Aegu ammuseid. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
rahuloluga, et heina oldi jõutud teha juba tugevalt üle vabariigi keskmise ning kui ilm vähegi lubab, võiksid niidumasinad töö lähemail päevil juba lõpetada.
Korraga katkestas kõrvaltoast kostev trummisoolo tema uudiste vaatamise. "Tahab ta mind ärritada või nõuab tähelepanu? Ootab, et ma läheksin tema ukse taha?" Noormees otsustas pealetükkivast Virvest mitte väljagi teha. Annad sõrme, võtab terve käe! Ta kruvis teleril hääle üles. Tema alla ei anna!
"Jah, saab heinateoga valmis, tuleb kohe viljalõikus peale," mõtles Ragnar võileibu järades mitte tülikast naabrinaisest vaid hoopis ees ootavastest töödest. "Ja pealegi, kes teab, mis moodi see remont möödunud talvel kombainidele tehti? Hakka veel neilegi töö ajal juppe otsima nagu praegu heinapresside jaoks neid otsimas tuli käia."
Ragnari eelkäija, juba aastates ja haiglane mees oli agronoomitöö viimased kuud haiglas veetnud ja kui Ragnar aprillis Lepassaare sovhoosi tööle tuli, siis sai ta osakonna juhatajalt ning sovhoosi peaagronoomilt vaid üldist teavet masinapargi olukorra kohta. Ega see polnudki tegelikult tema rida, selle tarvis olid sovhoosis teised mehed olemas, kuid Ragnar tahtis iga asjaga võimalikult hästi kursis olla, sest siis sai ta töid pikemaks ajaks ette planeerida. Üldiselt oli tal kõigi sovhoosi ametimeestega küllaltki hea läbisaamine ja kõik igapäevases töös tekkivad probleemid said enamjaolt ilma eriliste takistusteta lahendatud.
Ragnar sõi viimase võileiva, võttis siis taldriku ja tühjaks joodud õllepudeli näppu ning viis kööki. Laskis kraani all taldrikust korra veega üle ning pani selle siis koos pudeliga väikesesse kahe ukse ja kahe riiuliga seina ääres seisvasse kappi, mille ta oli hiljaaegu ostnud. Selle kapi peal oli ka tema viimane ost – väikene külmkapp "Morozka", kuhu mahtus kuidagimoodi vaid paari päeva toidutagavara. Rohkem polnudki talle aga vaja, sest Ragnar eelistas lõunat süüa sovhoosi sööklas ja vaid haruharva tegi ta kodus gaasipliidi peal konservisuppi. See oli ka tema kokakunsti tipp ja sedagi oskust kasutas ta, nagu juba öeldud, nii harva kui vähegi võimalik. Ja nii seisidki tema paar uut ja läikivat potti ning sama uus malmpann puutumatult köögikapis.
Köögist väljudes sattus ta ootamatult vastamisi Virvega, kes just sel hetkel köögi kõrval asuvast vannitoast välja astus.
"Oih!" kiljatas korterinaabrist neidis naeratades ja tõmbas kähku kokku lühikese hommikumantli hõlmad, mis aga tema naiselikke võlusid eriti varjata ei suutnud. "Sa käid alati just siis köögis, kui mina poolpaljalt vannitoast tulen!"
"Vabanda, ma ei teadnud, et sa vannitoas oled," kohmas Raganar ja tögas, "kukkus sul nüüd mõni väärtuslik tükk äkki minu pärast küljest ära?"
"Küll sa teadsid, ega sa muidu kööki läinud," vastas Virve ja läks ümarat tagumikku demonstratiivselt hööritades oma toa poole. Enne ukse avamist vaatas ta tagasi ja näitas Raganarile keelt, "möö! Kukkus jah, küljest ära!"
"Kuradi narr," mõtles Ragnar oma toas uuesti televiisori ette istudes. Ta oli juba ammu tähele pannud, et Virve tavatses just siis vannituppa minna, kui temal kööki asja oli. Tavaliselt tuli Virve siis ikka vannitoast välja poolpaljana ja kuivade juustega. Ragnar oli veendunud, et Virve ei käinud vannitoas mitte pesemas, vaid hoopis teda passimas.
"Loll plika," mõtles Ragnar nördinult. "Kas ta ei tea siis poissmeeste raudset rusikareeglit: ära kepi seal, kus sa elad ja ära ela seal, kus sa kepid."
Sel õhtul Virve endast rohkem elumärku ei andnud, kui mitte arvestada "Kukerpillide" tramburaid teisel pool seina. Sellele vaatamata oli Ragnari tuju selleks korraks jälle rikutud. Kindlasti oleks see paranenud, kui ta oleks teadnud, et teisel pool seina mossitas ka naabrinaine. Sest õigupoolest oli Virve päris tige. No, mis sellel mehel viga on? Ta oli ju omalt poolt teinud kõik, et mehes huvi äratada. Pigistas tema kätt, kui nad olid tantsinud, oli piisavalt entusiastlik, kui nad suudlesid, kutsus teda endaga tihtipeale kaasa kas kinno või tantsima, rääkimata juba (ja see oli tõesti piinlik) vannitoas passimisest, et õigel ajal ja "kogemata" ahvatlev välja nähes mehega koridoris kokku põrgata. Kõik oli olnud asjata!
"Täielik mäger…" otsustas Virve. "Igavene mühakas! Isegi mingi tahumatu joodikust traktorist ei läinud temast niisama mööda, ikka lasti vilet, rääkimata silmapilgutustest. Aga… võibolla on tal midagi viga? Või keegi salajane… Hm, tuleb kõrvad lahti hoida, küll külarahvas varsti kuuleb, näeb ja siis… siis räägitakse."
Samal ajal hakkas Ragnar end magama sättima. "Peab vist endale õhtuteks kusagil väljas mingisuguse tegevuse otsima," mõtles ta magama minnes. "Sai lollist peast Virvega mõned korrad kinos ja tantsimas käidud, nüüd ei anna naisinimene enam üldse rahu ja muudkui aga moositab."
Selle "mingisuguse tegevuse" leidis Ragnar üle ootuste üsna pea ja õige ootamatul viisil.
Paari päeva pärast lõuna ajal sovhoosi sööklast tulles kohtas Ragnar oma mootorratta juures vanemat naisterahvast kes, nagu kohe selgus, just teda oligi oodanud.
"Tere Ragnar!" astus Helga ligi, kui noormees oma mootorratta juurde tuli. "Ma nägin su tsiklit siin seismas ja mõtlesin sinuga veidi rääkida."
"Jah?" imestas Ragnar, kuid jätkas väga viisakalt, "muidugi, tädi Helga, rääkida võib ju alati. Saan ma sind millegagi aidata?"
Ragnar teadis ja tundis tädi Helgat küll, sest see kräbe pensionärist mutikene, kes oma kõhnuse pärast pikk ja vibalik paistis olema, aga tegelikult hoopis väikesekasvuline naine oli, elas Ragnariga ühes majas, kuigi teises trepikojas ning oli küla peal tuntud, kui igati abivalmis inimene. Tema halli pead ja kiitsakat kogu nähti ikka seal, kus midagi juhtus, või keegi abi vajas. Endise lasteaiakasvatajana toodi talle nüüdki tihtipeale väikeseid lapsi hoida. Mõnikord oli tädi Helga kitsukeses toas kolm-neli mudilast korraga müramas.
"Tead, ma vaatan, et sa oled õhtuti enamasti kodus…" alustas tädi Helga justkui ebaledes ja vajalikke sõnu otsides.
"Eks ma käin ikka õhtuti mõnikord väljas ka, kui tööst aega üle jääb," ütles Ragnar vahele, teadmata kuhu tädi Helga oma jutuga sihib. "Kinos ja pidudel ja… Ega ma igal õhtul nüüd mõne nohiku moodi kodus küll ei konuta. Aga…" ta jäi korraks vait. On see viisakas vasturünnakule minna? Aga mis mutil temaga asja peaks olema? Küsis siis ikkagi:
"Miks see sind huvitab?"
"Ühel noorel naisel oleks meesterahva abi vaja…"
"Kas siin siis abipakkujaid mehi vähe on," imestas Ragnar, kuid, ta ei teadnud isegi miks, otsustas siis ikkagi veidi huvi üles näidata, "ja mismoodi siis just mina seda naist aidata saan? Mis tal viga on?"
"Pole tal viga midagi," vastas tädi Helga julgust kogudes ja seletas siis, "Selma ei saa üksi oma lehma heina kuidagi tehtud, ehk sa aitaksid teda?"
"Missugune Selma?"
"Varrak Selma, meie zootehnik, noh," seletas tädi Helga. "Sa tead teda ju küll!"
Muidugi teadis Ragnar Selma Varrakut, sest selle noore naisega oli Ragnaril ühtelugu tööasjus tegemist olnud. Ta teadis isegi seda, et just Selma oli üks neist naistest, kes oma pisikese poja tädi Helga juurde hoida tõi.
"Lasku mõnel traktoristil oma lehma hein maha niita ja ongi kogu lugu," andis Ragnar asjatundlikku nõu. "Traktoristidele pole ju niisugust haltuurat keegi otseselt keelanud."
"See hein, mis traktoriga sai niita, on tal juba ammu maha niidetud ja uluall ka, kuid Selmal on suurem osa heinast metsaheinamaal ja seal pole traktoriga midagi peale hakata ning see hein tuleb kõik käsitsi maha niita ja just seal tal ongi meesterahva abi vaja," seletas tädi Helga õhinal, justkui kartes, et Ragnar ei hakka teda lõpuni kuulama. "Sa ole õige meheks ja mine aita mõnel õhtul kas või veidikenegi seal niita!"
"Kas tal siis meest majas polegi, et tahab kohe võõra mehega metsa minna?" imestas Ragnar, kes siiani oli arvanud, et Selma ikka abieluinimene on. Zootehnik oli vähese jutuga ja tõsise olemisega naine ning polnud kunagi vedu võtnud, kui Ragnar jutu sisse mõnikord niisama nalja pärast kahemõttelisi ütelusi pistis. Ta oli küll pelglikult muianud, kuid seejärel vaikse häälega, kuid kindlalt, jutu ikka ja jälle tööasjadele tagasi viinud.
"Pole tal meest ega midagi,"