. Читать онлайн книгу.
Pidin saatma nad läbi portaali Idrisesse.”
„Aga nad kõik on ikka elus, eks?”
„Kõik peale Madeleine’i,” vastas Magnus. „Madeleine sai surma. Mul on väga kahju, Clary.”
Clary vajus trepile istuma. Ta ei olnud naisega õieti tuttavgi, aga ometi oli Madeleine olnud otsekui ühenduslüli, mis sidus teda emaga – tema tõelise emaga, vapra varjukütisõdalasega, keda Clary polnud kunagi tundnud.
„Clary.” Luke tuli läbi tiheneva hämaruse mööda teerada tema poole, kohver käes. „Mis siin toimub?”
Clary kössitas trepil, käed ümber põlvede põimitud, samal ajal kui Magnus selgitas, mis oli juhtunud. Ehkki tüdrukul oli Madeleine’ist kahju, varjas end valu taga süüsegune kergendustunne. Jace on elus. Lightwoodidega on kõik korras. Ta kordas seda endale vaikides ikka ja jälle. Jace on elus.
„Mis sai äraneetutest?” küsis Luke. „Kas nad kõik tapeti?”
„Mitte kõik.” Magnus raputas pead. „Kui olin Lightwoodid läbi portaali saatnud, läksid äraneetud minema. Minu vastu ei paistnud nad huvi tundvat. Selleks ajaks kui sain portaali suletud, olid nad kõik kadunud.”
Clary tõstis pea. „Portaal on suletud? Aga… sa saad mu ju ikka Idrisesse saata, eks?” küsis ta. „Ma saan samuti minna läbi portaali ja ühineda Lightwoodidega, on ju?”
Luke ja Magnus vahetasid pilke. Luke asetas kohvri oma jalge ette maha.
„Magnus?” Clary hääl valjenes ja tundus isegi tema enda kõrvadele kriiskav. „Ma pean sinna pääsema.”
„Portaal on suletud, Clary…”
„Eks ava siis uus!”
„See ei ole nii lihtne,” vastas sorts. „Klaav jälgib väga hoolikalt, kes Alicantesse maagiavõtete abil siseneb. Pealinn on varjuküttidele püha paik – see on nende Vatikan või Keelatud Linn. Loata ei tohi sinna astuda ükski allilmlane ega maapealne.”
„Aga ma olen ju varjukütt!”
„Oled ja ei ole ka,” vastas Magnus. „Pealegi takistavad otsest portaalimist tornid. Kui tahaksin avada Alicantesse viiva portaali, peaksin kandma hoolt, et keegi sind teisel pool vastu võtab. Sind omal käel sinna saates rikuksin otseselt Seadust ja seda riski ei taha ma sinu pärast võtta, musirull – nii sümpaatne kui sa mulle ka ei oleks.”
Clary pilk liikus kahetseva näoga Magnuselt Luke’ile, kes paistis kõhklevat. „Aga ma pean Idrisesse pääsema,” kordas ta. „Mul on tarvis aidata oma ema. Kindlasti saab sinna ka muud moodi, ilma et oleks vaja kasutada portaali.”
„Lähim lennujaam on teises riigis,” lausus Luke. „Kui pääseksimegi üle piiri – ja see pole sugugi kindel –, ootaks meid pärast seda ees pikk ja ohtlik teekond, mis kulgeb läbi igat sorti allilmlaste territooriumi. Alicantesse jõudmiseks kuluks mitu päeva.”
Clary silmad kipitasid. Ma ei hakka nutma, sisendas ta endale. Ma ei tohi nutta.
„Clary.” Luke’i hääl kõlas leebelt. „Me võtame Lightwoodidega ühendust ja kanname hoolt, et nad saaksid kätte kõik andmed, mida läheb vaja Jocelynile vastumürgi hankimiseks. Nad võivad pöörduda Felli poole…”
Aga Clary oli juba jalule karanud ja raputas pead. „Seda pean tegema mina,” katkestas ta Luke’i. „Madeleine ütles, et kedagi teist Fell jutule ei võta.”
„Kas sa ütlesid Fell? Ragnor Fell?” kordas Magnus. „Ma proovin saata talle teate – valmistada teda ette, et tuleb hoopis Jace.”
Luke’i nägu selgines pisut. „Clary, kas kuulsid? Magnuse abiga…”
Aga Clary ei tahtnud rohkem kuulda Magnuse abist. Ta ei tahtnud enam millestki kuulda. Ta oli lootnud, et suudab ise päästa oma ema, aga nüüd ei jäänud tal ikka üle muud kui istuda Jocelyni voodiserval, hoida tema lõtva kätt ja loota, et keegi teine kusagil mujal suudab teha seda, mis käib temale üle jõu.
Vankuval sammul astus ta trepist alla ja lükkas eemale Luke’i käe, mille too talle ulatas. „Ma tahan olla natuke aega üksi.”
„Clary…” Tüdruk kuulis Luke’i hõiget, aga põrkus temast eemale ja hakkas piki katedraali seinaäärt kaugemale jooksma. Jõudnud kohani, kus kivist tee kaheks hargnes, võttis ta suuna Instituudi idaküljel asuvale väikesele aiale. Sealt hoovas talle vastu tahma ja tuha hõngu, millesse segunes midagi vänget ja teravat. Deemonite tegevuse lehk. Aial lasus ikka veel vine. Udupilvi tolknes räbalatena siin-seal roosipõõsaste küljes ja kivide ümber. Maakamar oli hiljutisest lahingust poriseks tambitud ning ühe kivist pingi juures oli tumepunane laik, mille poole ta ei tahtnud vaadata.
Clary pööras pea ära. Ta tardus. Katedraali seinal nägi ta ilmselgeid ruunimaagia jälgi. Juba veidi jahtuma hakanud, kerkisid need hallil kivimüüril ometi hõõguvsiniselt esile ning nendest moodustuv enamvähem ruudukujuline piirjoon nägi välja, nagu immitseks irvakile jäetud ukse vahelt valgust…
Portaal.
Clary sisemuses näis miski end liigatavat. Talle meenusid teised sümbolid, mis olid ähvardavalt loidelnud laeva siledal metallseinal. Tüdruk otsekui tundis laevakeret vappuvat, kui see koost kärises, lastes East Riveri mustaval veel sisse pahiseda. Need on pelgalt ruunid, mõtles ta. Mitte midagi enamat kui sümbolid. Ma oskan neid joonistada. Kui mu ema suudab kätkeda surmakarika olemuse paberisse, siis pean mina suutma avada portaali.
Jalad viisid teda otsekui iseenesest katedraali seina juurde, käsi läks taskusse, kus oli stele. Andnud käele käsu püsida kindel, lähendas ta steleotsa kivile.
Clary pigistas silmad kinni ja hakkas mõttes järgima laugude taga olevas pimeduses moodustuvaid kaarduvaid jooni – jooni, mis tõid tema kujutlusse uksed, läbi õhu tuhisemise, reisimise ja kauged paigad. Nendest moodustunud kujund oli graatsiline nagu lendav lind. Ta ei teadnud, kas ruun oli iidne või lõi selle tema, aga nüüd oli see igatahes olemas, nagu oleks eksisteerinud igavesti.
Portaal.
Clary hakkas joonistama. Märgid voolasid steleotsa alt välja süsimustade joontena. Kivi särises, tüdruku ninna tõusis kirbet kõrbelõhna. Suletud laugude all kerkis tema ette kuum sinine valgus. Näkku õhkus kuumust, nagu seisaks ta lõkke juures. Sügavalt sisse hingates laskis Clary käel langeda ja avas silmad.
Ruun, mille ta oli joonistanud, õitses kivist seinal musta lillena. Otse tema silme all hakkasid selle piirjooned ähmastuma ja muutuma, valgusid laiali, avanesid, võtsid uue kuju. Mõne hetkega oli ruun teisenenud millekski muuks. Nüüd seisis selle asemel hõõguv ukse kujutis, Claryst mitu jalga kõrgem.
Tüdruk ei suutnud kiskuda pilku ukseavalt. Sellest kiirgas samasugust tumedat valgust kui madam Dorothea eesriide taga olnud portaalist. Ta küünitas end selle poole…
…ja tõmbus tagasi. Tema süda vajus saapasäärde. Et portaali kasutada, pidid suutma kujutleda sihtkohta – teadma, kuhu soovid minna, meenus talle. Aga tema polnud ju kunagi Idrises käinud. Mõistagi oli seda talle kirjeldatud kui paika, kus on rohelised aasad, tumedad metsad ja sädelevad veesilmad. Ning muidugi asus seal Alicante, linn, kus kõrguvad klaasist tornid. Ta võis kujutleda, kuidas seal välja näeb, aga sellest ei piisanud – igatahes mitte seda sorti maagias. Oleks tal ainult…
Clary ahmis õhku. Aga ta ju oli näinud Idrist. See oli ilmunud talle unes ning ta oli juba toona – teadmata küll, kuidas – olnud kindel, et unenägu peegeldab tõelisust. Lõppude lõpuks: mida oli Jace öelnud talle Simonit puudutavas unenäos? Et poiss ei saa jääda, sest see maailm on mõeldud elavatele. Ja kas polnud Simon varsti surnud?
Clary püüdis unenäo endale taas vaimusilma ette manada. Ta oli viibinud Alicante ballisaalis ja tantsinud. Seinad olid olnud kuldsed ja valged, üleval oli kummunud läbipaistev teemandina sädelev katus. Talle meenus purskkaev, hõbedane vaagen, mille keskel oli seisnud merineitsi kuju. Akende taga olid puudel säranud lambid ja Claryl oli nagu nüüdki seljas rohelisest sametist rüü.
Otsekui