Paarishärjad. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
Närvid on täitsa nässus. Pool aastat tagasi tulid paharetid mulle kallale, nüüd jälle. Siis läksin ise haiglasse. Natuke raviti, aga abi oli sellest vähe. Sandisti, et viletsa südame pärast viinaravi ei tehtud. Kahjuks olen praakmees. Väga kahju! Jõudu mul pole, et ennast normi sättida. Tegelikult polegi see võimalik, sest mis on läinud, see on läinud.
Nii on ka tervisega. Raske on hädisena eluga toime tulla, ent tuleb lohinal edasi minna, mis muud. Emale tuleb kiri kirjutada, sest ta on mulle ikkagi elu kinkinud, kuigi ta hiljem minu hülgas.
Toas kirjutab Raimu harilikult töö juures kasutatava märkmiku puhtale lehele kirja.
27. aprill
Kallis ema!
Olen Sinule kindlasti ebaõiglaselt etteheiteid teinud, et Sina mind ei kasvatanud. Mõistan, kui keerulises olukorras Sa olid, sest peale mind olid Rein ja Tiia kärmed sündima. Isa napsitas ja polnud üldse minu kasvatamisest huvitatud. Talle sobis, et ta isa ja ema minu eest hoolitsesid.
Ma olin tõesti kuri Sinu peale, ent nüüd on see aeg möödanik. Luban, et seda teemat üles ei võta, kui kohtume. Oled mulle elu andnud ja väärid minu lugupidamist.
Lindaks ma Sind enam ei kutsu, vaid emaks.
Sina ära ole minu peale pahane, vaid andesta mulle Sinuga häbematu käitumine minu poolt. Olen niigi õnnetu! Kui hunt vahin kuud ja ulun. Elan hundi elu, pealegi üksiku isase hundi elu.
Anna andeks, et pessimistlikult kirjutan. Kõik on kohutavalt mõttetu-mõttetu. Olen pinna jalge alt kaotanud.
Aga Sina ära pane minu jaburdust tähele. Mu enesetunne on lihtsalt vilets, tervis jukerdab. Tervis on nii vilets, et Sa ei oska seda enesele ettegi kujutada. Enese nahas ma olla ei taha.
Jõud on eluvõitlustes kuhugi kadunud. Enese arust pole kõva napsimees, aga enesetunne on kui raugastunud alkohoolikul. Samas mõistan, et halada pole mõtet, sest sellest pole ju mingit abi.
Midagi on väga viltu. Kahju!
Kõike head Sulle!
Kirjuta enese ja isa suvistest plaanidest! Ootan teid enese poole suvitama. Ehk tuleb päikseline suvi?
Tervitan ka Tiiat ja Reinu!
Raimu
Ema saab Raimult kirja, mille ta kibekähku läbi loeb ja sellele samas ka vastuse kirjutab.
31.04.1996
Kallis poeg!
Sa tule meile külla! Kogu aeg muudkui konutad üksi. Meie tahame ka Sind näha. Tiia ja Rein igatsevad Sinu järele.
Tule mulle külla! Kui oma tulekust teatad, kutsun ka Reinu ja Tiia koju! Ehk saab ka isa katlamajast kohale tulla? Pidevalt üksi konutades tulevad muidugi rasked mõtted pähe. Et kasvasid isa vanemate pool, ära ole mulle sellepärast pahane.
Rein oli sündimas, aga isa oli alalõpmata purjus. Viisime Sinu isaga maale ja sinna Sa jäidki, sest hiljem ei raatsinud vanaisa ja vanaema Sinust lahkuda.
Vanaisa ütles: „Vanaema sureb ära, kui Raimu väga kaua kodust eemal asub.” Kord olid linnas kauem, kui oli kokku lepitud ja tulemuseks oli, et vanaisa saatis sellise sõimukirja, et mul tekkis nurisünnitus, mille tagajärjel poisslaps, kes oli Sinust seitse aastat noorem, sündis surnuna.
Katsu mind mõista, minust aru saada. Nagu Sinu viimasest kirjast aru saan, püüad Sa mind mõista. Aitäh Sulle!
Mäletan väga elavalt, kui Sa maale ahastavalt nutma jäid, kui ma sealt koos isaga lahkusin. Vanaema ja vanaisa püüdsid Sind rahustada, ent see ei õnnestunud neil. Meil oli aga isaga kiire, sest laev ei oota hilinejaid. Lohutasin ennast, et me ju kohtume varsti ja Sa oled minu hoolitsevate käte vahel. Olid siis kahe ja poolene. See Sinu tookordne nutt on piinanud mind kogu elu. Sa ju vajasid mind, aga mina jätsin Su maha.
Kõik teised mu lähikondsed arvasid, et Sulle on nii kõige parem. Mina ei jaksanud neile vastu sõdida. Tagantjärele mõistan, et tookord poleks tohtinud ma Sind Hiiumaale jätta. Ma oleksin pidanud ennast kehtestama kui Sinu ema. Kui Sa olid seal juba harjunud elama ja teised olid ka sellega harjunud, oli väga raske olukorda pööret tuua. Pealegi soosis isa seda olukorda kõigiti.
Õnneks käisid Sa koolivaheaegadel meil. Sa olid meile alati oodatud, kuigi ruumi meil nappis. Samas on siiski selge, et meie suhted polnud nii lähedased, nagu on tavaliselt ema ja poja vahel. Vanaisa ja vanaema olid Sulle minust hoopis lähedasemad, sest ajapikku kasvasid Sa nendega kokku. Sa ei tundnud ennast venna ja õega samaväärsena. Ma ei mõista, miks Sa napsitama hakkasid? Vanaisa ja vanaema olid Sul tublid kristlased, sealjuures ka täiskarsklased. Kas Sul tahtejõudu üldse pole, et hundijalaveest loobuda?
Ja miks Sa naist ei võta? Küll naine korra majja lööb! Oled üksi küllalt kaua elanud. Sinuvanused on ammu enamasti abielus ja kasvatavad lapsi. Sügise poole tuleme isaga Sinu poole. Tal on siis puhkus. Vaja oleks tõsiselt rääkida, sest Sa vajad seda.
Kõike head!
Parimate tervitustega, ema
Pühade ajal Tallinna Meretehas ei tööta. Tuletõrje vahtkonnal pole erilist muret, igaüks saab teha, mis süda lustib. Kas loe raamatut või vaata telerit! Mis võib suure pere isal Rein Satsil, vahtkonnapealikul, mõnusamat olla kui omaette tegutseda ja elu üle järele mõelda. Lausa lust ja lillepidu!
Kodus teevad tüdrukutirtsud väljakannatamatut lärmi, kui hoogu satuvad. Naine aga nuriseb: „Mis sa vahid niisama? Paranda vähemalt kiikhobune ära, mille tüdrukud katki tegid!” Ent igasugused askeldamised kodus on Reinule vastumeelt. Ta tahab tööst vabal ajal hoopis ammutada enesesse kultuurivaramut, kõike, mis kirjasõna uute teadmiste näol pakub. Mõelda vaid, kui palju huvitavaid raamatuid on ilmunud! Rein armastab saunas vihelda ja õrnema soo esindajatega vallatleda.
Tal on ka kõrgkoolis õppimise plaanid peas mõlkunud ja mõttes on ta sinna dokumendidki sisse viinud. Keskkooli lõpueksamite nõrgad tulemused on aga hoidnud teda tagasi ja teoni pole ta jõudnud. Ikka on leidunud põhjus eksamite uuesti tegemine edasi lükata. Kuus aastat tagasi kohtus ta Marega. Järgnes abielu, mida on õnnistatud kolme tütrega, kelle nimed sündimise järjekorras on Mai, Margret ja Juuli. Ülikoolis õppimine kipub Reinul vaid unistuseks jääma.
Mare oli koos lastega maipühade eel Lagedile onu poole sõitnud. Ta oli lubanud, et nad tulevad esimesel mail koju tagasi. Rein oma naist tunneb ja on kindel, et nii ta ka teeb.
Eelmisel õhtul oli Rein koos naabrinaise Tiiuga kodus veini joonud ja abielu rikkunud. Tiiu oli ise Reinu uksele koputanud.
Rein oli naabrinaise julgelt tuppa kutsunud ja kuiva veini pudeli lauale toonud. Pudel sai ruttu tühjaks, järgnesid suudlused ja voodisse minek.
Armusuhted Tiiu ja Reinu vahel on kestnud juba kolm aastat. Tiiu on lahutatud naine ja kasvatab kaksikuid poegi. Tal on ka teisi austajaid peale Reinu, kes ennast vahel seetõttu ebamugavalt tun-neb.
Mare pole mehe armuvahekorrast teadlik. Tema mõtted liiguvad harva oma perest kõrvale, sest tal ei jätku lihtsalt energiat.
Eelmise õhtu lustipidu kriibib Reinu hinge: Mare tuleb Lagedilt koju toidumoonaga, mille tarbimises olen minagi osanik, ent mina ajan ainult oma lõbu taga. Naine hoolitseb kogu pere heaolu eest, aga mina rahuldan vaid oma sugutungi. See olukord on normaalsest väga kaugel!
Võib-olla oleks õige truuks abikaasaks hakata ja loobuda isikukeskse tungi maandamisest väljaspool abielu? Aga ma tunnen ennast ja mõistan, et see ei tule kõne allagi mitte, kui just Tiiu ise minust ära ei tüdine, mõtiskleb Rein ning haigutab.
Heliseb telefon.
„Räägin kõrvalmajast. Meie maja põleb! Koridoris on lausa leegid!.. Lapsed on minuga! Ukse panin kinni!” kuuleb Rein Mare ärevil häält.
„Kas tuletõrje on välja kutsutud?”
„On küll!”
„Võib-olla ei jõua tuli meie korterisse? Loodan, et sa kahmasid esikust väärtuslikud asjad sülle ja tõid tuppa või panid vähemalt kappi,” uurib Rein. „Igaks juhuks!”
„Mitte