Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
oli kakluse lõpetanud lihtsalt sellega, et tõstis püstoli Jenny meelekohale. Jamie pidi alistuma ja nood kaks sõdurit sidusid ta kiirelt kinni. Randall naeratas vangile säravalt ja sõnas: „Nii, nii. Kaks küünistajat kiisut meil siin, mis? Tundub sedaviisi, et su iseloomu tuleb ravida sutsukese sunnitööga, ja kui see ei aita, siis tuleb sul kohtuda ühe teise kiisuga, kelle nimi on Üheksasaba. Ja teiste kasside jaoks on meil muid ravivõtteid, eks ole, musirullike?”
Jamie vaikis hetkeks, ta lõug tõmbles edasi. „Ta oli Jenny käe seljataha väänanud, kuid lasi selle lahti, et oma käsi talle ümber ajada, niimoodi kleidi alla ja rinna peale.” Seda stseeni meenutades naeratas ta ootamatult. „Ühesõnaga,” jätkas ta, „Jenny virutas talle kannaga jala peale ja siis küünarnukiga makku. Sellal kui Randall kummargil olles kõõksus, pööras ta ringi ja andis põlvega korraliku nätaka munadesse.” Ta mühatas lõbusalt.
„Nonii, selle peale kukkus Randallil püstol maha ja Jenny tahtis selle ära krabada, aga üks tragun, kes mind kinni hoidis, oli kiirem.”
Ma olin sidumise lõpetanud ja seisin vaikselt ta selja taga, käsi puhkamas Jamie tervel õlal. Mulle tundus väga oluline, et ta kõik ära räägiks, kuid kartsin, et kui ta mu kohalolekut märkab, paneb ta suu kinni.
„Kui ta oli niipalju hingamist tagasi saanud, et kõnelda suutis, käskis Randall oma meestel meid mõlemat õue tirida. Nad kiskusid mul särgi seljast, sidusid mu tiisli külge ja Randall peksis oma mõõgaga lapiti mulle selga. Ta oli vihast sõge, aga võiks öelda, et mõnevõrra aplaagris. See värk torkis pisut, aga ta ei jaksanud kuigi kaua.”
Lühike lõbususehetk oli möödas ja õlg mu käe all pingest jäik. „Kui ta lõpetas, pöördus ta Jenny poole – keda üks tragun kinni hoidis – ja küsis, kas Jenny tahab veel vaadata või läheb parem koos temaga tuppa ja pakub talle paremat meelelahutust.” Tundsin, kuidas ta õlg tõmbles.
„Ma ei saanud ennast palju liigutada, aga karjusin talle, et ma ei ole haavatud – ja ega väga ei olnudki – ja et ärgu mingu temaga sisse, isegi kui nad ta silme all mu kõri läbi lõikavad.”
„Nad hoidsid teda mu taga, nii et ma ei näinud, aga hääl oli selline, et ta sülitas kaptenile näkku. See pidi nii olema, sest järgmisel hetkel olid mu juuksed Randalli peos, ta tiris mu pea kuklasse ja panigi noa kõrile.”
„Ma mõtlen, et käitun su nõuande järgi,” oli Randall läbi hammaste sisistanud ja noaotsa läbi naha torganud, parajasti niipalju, et verd hakkaks tulema.
„Nägin pistoda otse oma silme ees,” ütles Jamie, „ja vankri alla tolmu sisse tilkus verd.” Tema hääletoon oli peaaegu unelev ja ma mõistsin, et ta oli kurnatusest ja valust mingisse hüpnoositaolisse seisundisse langenud. Võib-olla ta ei mäletanudki, et ma seal olen.
„Ma kavatsesin oma õele hüüda, et palju parema meelega ma suren, kui et ta laseb sellisel närukaelal ennast häbistada. Aga Randall võttis pistoda mu kõri pealt ära ja pistis risti hammaste vahele, nii et ma ei saanud rääkida.” Ta hõõrus käega suud, nagu tunneks veel praegugi terase maitset. Ta vakatas ja jäi otse enda ette põrnitsema.
„Mis siis sai?” Võib-olla poleks ma pidanud häält tegema, aga ma pidin teada saama.
Ta raputas ennast nagu unest ärkav inimene ja tõmbas suure kämblaga rammestunult üle kukla.
„Jenny läks temaga sisse,” vastas ta järsult. „Ta arvas, et muidu kapten tapab mu ja võib-olla oli tal õigus. Ma ei tea, mis pärast juhtus. Üks tragun lõi mulle püssipäraga pähe. Kui ärkasin, olin kinni seotud, vedelesin kanade keskel vankri peal ja me logistasime Fort Williami poole.”
„Ah nii,” ütlesin tasa. „Tunnen kaasa. See oli kindlasti kohutav.”
Ta naeratas äkki, nagu oleks kogu väsimus kadunud. „Eks ta muidugi. Kanad on tõega kohutavad teekaaslased, eriti pikal reisil.” Taibates, et protseduurid on lõppenud, painutas ta huultekõverduse saatel prooviks oma õlga.
„Ära tee!” hüüatasin ehmunult. „Sa ei tohi teda tõepoolest liigutada. Tegelikult…” – heitsin pilgu lauale, kus lebas veel mõni riba kuiva riiet – „…tegelikult ma seon selle käsivarre su külge kinni. Püsi paigal.”
Ta ei rääkinud rohkem, kuid kui oli mõistnud, et see ei tee haiget, lasi mu käte all end veidi lõdvaks. Tundsin selle noore võhivõõra šotlasega veidrat lähedust, mis minu meelest tuli esiteks sellest koledast loost, mida ta mulle äsja jutustas, ja teiseks meie pikast ühisest teekonnast läbi pimeduse, uinutavas vaikuses teineteise vastu surutud. Ma ei olnud maganud kuigi paljude meestega peale oma abikaasa, kuid olin jõudnud märgata, et enne selleni jõudmist tekitas tõelise lähedustunde päris üheskoos magamine, mille jooksul unenäod justkui sinust välja voolavad ja tema omadega segunevad, mähkides teid alateadliku teineteisemõistmise vaipa. Mingi atavism võib-olla. Kunagi ammu, algelistel aegadel (nagu need? küsis teine ajusagar) tähendas teise isiku juuresolekul magamine usaldusavaldust. Kui usaldus on vastastikune, võib lihtne magamine kaks inimest teineteisele lähemale tuua kui kehalik ühinemine.
Sidumistöö sai valmis, aitasin talle selga koreda linasest riidest särgi, tõmmates selle üle haige õla. Ta tõusis, et särgisaba ühe käega oma kildi vahele toppida ja naeratas mulle.
„Aituma, Claire. Sul on head käed.” Ta sirutas oma käe, nagu tahaks mu nägu puudutada, kuid mõtles siis nähtavasti ümber – käsi tegi viipe ja langes siis küljele. Küllap oli temagi tundnud seda äkilist lähedusesööstu. Pöörasin pilgu kärmelt ära ja rehmasin käega midagi pole-tänu-väärt taolist.
Mu pilk eksles läbi toa, riivates tahmanud kaminat, kitsaid klaasimata aknaid ja massiivset tammepuust mööblit. Ei ühtki elektrijuhet. Ei ühtki põrandavaipa. Ei ühtki läikivat vasknuppu voodi küljes.
Kõik nägi tõesti välja nagu 18. sajandi lossis. Aga Frank? Metsas kohatud mees oli hämmastavalt tema moodi, ent Jamie kirjeldus kapten Randallist ei klappinud absoluutselt mu hella ja rahuarmastava abikaasaga. Kuid teisalt, kui see oleks tõsi – ja ma hakkasin juba vaikselt nõustuma, vähemalt endamisi, et see võibki tõsi olla –, siis võis ta ju olla milline tahes. Mees, keda ma teadsin vaid genealoogiliselt skeemilt, ei pidanudki olema käitumiselt oma kaugete järeltulijate sarnane.
Ent hetkel tegi mulle kõige rohkem muret Frank ise. Kui mina olin 18. sajandis, siis kus oli tema? Mida ta teeb, kui ma proua Bairdi juurde tagasi ei tule? Kas ma veel kunagi näen teda? Mõte Frankile oli viimane tilk mu karikasse. Sellest hetkest alates, mil ma kivipoolte vahele astusin ja normaalne elu olemast lakkas, oli mind aina rünnatud, ähvardatud, röövitud ja väntsutatud. Ma ei olnud üle kahekümne nelja tunni söönud ega inimese moodi maganud. Püüdsin ennast valitseda, kuid mu huuled hakkasid värisema ja silmad täitusid pisaraist.
Pöörasin end kaminatule poole, et nägu varjata, kuid oli hilja. Jamie võttis mu käe, küsides õrnalt, mis lahti. Tuleleekide helk peegeldus mu kuldselt abielusõrmuselt ja ma hakkasin kõva häälega nuuksuma.
„Oh, ma… see läheb üle, läheb… lihtsalt mu… mu mees… ma ei…”
„Oi, preilna, kas te olete leseks jäänud?” küsis Jamie nii osavõtliku hoolitsusega, et kaotasin enda üle igasuguse kontrolli.
„Ei… jaa… see tähendab, ma ei… jah, vist olen jah!” Tunded ja väsimus said must võitu ning ma vajusin hüsteeriliselt nuuksudes ta rinnale.
Noormehe süda oli õige koha peal. Selle asemel et abi kutsuda või segaduses eemale tõmbuda, istus ta maha, võttis mind terve käega kõvasti kaissu ja hakkas õrnalt kiigutama, pomisedes mulle tasakesi midagi gaeli keeles kõrva ja silitades samal ajal pead. Ma nutsin kibedalt, lastes hirmul ja hingemurdval segadusel endast hetkeks võitu saada, kuid tasapisi jäin vaiksemaks, Jamie aga paitas mu kaela ja selga ning soojendas mind mõnusalt oma laia sooja rinna najal. Nuuksed harvenesid, ma rahunesin ja vajusin väsinult ta kaenlasse. Mõni ime, et ta hobustega nii hästi hakkama saab, mõtlesin ma häguselt, tundes, kuidas ta mind õrnalt kõrva tagant sügab ja kuulates tema rahustavat, ehkki arusaamatut pominat. Kui oleksin hobune,