Aegu ammuseid. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
Selma. "Sugulasi tal polnud või ei käinud ta nendega millegipärast läbi… Ma ei teagi täpselt."
"Sa oled siis siin juba kaua elanud?" tegi Ragnar juttu kuni ta vikateid uuris.
"Toomas oli kuue kuune kui ma siia Lepassaare sovhoosi tööle tulin," seletas Selma. "Maria ütles ikka, et ma olen talle nagu oma tütar."
"Sa ütlesid, et tal olid pojad, aga mees?"
"Jah, kaks poega! Üks sai surma Punaarmees, teine vist Saksa sõjaväes, mees viidi tal enne sõda juba Siberisse. Nii ta üksi jäigi."
"Vanaema suri talvel ära," segas jutu vahele Toomas, kes oli neile rehe alla järele tulnud.
"Vanaema? Kelle vanaema suri ära?" ei taibanud Ragnar.
"Toomas kutsus Mariat vanaemaks. Nad said väga hästi läbi,"seletas Selma.
"Ja issi toob mulle varsti mere pealt ilusa jalgratta! Ilusama veel kui metsavahi Mardil on!" hakkas Toomas kekutama.
"Ole nüüd, poja," rahustas Selma last. "Mine vaata parem, kas Murjanil on süüa! Me vaatame siin niikaua onuga teravaid vikateid. Sa võid endale nendega äkki haiget teha!"
Toomase nägu läks mossi ja pisarad tikkusid poisile vägisi silma:
"Issi toob ju mulle ilusa jalgratta, eks emme?"
"Toob, toob…" kinnitas Selma ja lükkas poega õrnalt rehealuse värava poole. "Mine nüüd, vaata Murjanile midagi süüa, tal on kindlasti toidukauss juba ammu tühi."
"Kas ma viinerit võin talle anda?"
"Viinerit?" imestas Selma. "Olgu, aga anna talle siis ainult pool viinerit, teise poole sööd ise ära. Said aru?"
"Jaa… emme," jooksis Toomas müdinal rehealuse uksest välja.
"Siin on paar-kolm üsna asjalikku vikatit," arvas Ragnar, kui ta oli kõik Maria vikatid üle vaadanud. "Neid peaks ainult veidi teritama. On sul luisk siin kusagil käepärast? Ma käiksin nad korraks üle ja siis ehk prooviksime kusagil?"
"Sa tahad täna kohe niitma hakata?" hämmastus Selma Ragnarile sealtsamast rehealuse vundamendi pealt võetud pikka luisku ulatades.
"Miks mitte? Sutsu võiks ju proovida," vastas Ragnar ja asetas vikati mugavamini vasaku käe peale, et oleks luisuga parem teritada.
"Kahat-kahat, kahat-kahat, kahat-kahat," laulis luisk Ragnari käes ja kaks naist, Selma ja tädi Helga vaatsid vaikides pealt kuidas teritaja käsi käis kiirelt ja osavalt luisuga üle vikatitera.
"Sa oled seda nagu ennegi teinud," ütles tädi Helga tunnustavalt.
"Ja-ah…" naeris noormees. "Vikatit olen ma muidugi ennegi teritanud, kuid tüdruku juures pole sulaseks veel olnud."
"Mis sa ajad, Ragnar," tõrjus Selma. "Kus ikka ütles, tüdruku juures sulaseks… Tea, kes siin rohkem sulane on, kas sina või mina! Sina teed oma töö ära ja oled jälle vaba mees. Mina teen ühe töö ära, tuleb kohe teine töö peale ja nii edasi ja edasi. Minu sulaseamet siin majas ei lõppegi ära!"
"Mis sa siis kohe nii…" tõmbus Ragnar tagasi ja lisas muiates, "Tammsaare ütles ju, et tee tööd, näe vaeva ja siis tuleb ka armastus!"
"Armastus… Jah. Töö vastu kindlasti…" ütles Selma kuidagi ükskõikselt ja küsis juttu mujale viies, "kas siis ikka läheme ja proovime heinamaal vikateid?"
"Muidugi!"
"Tädi Helga, ole sa nii hea ja vaata niikaua Toomase järele, eks?" palus Selma, "me ei käi kuigi kaua ära.”
"Ole mureta, küll ma vaatan kui ma juba niikuinii siin olen," muheles tädi ja suundus elumaja poole. "Toomas, kus sa oled?"
"Kas läheme mootorrattaga?" pakkus Ragnar.
"Pole mõtet, jalgsi saab kiiremini," vastas Selma ja hakkas vikatit käes hoides lauda tagant otse üle lageda metsa poole minema.
Ragnar järgnes talle, võttis siis Selma käest tema vikati ja pani endale õlale, teise vikati kõrvale.
"Miks sa nii tegid, ma jõuan ju oma vikatit kanda küll?"
"Niimoodi on ehk mugavam käia või kergem… Kui käed on vabad," vastas Ragnar ja vaatas ringi, "huvitav, miks siin laudatagusel maatükil üksikud kased kasvavad, nad justkui oleks siia nimme kasvama jäetud?"
"Jah, ongi jäetud! Maria rääkis, et ennemalt olnud siin mets kohe kuni loomalaudani, kuid sealt lipsanud rebased ühtelugu karjahoovi kanu varastama. Siis Maria lasknudki naabrimehel seda metsa nii palju harvendada, et rebastel poleks enam nii lihtne tema kanu varastamas käia. Naabrimees ollagi siis jätnud siia kasvama ainult kased, kui kõige ilusamad puud. Maria hüüdis seda laudatagust maad ikka Metsanurga talu pargiks. Praegu panen ma siia puude alla lehma ööseks sööma. Kui öösel järsku vihma sadama hakkab, siis saab loom nende puude alt veidi varju otsida."
"Huvitav park – rebast enam ei varja, aga näe, suurt looma varjab küll," naeris Ragnar.
"Eks ta ole nii, kuidas seda asja võtta!"
Juteldes jõuti peagi metsarajale, mis suurte kuuskede all loogeldes metsasügavikku kadus. Rada mööda edasi minnes asendusid suured kuused pikkamööda madalama segametsaga ja seal nägi Ragnar äkki oma üllatuseks põõsaste vahel väikest lagendikku, kus küllaltki mahlakas ning kõrge rohi kasvas.
"Täna ei lähegi vist kaugemale, proovime siinsamas vikatid ära…" ütles Selma ja jäi lagendiku servale seisma. "Niisuguseid väiksemaid ja suuremaid lagendikke on siin metsas veidi edasi minnes veel oma paar tosinat…"
"Hakkame siis aga peale," oli Ragnar täis teotahet.
"Ragnar… Tead… Ma küsin sinult veel kord enne, kui niitma hakkame – oled sa ikka nõus mind tõepoolest ainult talvekartulite eest aitama?" tahtis Selma kindel olla.
"Sa räägid jälle tasust," turtsatas Ragnar. "Me ju leppisime kokku, et teeme töö enne valmis, eks siis näe…"
"Selles asi ongi, et eks siis näe," seletas Selma murelikult. "Ma olen nii mõnelgi mehel palunud siin üht-teist teha ja kõik on öelnud, et oh, pole viga midagi, mis me sellest tasust ikka räägime. Pärast aga tikuvad kõik, vaata et vägisi voodisse… Ma ei tahtnud tädi Helga kuuldes sellest rääkida, aga ma tahan, et asjas oleks selgus."
"Ah soo…" naeris Ragnar. "Tead, ühe voodisse pugeja eest ma siia sinu juurde peitu just tulingi. Nii, et selle koha pealt peaks kõik esialgu nagu olema korras – sina ei taha voodit pakkuda ja mina jälle ei taha voodipakkujat."
"Mis sa lorad," oli Selma tõrges. "Ma räägin tõsiselt."
"Mina ka," vastas Ragnar ja lõi vikati siuhti pehme metsarohu sisse.
Selma kehitas õlgu, läks mõnikümmend sammu eemale ning hakkas siis põõsaste vahel hoogsalt niitma. Mõnda aega kostus metsakohina ning linnulaulu sekka vaid niitvate vikatite sahin. Ragnar kiikas niites vahetevahel ka sinnapoole, kus põõsaste vahel välkus Selma hele pea ja prink tagumik. Ragnar polnud kunagi varemalt Selmale millegipärast erilist tähelepanu pööranud, sest ta teadis Selmal olema lapse ja kindlasti oli tal siis Ragnari arvates ka mees. Pealegi käitus Selma töö juures alati kuidagi tagasihoidlikult või tõrjuvalt ja Ragnar tavaliselt ei püüdnudki temaga rohkem rääkida, kui ametiasjus seda just parajasti vaja oli. Tädi Helga ütles küll, et Selmal polegi meest, kuid Toomase jutu järgi oli tema isa meremees ja nii polnud Ragnari arvates midagi imestada, et senikaua, kui mees on merel, peab naine ise koduste töödega kuidagi moodi hakkama saama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно