Aegu ammuseid. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
aitab sul selle heina ära teha, mis sinna metsa on veel jäänud," seletas tädi Helga. "Üksipäini ei jõua sa seda lume isegi tulekuks maha niita."
"Ei tea…Tegelikult… Ma pole abi palunud…" oli Selma üsna tõrjuv ja lisas siis otsekoheselt, "ja pealegi ei saa ma seltsimees Aidalepale töö eest makstagi!"
"Kui sa lehmale talveheina valmis ei saa, siis pead ta sügisel maha müüma ja jääd nii piimarahast, kui ka õigest lehmapiimast päris ilma! Ja mis see sinine ja lahja poepiim lapsele on," seletas tädi Helga entusiastlikult. "Lehm peab ikka majas olema ja ega siis Ragnar nii kallist tasu ka ei võta, et sa maksta ei jõua. On ju?" pöördus tädi Helga Ragnari poole.
Ragnar sai aru, et kogu see abi organiseerimine Selmale käis tõepoolest ilma viimase teadmata. Nii-nii, asi hakkas huvitavaks muutuma. Ta vastas kiiresti:
"Mis me sest tasust praegu räägime… Enne ikka vaatame kas Selma üldse tahabki mind siia endale appi."
"Tahab küll!" oli tädi Helga otsustavalt resoluutne. "Ega nii ilusat heina saa ometi lume alla jätta ja head lehma lollist peast lihakombinaati saata." Ta vaatas Selmale tungivalt otsa. "Sa võta nüüd abi vastu, mõtle lapse peale."
"Ei tea…" kordas naine ebalevalt ja lõpetas lüpsi. "Oodake siin veidi, ma panen loomad öömajale, siis räägime…"
"Toomas!" hüüdis Selma ja läks kaevu juurde piima kurnama, "tule poja, aja lambad lauta!"
"Ja-aa!" kostus marjaaiast ja mõne hetke pärast välkus poisi hele pea juba kaevu ääres kasvavate põõsaste vahel.
"Võta vits ka kätte, siis nad kuulavad paremini sõna," õpetas Selma.
Toomas haaras aia najalt vist juba ammu selle jaoks valmis pandud vitsa ja jooksis karjahoovi keskel rohtu näksivate lammaste poole:
"Lauta! Utud, minge lauta!"
Lambad jooksid vitsaga poissi nähes minema, kuid mitte lauda poole, vaid karjaaia värava poole, mis aga õnneks kinni oli. Toomas ajas nad ka sealt ära, kuid lauta minemise mõtet ei paistnud küll ühelgi lambal olema.
Ragnar, kes siiani oli seisnud tegevusetult aia ääres ja käed risti rinnal poisi tulutuid ponnistusi pealt vaadanud, otsustas väikesele lambakarjusele appi minna. Nähes Toomasele abiväge saabuvat, leidsid lambad kohe laudaukse üles ja vupsasid sealt koos talledega ükshaaval üle uksepaku sisse.
"Lambad tuleb aeda kinni ka panna," teatas Toomas, kui nägi, et Ragnar lauda ukse peale kohmitsema jäi. Poiss läks lauta ja püüdis kõigest jõust lambaaia väravat kinni panna, mis tal aga kuidagi moodi ei tahtnud korda minna.
"Oota veidi!" peatas Ragnar poisi ja läks jalaga sõnnikuse lauda põranda peal kuivemaid kohti otsides poisile appi. Võttis siis lauda seina äärest sõnnikuhargi ja lükkas sellega lambaaia värava eest mõned suuremad sõnnikutükid kõrvale.
"Sitane oli, vaat mille pärast ei läinud kinni," taipas Toomas, kui oli lambaaia värava kinni pannud.
"Jah, sõnnik oli vahel ja sellepärast sa ei saanudki teda kinni panna," kinnitas Ragnar, kellele millegipärast ei meeldinud poisi ütelus, "sitane oli…"
"Ema on sealt ennegi sitta eest ära visanud, aga utud tassivad jalgadega jälle kõik tagasi," seletas poiss justkui suurt saladust usaldades ja lippas siis Ragnari ees laudast välja.
"Kuhu sa lehma nüüd viid?" tahtis tädi Helga teada, kui Selma hakkas loomaga karjahoovi värava poole minema.
"Ma panen lehma ööseks siiasamasse lauda taha rohumaa peale. Ta on mul igal öösel siin olnud," seletas Selma ja sikutas siis ketist, "tule nüüd!" Lehm ei avaldanud erilist soovi karjahoovist välja minna, kuid kui Ragnar teda veidi tagant hirmutas, siis hakkasid looma jalad kiiremini käima. Ragnar läks lehma järel karjaväravast välja. Mõnekümne sammu järel jõudsid nad lauda taha niidetud heinamaale, kus harvad puud kasvasid.
"Paneme ta siia," otsustas Selma ja hakkas jalaga lehma vaia maa sisse suruma. "Vist läks kivi peale…" arvas ta ja tõmbas vaia otsa maast välja, kui vai vaatamata tema ponnistustele maasse ei tahtnud minna. "Katsume teise kohta!"
"Oota, ma proovin ise vajutada," pakkus Ragnar, hüppas vastust ootamata ühe jalaga vaia peale ning vajutas selle ühe ropsuga maa sisse.
"Sul mehe raskus, Aidalepp…" naeratas Selma. "Mis sul viga!"
"Mis raskus nüüd või… Maa oli võib-olla selle koha pealt pehmem," seletas Ragnar ja muigas, "miks sa mind alati Aidalepaks kutsud, mul on ju ikka eesnimi ka."
"Olgu pealegi, Ragnar," jäi Selma meeleldi nõusse ja päris siis äkki, "kas see sinu abipakkumine on… on tädi Helga idee?"
"Tema idee on see küll, aga…" Ragnar jäi jutuga hetkeks koperdama. "…aga mul poleks tegelikult ka endal väikese heinaniitmise vastu midagi."
"Soo… või nii kohe?" imestas Selma ja lisas pärast väikest kõhklemist, "mul oleks tõesti vaja majja mõneks ajaks mehekätt appi… Kuid Ragnar! Ma ei saa sulle selle eest kopikatki maksta, või vähemalt mitte nii palju, kui sa võib-olla tahad."
"Ma ei taha selle eest midagi…"
"Kes see ikka teisele tasuta tööd teeb?" vastas Selma ja pakkus siis äkki millegipärast naerma hakates, "ma saan sulle selle eest ehk talvekartuleid sügisel anda, kui… kui sa aitad mul kartulid ka üles võtta…"
"Jo-johh…" naeris ka Ragnar, kuid muutus korraga tõsiseks, "seda maksmise juttu ära praegu palun rohkem räägi, eks! Kui sa mu abi vastu võtad, siis oled sa sellega ka mind veidi aidanud ja… üldse…" Ragnar ei lõpetanud lauset.
"Mis moodi mina sind saan aidata ja mis… üldse?" imestas Selma.
"Tead, ma räägin sellest ehk teine kord. Olgu?"
"Olgu siis nii," soostus Selma. "Abi oleks mulle vaja küll, selles on tädi Helgal õigus. Ega ma seda heina metsaheinamaalt üksi küll kõike kätte saa… Ja maja tahab ka juba veidi kohendamist… Ah, mis sellest rääkidagi."
"Kas sul pole siis niisuguseid sugulasi või häid sõpru, kes käed külge paneksid?"
"Mis sugulasi nüüd, ma ju lastekodu laps," ohkas Selma. "Sõbrad oleksid küll olemas, kuid need tahaksid enamasti muud teha…"
"Mis-asja?" ei saanud Ragnar aru.
Selma vaatas vilksamisi Ragnarile otsa enne kui vastas:
"Ei midagi! Tead, mulle aitab esialgu ühest lapsest küll."
"Ah soo," taipas Ragnar ja muigas, "sa pole mulle kunagi midagi niisugust rääkinud, ajasid minuga alati ainult ametijuttu. Miks siis nüüd?"
"Pole jutuks tulnud ja pole ka põhjust olnud."
"Nüüd siis on?"
"Ju vist… Parem, kui kõik alguses selge oleks…" vastas Selma ja uuris hoolega Ragnari küsiva pilgu vältimiseks õues kasvava kõrge kase tippu.
Karjavärava juures ootasid neid Toomas koos tädi Helgaga. Mõlemad naeratasid neile, siis hüppas poiss püsti ja jooksis Selmale vastu:
"Emme, kus sa nii kaua olid," võttis ta ema käest kinni.
"Me tulime pikkamööda ja ajasime onuga juttu."
"Millest?"
"Onu lubas tulla meile appi heina niitma!"
"Emme, kas see onu tuleb ka ainult siis meile, kui joomane on," uuris väikemees edasi.
"Ära nüüd tühja lobise," tundis Selma end veidi ebamugavalt, paitas Toomase pead ja vaatas küsivalt Ragnarile otsa, "onu ei joo vist üldse…"
"Tema nüüd viina joob," lõi tädi Helga käega. "Ma pole seda küll kordagi näinud."
Ragnar ei hakanud viinajoomise üle targutama ja avaldas soovi näha vikateid, millega tal tuli heina kallale asuda.
Selma viis noormehe maja otsa rehe alla ja näitas ukse kõrval aampalgi küljes rippuvate vikatite poole:
"Siin nad on! Nii nagu Maria nad möödunud sügisel pani.