Aegu ammuseid. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
teda veidi aidata, ega see sul tükki küljest ära ei võta ju."
"N-no-jah…" arvas Ragnar ja uuris igaks juhuks, "kas Selma ütles sulle et sa mind appi paluksid? Ta ise pole mulle sellest küll poolt sõnagi rääkinud."
"Ei," raputas tädi Helga kiiresti pead. "Mitte tema! Mina palun! Ega ta ei käigi kellelegi midagi kurtmas, on oma eluga ikka ise püüdnud hakkama saada ja on saanud ka," seletas tädi Helga. "Nüüd on ta aga heinaga küll veidikene hädas… Aitad sa siis teda, mis?"
"Ma võin ju küsida, kui teda näen, tahab ta heinategemisel abi või ei…"
"Ei-ei! Siin pole midagi küsida," vaidles tädi Helga tarmukalt vastu. "Tule täna peale tööd minu juurest läbi ja käime siis kahekesi sinu tsikliga tema juures ära, eks?"
"Võib ju kah!" arvas Ragnar õlgu kehitades, tõmbas siis mootorratturi kiivri endale pähe, andis vänta ja püüdis mootorratta mürast üle rääkida. "Ma otsin su siis peale tööd üles?"
"Pole siin midagi otsida, sa ju tead küll, kus ma elan," karjus tädi Helga nii, et ilmselt terve küla kuulis ja sellest ehmununa kummardus noormehele ligemale, "ma jään siis sinu peale lootma?"
"Uuh…" ohkas ta kuuldavalt, kui Ragnar ära oli sõitnud. See asi läks nüüd küll lihtsamini, kui ta kartnud oli. Peaasi, et Selma protesteerima ei hakka, kui nad õhtul tema ukse taha ilmuvad.
Tädi Helgale meeldis Selma. Zootehnik oli naine, kes kahe jalaga kindlalt maa peal seisis ja oma eluga ise hakkama sai. Aga vot Toomasest, Selma väikesest pojast, oli Helgal päris kahju. Laps unistas nii oma issist, ootas teda ja muudkui rääkis, kuidas too tuleb ja mida ta talle siis toob. Kus ta isa oli, seda Helga küll ei teadnud, kuid kuna ka laps oma isast midagi ei teadnud, siis oli ilmselge, et too juba pikemat aega kadunud asjade hulgas oli. Oleks nii vahva, kui Selma omale toreda mehe ja Toomas hea isa leiaks. Mida aga teha, kust leida see õige mees? Siis kolis aga nende majja Ragnar ning kui Helga märkas, et nende uus noor agronoom polnud üldse huvitatud külameestega aja surnuks löömisel osalema, siis hakkas naisel mõttes plaanike idanema. Jah, hea eesmärgi nimel tasus vaeva näha.
"Hm… võib ju huvi pärast Selma juures ära käia," arvas Ragnar mööda teed osakonna ühe kaugema lehmalauda poole sõites, kuhu sel päeval mitme autoga põllu pealt heinapakke veeti. "Saab kas või mõnegi õhtu Virvest rahu."
Jõudnud lehmalauda juurde, läks Ragnar kohe lauda kõrval asuva betoonpaneelidest ehitatud heinahoidla juurde, mille seina ääres kaks pruunides töötunkedes meest ühe heinapakke tuulutava ventilaatori mootorit vahetasid.
"Jõudu mehed!" ütles Ragnar juurde astudes ja küsis:
"Kuidas on, kas saate ventilaatori varsti käima?"
"Kuule, jah!" vastas välimuselt mustlast meenutav keskealine farmimehhaanik, kes aitas elektrikul elektrimootori kinnituspolte mutrivõtmega kinni keerata. "Martin paneb kohe otsad külge ja siis peaks asi jonksus olema."
Martiniks nimetatu, umbes neljakümneaastane, väikese õllekõhuga mees, koukis parajasti midagi mootori toitekaabli otste kallal ega teinud agronoomi tulekust suurt väljagi.
"Martin, mis sa selle kohta ütled," uuris Ragnar. "Heinapakid on veidi niiskevõitu, ventilaatorit on neile kohe hädasti vaja!"
"Kolm tükki ju töötavad, mis see neljas seal enam midagi paremaks teeb," kostis Martin pahura häälega vastu ja pööras oma paistes põse ning paaripäevase habemetüükaga näo küsija poole.
"Üks heinahoidla serv jääb just selle katkise ventilaatori pärast ventileerimata," seletas Ragnar ja sõrmega Martini paistes põsele osutades küsis osavõtlikult, "hammas või?"
"Hammas jah, kurinahk," torises Martin ja hakkas tujutult kaabli otsi elektrimootori külge ühendama. "Teist päeva juba valutab raibe… Kohe niimoodi kurinahk, et ei saa habetki korralikult ajada. Analgiini raisk ka ei aita midagi!"
"Pane ventilaator käima ja mine arsti juurde, mis sa end piinad," soovitas Ragnar ja veendunud, et ventilaator Martini hambavalule vaatamata peagi tööle hakkab, seadis sammud heinahoidlasse, kus parajasti kaks meest veoautolt heinapakke virna loopisid.
"Mitmes koorem see sul juba on?" küsis Ragnar autojuhilt, kes mõlemad käed püksitaskus, sealsamas auto juures koorma maha laadimist jälgis.
"Kaheksas,"vastas too ja pööras pea veidi kõrvale.
Ragnar tundis sellele vaatamata õhus kerget viinalõhna ja kargas mehele kohe ninna:
"Mis kuradi pärast sul jälle lõhnad juures on?"
"Pole mul mingeid lõhnu…" vaidles sohver vastu ja kohendas ebalevalt oma määrdunud teksapükse. "Õlut jõin ühe pudeli, muud midagi!"
"Tead mees, mind ei huvita sugugi mida ja kui palju sa oled joonud." Ragnar tundis, kuidas hinges lõi viha keema. "Mitu korda järjest ma pean sind kuradit auto pealt maha võtma?"
"Mis sa lärmad? Ega siin metsa vahel inspektorid ringi ei luusi…" vaidles autojuht vastu. "Ja mis see väikene pisar mehele ikka teeb?"
"Teeb küll!" ütles Ragnar otsustavalt. "See teeb seda, et praegu kõnnid siit jälle jalgsi minema ja tänane päev sulle kirja ei lähe! Mitmes kord see sul juba on?"
"Mis te nüüd, seltsimees Aidalepp," hakkas autojuht Ragnarit ootamatult teietama. "Kes siin metsas näeb, missugune ma siin rooli taga olen…"
"Mina näen," vastas Ragnar ja lisas vastuvaidlemist mitte sallival toonil, "ajad kurat siin mõne veel alla või juhtub sinu endaga midagi. Tõmba aga kähku uttu! Mina sind rooli taha täna ei luba, seda ära loodagi."
"Aga …" proovis autojuht veel midagi päästa.
"Kõik!" katkestas teda agronoom. "Ütlesin sulle juba, et tõmba uttu! Ei saanud aru või? Anna auto võtmed siia!"
"Ma ajan auto eest ära…"
"Võtmed!" nõudis Ragnar ja sirutas käe välja. "Niikaua ise, kuni mõni on sandiks sõidetud või surnud ja mõni hoopis vangimajas! Õienda ja selgita siis…"
Auto kastist visati peagi heinavirna viimane heinapakk ja Ragnar sõitis heinahoidlast välja ning keeras auto heinapõllu poole viivale teele. Tal oli niikuinii vaja ka heinapõllule minna ja sellepärast otsustas ta teha seda autoga ning tagasi tulles ühtlasi ka koorem heinapakke lauda juurde tuua.
Põllul viskas autodele heinapakke kaks kolmemehelist brigaadi. Kui Ragnar autoga põlluservale jõudis, oli üks neist brigaadidest töö just lõpetanud ja nende juurest sõitis suure heinakoormaga veoauto pikkamööda maantee poole. Ragnar tüüris autoga suitsupausi plaanivate meeste poole ja kohale jõudes küsis:
"Kuidas on? Kas autode vahel on ka pikad vahed?"
"Mõnikord jõuab ikka suitsu ära teha, aga enamasti tulevad kuradid kogu aeg üksteise järel ja siis lase nii, et aga aur taga," vastas umbes Ragnari vanune mees, kes kandis rohelisi spordidresse.
"Kuidas maatöö on?" küsis Ragnar, kes teadis selle siitkandist pärit mehe linnas inseneriametit pidavat. "Käib kõvasti kondi peale?"
"Mis ta ikka on, eks maatööd ole ennegi tehtud!" muigas küsitu ja raputas suitsu otsast näpuga tuhka maha. "Kui terve aasta läbi istumise töö peal olla siis niisugune väikene füüsiline koormus kulub mõnikord marjaks ära."
"Istumise töö peal?" ei saanud Ragnar kohe asjale pihta.
"Minu ema arvates on kõik linnamehed vaid istumise töö peal ja füüsilist tööd tehakse ainult maal,"seletas linnamees muiates.
"Või seal linnaski ainult tagumikuga tööd tehakse," arvas Ragnar ja ronis auto kabiini. "Kas laseme käia?"
"Oota nõks, las Helmuth ronib enne auto kasti koormat tegema," hüüdis linnamees ja visanud koni minema tõmbas harusid pidi maasse löödud hargi maast välja ning pani endale kaenla alla. "Lase nüüd pikkamööda edasi!"
Ragnar teadis, et see pikakasvuline inseneriharidusega noormees töötas igal aastal poole oma puhkusest sovhoosipõllul lihttöölisena. Seda selleks, et "rasv selga ei tuleks ja higi lõhn meelest ei