüride ääres tuhnivatele sigadele ja avatud kanalisatsiooni läbitungivale lehale. Hakkasin järk-järgult nõustuma ilmvõimatu mõttega, et olen sattunud nii umbes 18. sajandisse.
Ma olin kindel, et hoolimata pommilehtritest ei saanud 1945. aasta Šotimaal leiduda sellist räppa ja segadust. Ja Šotimaal me kahtlemata olime, inimeste kõnepruuk ei jätnud võimalust selles kahelda.
„Hei, Dougal,” hõikas nässakas tallipoiss kohale joostes ja juhthobusel päitsetest haarates. „Te, mehed, ka na varased täna, me’i lootnd teid enne kogunemist näha.”
Meie väikese salga juht hüppas sadulast ja jättis ratsmed kasimata nooruki hoolde.
„No-neh, meil oli tee peal mõlemat, nii õnne kui õnnetust. Ma lähen oma venda otsima. Äkki kutsud emand Fitzi, et ta poistele süüa annaks? Neil on süüa ja sängi vaja.”
Ta viipas Murtaghi ja Ruperti endaga kaasa ja nad kadusid koos võlvkäiku. Ülejäänud tulid sadulast maha ja seisid oma kümme minutit aurates märjal õuel, enne kui emand Fitz, kes iganes ta ka polnud, ennast ilmutada suvatses. Meie ümber kogunes parv uudishimulikke põngerjaid, kes hakkasid arutlema minu päritolu ja funktsiooni üle. Julgemad olid parasjagu niipalju kuraasi kogunud, et mu kleiti näppima asuda, kui välja ilmus suur ja matsakas, tumepruunides kodukootud linastes rõivastes mamsel, kes nad minema peletas.
„Willy, kullakene!” hüüdis ta. „Kui tore sind näha! Ja Neddie!” Ta andis lühikest kasvu kiilaspeale matsuga tervitusmusi, mis mehe peaaegu pikali sirutas. „Ai küll teil nüüd on kõht tühi, eks. Köögis on süüa küll, minge ja võtke ise.” Siis pöördus ta minu ja Jamie poole ning põrkas tagasi, nagu oleks uss teda nõelanud. Ta silmitses mind ammulisui ja keeras siis pilgu Jamiele, oodates, et too selle veidra nähtuse ära seletaks.
„Claire,” tutvustas Jamie, tehes minu suunas kerge kummarduse, „ja emand FitzGibbons,” lisas ta, noogutades naise suunas. „Murtagh leidis ta eile ja Dougal ütles, et me peame ta kaasa võtma,” tegi noormees selgeks, et teda ei maksa milleski süüdistada.
Emand FitzGibbons pani suu kinni ja vaatas mu pealaest jalatallani tähelepanelikul ning hindaval pilgul üle. Ilmselt otsustas ta kokkuvõttes, et olen oma veidrast ja skandaalsest välimusest hoolimata võrdlemisi ohutu, sest ta naeratas – lahkelt, hoolimata mitmest puuduvast hambast – ja võttis mul käe alt kinni.
„Ah et Claire. Tere tulemast. Tule lähme, ma otsin sulle midagi… nagu…” Ta silmitses mu kleiti ja sobimatuid kingi ning vangutas pead.
Ta hakkas mind parajasti kindlal käel ära viima, kui mulle meenus mu haige.
„Oi, palun oodake! Ma unustasin Jamie!”
„Miks?” imestas emand FitzGibbons. „Jamie saab ise hakkama. Ta teab, kus süüa saab ja keegi otsib talle sängi.”
„Aga ta on haavatud. Ta sai eile kuuli ja öösel täägihaava. Ma sidusin haava ratsutamise jaoks kinni, aga mul polnud aega seda korralikult puhastada ega ka korralikult siduda. Selle peab nüüd ära tegema, et infektsiooni ei tekiks.”
„Infektsiooni?”
„Jah, see tähendab, et põletik tuleb sisse, noh, mäda ja paistetus ja palavik.”
„Ahsoo, jah, ma saan aru küll. Aga kas sa tahad öelda, et sa tead, mida selle vastu teha? Oled mingi ravitseja? Nagu Beaton?”
„Midagi sinnakanti,” vastasin ma. Ma ei teadnud, kes või mis on Beaton ja mul polnud mingit tahtmist asuda siin külmas uduvihmas, mis taevast nõrguma oli hakanud, analüüsima oma meditsiinilist kvalifikatsiooni. Emand FitzGibbon paistis olevat samal arvamusel. Ta kutsus Jamie, kes oli juba vastassuunda minemas, võttis temalgi käe alt kinni ja tiris meid lossi sisse.
Pärast pikemat teekonda läbi pikkade ja külmade koridoride, mida vaevu valgustasid kitsad aknad, jõudsime üsna suurde tuppa, kus asus voodi, mõned toolid ning mis kõige tähtsam – küdev kamin.
Unustasin hetkeks patsiendi, et soojendada oma käsi. Emand Fitz-Gibbon, kes oli külma vastu nähtavasti immuunne, pani Jamie tule ette toolile istuma ja eemaldas ettevaatlikult tema narmendava särgi viimased jäänused, asendades selle voodilt võetud sooja suletekiga. Jamie muljutud ja paistes õlga nähes ta luksatas ning hakkas mu kohmakat sidet lahti urgitsema.
„Ma arvan, et see tuleb lahti leotada,” ütlesin tule äärest, „ja siis haav… palavikuvastase lahusega ära puhastada.”
Emand FitzGibbonist oleks saanud suurepärane õde. „Mida sul vaja on?” küsis ta lihtsalt.
Mõtlesin pingsalt. Jumal küll, millega võideldi infektsiooni vastu enne antibiootikumide avastamist? Ja mis neist vähestest vahenditest võiks olla saadaval ühes Šoti linnuses päikesetõusu ajal?
„Küüslauk!” teatasin võidukalt. „Küüslauk, ja kui teil on, siis ka nõiapuu. Ja siis on mul veel vaja mõned puhtad riidetükid ja katlatäis vett, mida keema ajada.”
„Jajaa. Ma arvan, et sellega saab akkama. Võib-olla ka veidi vermerohtu. Aga mis sa arvad vesikanepi- või kummeliteest? Poiss näitab välja, nagu oleks öö õige pikk olnd.”
Tegelikult oli poiss kurnatusest maha kukkumas, liiga väsinud sellekski, et pahandada, kui me kõnelesime temast nagu mingist eluta asjast.
Emand FitzGibbon oli peagi tagasi, põll täis küüslauguküüsi, riidekotte kuivatatud rohtudega ja vana voodilina küljest käristatud riideribasid. Tugeval käsivarrel rippus väike must raudkatel ja kergusega, nagu oleks tegemist udusulgedega, hoidis ta käes suurt korvpudelit veega.
„Nii, kullake, mis ma nüüd tegema pean?” küsis ta rõõmsalt. Panin ta vett keetma ja küüslauku viilutama, ise aga uurisin taimekottide sisu. Seal oligi nõiapuud, mida olin palunud, vesikanepit ja vermerohtu tee keetmiseks ning veel midagi, mille ma kõhklevalt liigitasin kirsipuukooreks.
„Valuvaigisti,” pomisesin rahulolevalt, meenutades härra Crooki selgitusi leitud puukoorte