Paarishärjad. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
küll, et kohtume.”
Rein paneb telefonitoru käest.
No on alles lugu! Oma korter on tuleohus, aga mina olen tuletõrjevalves. Tuleb hoopis vaadata, mis kodus toimub, satub ta paanikasse.
„Lembit, minu kodu põleb!” teatab ta mõne hetke pärast oma vahetuse autojuhile.
„Tõsi või?” üllatub Lembit.
„Tõsi! Naine just praegu helistas.”
„Kas tahad kustutama sõita?”
„Usun, et juba kustutatakse. Võib-olla tuli minu korterini ei jõuagi?” on Reinus lootuseidu idanemas.
„Ütle korrapidajale!”
„Kas sa arvad, et ta laseb mind koju?”
„Loomulikult!” on Lembit endas täitsa kindel.
Rein helistab korrapidajale, selgitab olusid ja lubab tunni aja pärast tööpostil tagasi olla. Raskusteta saab hädaline kojuminekuks loa.
Mis kell on?.. Juba pool neli… Vaja on lausa tormata… Kui ma jõuan tempot hoida, olen kümne minuti pärast kohal… Vahel sörgin treeningu mõttes hommikul tööle, aga seekord tuleb hoopis vastassuunas ja koguni väga tõsise vajaduse pärast joosta, lausa tormata, häälestab ta ennast tegutsema.
Kui ta jõuab Küti tänava algusse, näeb ta oma maja juures nelja tuletõrjeautot.
Põhiliselt on kustutustööd lõppenud, vaid ühest joatorust lastakse vähehaaval vett suitseva katuse pragudesse. Mare koos tütardega on tänaval rahva hulgas. Oma ehmatuseks märkab Rein, et just tema korteri ühe purustatud akna kaudu on tuletõrjujad majja tunginud. Tuletõrjeredel tunnistab veel praegugi seda.
Rein vaatab Marele sõnatuna otsa, aga Mai pistab kisama: „Issi, meie maja põles suure leegiga! Sina ei tulnudki tuletõrjeautoga seda kustutama!”
Rein laiutab käsi.
„Ei kutsutud! Mis teha?”
Ta tahab oma korteri olukorraga tutvuda. Näitab maja uksel tuletõrjujale töötõendit.
„Mina olen tuletõrjepealiku abi. Vaatan isikliku korteri üle.”
Reinule vaid noogutatakse mõistvalt.
Trepid on osaliselt põlenud, aga üks trepp siiski kannatab teisele korrusele minekut. Reinu korteri uks on pärani lahti. Esiku põrandal vedelevad kõrbenud rõivad hunnikus.
Rein on nördinud: miks ma ometi kasukat kappi ei viinud? Ka nahkmantel ja nahkpintsak oleksid pidanud kapis olema. Muud kärsanud riided esikus pole eriti väärtuslikud.
Reinu korteri kaudu olid tuletõrjujad leekidele vastu läinud, sest sealt oli turvaline veejoad põlevasse koridori suunata. Fantastiline ebaõnn!
Raamatud on riiulil osaliselt ära põlenud. Köögis oli Mare pesu kuivama riputanud. Nüüd on nendest viimane kui hilp kõrbenuna Reinu jalge all. Enamiku asjadega pole midagi peale hakata.
Olukord päris lootusetu siiski ei tundu. Taldrikud, noad, kahvlid ja lusikad saab ju tahmast ära puhastada. Ehk kõlbavad saunavihadki, mis lae all ripuvad?
Reinu tuttav tuletõrjuja, lapsepõlve mängukaaslane, kes ta sama ameti peale tööle kutsus, longib kööki.
„Mis sina siin teed?”
„Elan,” ühmab Rein.
„Kas vara oli kindlustatud?”
„Ei!”
„Kahju. Puulobudikus peab vara kindlasti ära kindlustama, sest nad põlevad väga tihti. Nüüd saad ehk mugavustega korterisse elama? Ja suurema pinna saad kah, kui elamise eest maksta jaksad. Ühetoalises korteris viiekesi elada pole naljaasi.”
„Pole muidugi naljaasi, aga toime tulime ja kahju, et see tuleroaks läks.”
„Seda muidugi,” nõustub Reinu tuttav tuletõrjuja. Ta võtab käekella taskust välja. „Sattus mulle jala alla. See on vist sinu oma.”
Rein võtab käekella vastu.
„Aitäh! See on tõesti minu oma.”
Toas on kapid kõrbenud ja tahmased. Rein tõmbab riidekapi ukse lahti.
Riietel on mustad jutid peal.
Puhvetkapi sisu on enam-vähem korras. Rein paneb vanaisa kuldsõrmuse ja kaks tuhat krooni tasku. Puhvetkapi ukse keerab lukku ja võtme pistab samuti tasku.
Koridoris küsib ta endast mööduva tuletõrjuja käest: „Ega tules keegi ei hukkunud?”
„Hukkus küll! Üks noor naine.”
„Kust?” ehmub Rein.
Tuletõrjuja näitab Reinu kõrvalkorteri suunas.
„Sealt.”
Reinust käib valus nõksatus läbi. See veel puudus! Kas tõesti Tiiu? Ei! Ehk keegi teine?
Rein astub tuletõrjujaga Tiiu korterisse ja mühatab: „Kus ta on?”
„Puges esikus riiete vahele. Mees hüppas aknast välja, aga naine ei julgenud seda teha. Nüüd lämbuski suitsu sees.”
Hukkunu on ikkagi Tiiu! Kallikese juhututtav on aga elus! Seda poleks küll tohtinud juhtuda, et Tiiu surma sai, hakkab olukorra tõsidus Reinule pärale jõudma.
Tuletõrjuja valgustab taskulambiga esiku nurka. Paljas reis ja rind paistavad riiete seest välja. Nägu on palitusse peidetud. See surnud naine on kindlasti Tiiu. Ta ei saa lihtsalt keegi teine olla!
Rein pöörab pilgu naabrinaiselt ära. Vähem kui ööpäev tagasi suudles ta seda nägu, liibus nende jalgade vastu ja muljus neid rindu, mis tahmaste riiete seest osaliselt välja paistavad. Surmahirm ei lasknud Tiiut aknast välja hüpata. Ta lootis pääseda surmahirmu eneses ületamata, kuid kahjuks just seetõttu puudus tal võimalus ellu jääda. Kallikese juhututtav võitis eneses surmahirmu läbi leekide õue karates ja jäi ellu. Surmahirmu ületada on raske, aga mitte võimatu.
„Kust tulekahju lahti läks?” uurib Rein.
„Selle korteri alt, kus me oleme. Joodikud pidasid lapse sünnipäeva. Pereisa viskas põleva tuletiku prügikasti, milles oli palju paberiprahti. Sealt läks tuli aknakardinasse. Pereisa oli ütelnud: „Las litsimaja põleb! Asja saab mujalgi ajada!” Siiski küsis ta naabri käest vett, kes mõtles, et ta tahab juua, ja andis vaid kopsikutäie. Sellest erilist kasu polnud ja kogu pere põgenes põlevast majast. Seejuures jätsid nad nii korteri kui ka maja ukse pärani lahti. See aitas tule levikule kaasa.”
„Nojah, mis teha,” ühmab Rein. Aeg on nii kaugel, et ta peab tööle tagasi minema. Ehk saab mõne aja pärast veel loa tulekahjus kannatanud kodu külastada? Eriolukord ikkagi! Kindlasti tuleb veel täna siia tagasi tulla!
Tänaval tahab Rein näha vaid oma peret, Marele teatab ta: „Lähen tehasesse tagasi. Varsti kohtume jälle. Peaasi, et ellu jäite.”
„Noh, kuidas oli?” uudishimutseb Lembit, kui paarimeest näeb.
„Just minu korteri kaudu mindi tulele vastu, minu korter toodi ohvriks teisi kortereid päästes. See on küll ülim ebaõnn,” tähendab Rein. „See oleks nagu punase kuke kättemaks minule, et ma tuletõrjes töötan.”
„Mine tea, võib-olla ongi!”
„Pidin ma just täna tööl olema! Ma olen ju kolm ööpäeva pärast tööaega kodus. Paljukest ma väljas käin, kui saunakülastused välja arvata. Aga just nüüd konutan ma saatuse tahtel tööpostil! Oleksin saanud mõndagi kasulikku teha, et kahjud väiksemad oleksid. Uksed ja aknad olid pärani lahti. Inimesed olid hulga asju korteritest välja loopinud. Kõik tehti selleks, et tuli majas võimalikult kiiresti leviks. Kui ma oleksin kodus kas või oma korterit kaitsnud, poleks tuletõrjujad kindlasti minu korteri kaudu tuld kustutama hakanud. Selleks oli ka teisi võimalusi olemas. Aga läks nagu läks, ohkimine siin ei aita.” Rein lööb käega. „Lähen paari tunni pärast sinna veel