Aegu ammuseid. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.

      Aegu ammuseid

      Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.

      Tingimused e-raamatu kasutamiseks:

      1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;

      2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;

      3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;

      4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;

      5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;

      Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.

      VASTUTUS

      Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.

      Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.

      OMA ISSI

      "On ikka üks opakas plika!" mõtles Ragnar Aidalepp, kui tema nooruke korterinaaber juba mitmendat-setmendat korda ühte ja sama "Kukerpillide" plaati kruttis. "Leierdab need laulud ära ja siis kurdab kindlasti jälle, et tal pole ühtegi heade lugudega plaati, mida kuulata."

      Ragnar tõusis ärritunult diivanilt, kuhu ta end mõnusalt lebotama oli seadnud ja keeras telekale häält juurde, sest läbi õhukese paneelseina kostuvad "Kukerpillid" tahtsid "Aktuaalse Kaamera" diktori vägisi valjuhäälselt üle laulda. Tal ei olnud midagi "Kukerpillide" kui ansambli vastu, kuid alalõpmata ühte ja sama plaati ta ka kuulata ei tahtnud. Üldse oli noormehe arvates suur viga, et ta siia Lepassaare sovhoosi tööle ja elama tulles oli vastu võtnud selle väikese toa. Majas, kus ta nüüd elas, olid küll kõigi mugavustega korterid, kuid nii mõneski korteris elas koos kaks, või isegi kolm peret. Ja nii pidi see kestma niikaua, kuni kaks sealsamas kõrval ehitatavat paneelmaja valmis saavad. Nii juhtuski, et Ragnargi oli sunnitud kahetoalist kõigi mugavustega korterit jagama sovhoosis raamatupidajana töötava, kahekümne kahe aastase sportliku ja igatpidi traksis Virve Ellamiga. Kas Virve spordiga tegeles, seda Ragnar ei teadnud, kuid naabrinaise krapsakas olek andis tunnistust tema spordilembusest ja lausa pakatavast elujõust. Traksis ja hakkaja oli ta aga igasuguse kahtluseta, sest juba samal päeval, kui Ragnar Aidalepp oma tuppa sisse oli kolinud ja vähese mööbli paika jõudnud panna, oli Virve tema toa uksele ilmunud, end tutvustanud ning Ragnari viivitamatult oma hästisisustatud tuppa kohvi jooma kutsunud. Ragnar tundis end isegi veidi meelitatuna ja oli kutse muidugi rõõmsalt vastu võtnud ning veetnud naabri toas mõnusa õhtupooliku. Kuivõrd Ragnar armastas napsuklaasi taga istudes mõnikord lõõpida ja isegi lorijuttu rääkida, siis jutupuudust sel õhtul loomulikult polnud.

      Mõni päev hiljem kutsus Ragnar viisaka inimesena naabri Virve vastukülaskäigule ja oli ülimalt rahul, kui kutse rõõmsalt naeratades vastu võeti. Ta ei teadnud, et kohe kui ta oli selja pööranud, muigas Virve endamisi ja tõmbas keelega üle äkitsi kuivaks tõmbunud huulte. Kala oli konksu napsanud ja nüüd tuli hoolitseda, et ta sealt ei pääseks! Et ta kalakesele konksu viskab oli Virve otsustanud kohe, kui töölt tulles Ragnarit sisse kolimas nägi. Noormehest kiirgas rahu ja turvalisust ning kuigi oli teada, et enamus tudengeid alkoholi ei põlga, polnud märgata mingit märki sellest, et noormehe tähtsate asjade lehel viinakese tarbimine esimesel kohal seisaks. Tema esialgne arvamus sai kinnitust, kui töökaaslased, kellel mehed põllul ja töökojas töötasid, jutustasid muude meestelt kuuldud uudiste seas, et uus agronoom muudkui rabab tööd teha aga kutsetest pärast tööd meestega aega veeta põikleb kõrvale. Virve muigas uuesti, korterinaaber tundus üks huvitav eksemplar olema. Miks mitte, mõtles ta, mis muud kui tuld!

      "Väikese musi ja mürtsumuusika vastu pole mul kunagi mitte midagi olnud," naljatas Virve, kui ta oma uuele naabrile külla tuli ja šampusepudeli suursuguse źestiga lauale pani.

      Mis puutus muusikasse, siis vastupidi Virvele ei armastanud Ragnar kuulata valju muusikat. Ta ei kannatanud, kui mingisugune meloodia agressiivselt ja valju mürtsuga end talle vägisi peale surus. Noormees eelistas kuulata vaikset ja enamasti ka rahulikumat muusikat, sealhulgas Valgre laule ja Straussi valsse. Mõnikord kuulas ta hea meelega vahelduseks ka Ladina-Ameerika rütme. Noormehel endal oli mitu magnetofonilindi kassetti, kuhu ta oli peale lindistanud ainult need lood, mida ta parimateks pidas. Kui ta sel õhtul, kui Virve tema külaline oli, pani magnetofoni peale lindi Valgre lauludega, ei jõudnud teine ära imestada:

      "Miks sa niisugust nohikute jora kuulad? Kas sul mürtsumuusikat polegi?"

      Ragnar päästis oma reputatsiooni sel õhtul küll Ladina-Ameerika temperamentsete lugudega, kuid Virve nokkis teda veel kaua "nohikute jora" kuulamise pärast. Isegi siis, kui Ragnar juba Virvet vältima hakkas, leidis too ikka põhjuse teda nende "nohikute viiside" pärast norida. Ja vältima hakkas Ragnar Virvet mitte lihtlabase "nohikute jora" pärast, vaid selle põhjus oli tüki proosalisem – nimelt märkas Ragnar, et naabrinaine hakkas oma lemmikütelust "musi ja mürtsumuusikat" aja möödudes õige tõsiselt võtma. Eriti aga selle üteluse esimest poolt. Noormees oli vaatamata seltskondlikule loomusele sisimas väga ettevaatlik ja nõudlik intiimsuhete loomisel. Talle ei meeldinud pilla-palla tüdrukud, kes elus kõike liiga kergelt ja pealiskaudselt võtsid. Virve oli aga Ragnari arusaamiste järgi just selline impulsiivne ja pilla-palla neidis. Ragnar tahtis midagi tõsisemat, ta ei tahtnud olla võetav, ta tahtis olla ühte õiget daami jahtiv rüütel.

      Ühel õhtul, kui Ragnar ajaviiteks Virvet kohvi ja küpsistega kostitas, tegid nad sealsamas toas magnetofonimuusika saatel ka mõned tantsud. Ragnari arvates surus Virve end tantsu ajal liiga tugevasti tema vastu ja püüdis talle igapidi oma poolehoidu näidata ning välja pakkuda naiselikke võlusid. Noormehel ei olnud muidugi midagi väikese flirdi vastu, kuid ainult niikaua, kuni see vaid flirdiks jäigi. Siiski lõppes nende tookordne kohviõhtu sõbralike naljatuste saatel ja süütust flirdist ning mõnest naljaga pooleks võetud musist asi nimetamisväärselt kaugemale ei läinud. Pikapeale muutus Virve naljatlev flirt aga üha enam tõsimeelseks külgelöömiseks ja see ei meeldinud Ragnarile kohe mitte sugugi. Tema tahtis siiski ise valida ja püüda ning sellepärast ei seedinud ta üldse, et keegi, olgugi, et igapidi kena ja armas, talle ennast poolvägisi kaela määris.

      Ragnar ei olnud mingi iludus, kuid tema tugevast ja jässakast kehast õhkus mehelikkust ning kindlust. Tema küllaltki robustsete joontega ja heledate kulmudega nägu kaunistasid heledad vurrud ning esmapilgul karmina tunduvat näoilmet pehmendasid vaevumärgatavad lõbusad kurrud silmanurkades ning vahetevahel ka suunurkades mänglev irooniline naeratus. Ragnar kandis pikemaid juukseid kui üldiselt kombeks oli ja tema kõrvu ning tugevat kaela katsid heledad ja tihedad juuksed, mis otstest vallatult lokki kiskusid. Alkoholist peale õlle ta suurt lugu ei pidanud ja ka suitsetamisest oli pidanud juba paar aastat tagasi olude sunnil loobuma. Ragnar oli nimelt just enne N-armeessse minekut hakanud piipu tõmbama aga seda lõbu jätkus tal seal vaid mõneks kuuks, sest ühel ööl varastati tema püksitaskus olnud punasest puust piip koos ema õmmeldud tubakakotiga ja sellega ka tema suitsetajaelu lõppes. Piibu asemele suitsupakki osta polnud enam mõtet, sest igaühele, kes taskust paki välja võttis, tekkis kõrvale kohe terve rodu pommijaid ja Ragnar ei pidanud võimalikuks kasina sõduripalga eest tookordseid relvavendi suitsuga varustada. Õlut jõi aga Ragnar heameelega. Eriti meeldis talle õlut juua õhtuti peale tööd, kui ta oli vannis käinud ja kõhu täis söönud. Mõnikord aga, nagu nüüdki, oli ta peale vanniskäiku teinud endale ka mõned vorstivõileivad ja vaatas oma toas õlut juues ning võileibu peale haugates televiisorit.

      Ragnar oli kogu päeva IZ-Planetaga sovhoosi osakonna heinamaadel töötavate heinapresside vahet kihutanud, vahepeal töökojast tervelt kaks korda ühele heinapressile vajalikke juppe toomas käinud ja niimoodi unustanud isegi sovhoosi sööklasse lõunatama minna. Nüüd ta siis istus mõnusalt diivaninurgas ja sõi isukalt omatehtud