Kalad ja draakonid. Undinė RadzevičiūtėЧитать онлайн книгу.
röövivad nad ära ja nõuavad algul lunaraha.
Enamasti nad seda ei saa. Niinimetatud ohvriandi.
Mõned jesuiidid surevad, kui on jõudnud Hiinamaa randa.
Skorbuuti või pikka aega kestvatesse haigustesse. Seda nimetatakse samuti ohvrianniks.
Hiinasse seilavad vaid kõige paremad, kõige haritumad ja kõige andekamad võõrkeeltele.
Valitud.
Ükski teine konfessioon pole nii ettevaatlik uute liikmete vastuvõtmisel kui jesuiidid.
Ka Ignatius toonitas seda.
Sobivad vaid terved, tugevad, hea välimuse ja terava mõistusega mehed.
Rahuliku loomuga, kuid samal ajal energilised. Vara ja päritolu ei ole vajalik tingimus.
Kuid oleks alati väga soovitatav.
Misjonile sõidavad vaid parimad.
Ja kohale jõuavad vaid need, kel kõige rohkem veab.
Castiglione jõudis õnnelikult ja elusana Makaosse. Kuid valel ajal.
Ta saabus kohale pärast seda, kui Vana Neljas Qingi dünastia Keiser oli tutvunud Paavsti bullaga.
Kui poleks olnud dominiiklaste bullasid, poleks olnud ka Paavsti bullat, ja Vanal Neljandal Qingi dünastia Keisril poleks olnud põhjust solvuda.
Isa Castiglionel poleks olnud tarvidust istuda ja taldrikutele ja kaussidele virsikuid maalida.
Ent kui Castiglione kohale jõudis, oli bulla juba ametlikult valjusti ette loetud.
Vana Neljas Qingi dünastia Keiser hakkas vastu
ja kuulutas: „Katoliiklus olgu Hiinamaal keelatud ja kõik Lääne misjonärid, välja arvatud need,
kes taipavad teadusest ja tehnikast või on liiga vanad koju naasmiseks, peavad Läände tagasi minema.”
Kakssada aastat kestnud misjonitöö oli tühja jooksnud.
Isa Ripa kümme aastat väldanud püüdlused samuti.
Selle ajaga oli Isa Ripa habe pikaks veninud ja halliks läinud.
Isa Ripa kinnitab, et Hiinamaale tuli ta puhtaks aetud lõuaga.
Muutustele vaatamata on nii Isa Ripa kui ka Castiglione ikka veel Hiinamaal.
Tähendab, et kõik pole Hiinamaal veel kadunud. Virsikuid maalides kordab Isa Ripa aina, et nemad on sõdurid.
Kes on tulnud eriülesandega ja ootavad nüüd õiget hetke.
Lahingu algust, ütleb Isa Ripa lehti maalides. Nad peavad olema iga hetk valmis võitlusse astuma. Kiriku eest.
Tõesti, kõik pole veel kadunud.
Sest hiinlased pole neid tükkideks hakkinud.
Pole veel neid ühe noaga 1600 tükiks hakkinud, ütleb Isa Ripa.
Nagu mõnda teist. Jesuiiti. Aeglaselt.
Kaks jesuiiti suudavad veel.
Suudavad veel proovile panna, kui palju on neil jõudu.
Ja millist jõudu.
Nii palju, kui palju neil Keelatud Linnas on lubatud. Ehkki innukust jääb neil mõlemal juba puudu …
Ja sedasama jõudu.
Et näha kõigis neis muutustes ja hädades… tõelist õnnistust.
Isa Ripa kordab: maailmas on vähe kohti. Kust poleks jesuiite ära aetud.
Veneetsiast aeti ära, ja Prantsusmaalt aeti ära. Kuid hiljem lubati ju tagasi minna?
Isegi neil, kel on „teadmised”, tekib alatasa kahtlusi. Kui Castiglione kaotab viimase jõu ja teda haaravad kahtlused ja kõhklused, kordab Isa Ripa uuesti.
Kõiki sõnu.
Kolm korda aastas.
Miks nad tulid Hiinasse, on mõlemale selge: Kindral saatis.
Ainult jesuiitide ordu Kindral tohib neid saata. Ja nemad vaid kuuletusid ja lasksid tal otsustada. Millises maailmapaigas nad peaksid Kiriku eest võitlema.
Ent Isa Ripa ütleb: ta oli ka ise otsustanud Hiinamaale sõita.
Miks? küsib Castiglione.
Isa Ripa vastab: ta kuulis häält. Ülalt.
Ja mida hääl ütles? küsib Castiglione. Et see on minu saatus, vastab Isa Ripa.
Sellest ajast alates hakkab Castiglionele tunduma, et Isa Ripa keha helendab.
Ehkki Castiglione oli enne ärasõitu Portugalis piinanud end kahtlustega, oli nendega võideldes mediteerinud, palvetanud, palvetanud ja paastunud, ei olnud talle ühtki nägemust ilmutatud.
Võib-olla pole tema usk piisavalt kindel?
Isa Ripa ütleb: jesuiit peab oma mõtted endale hoidma.
Mõtted, et temast võiks saada pühak. Nagu Ignatius.
Kui jesuiidile sellised mõtted pähe tulevad, peab ta kohe end käsile võtma.
Palvetamisega.
Veel ütleb Isa Ripa: nende eesmärk ei ole vaimsete kangelastegude sooritamine, et pühakuks saada.
Nagu Ignatius neid sooritas. Ja kui nägemusi pole, ei pea meelt heitma.
Isa Ripa teab rohkem.
Ta räägib Castiglionele Ignatiuse nägemustest. Armulaua ajal ilmus Ignatiusele Kristus, kes laskus Taevast alla.
Milline ta oli? küsib Castiglione.
Nagu valguskiirte vihk, ütleb Isa Ripa. Ja veel nägi ta saatanat.
Ignatius.
Kuidas tema välja nägi? küsib Castiglione. Ei kuidagi, ütleb Isa Ripa.
Siugjas, läikiv, „tuhande plinkiva ja sähviva silma” moodi.
Castiglione küsib, kas Isa Ripa on saatanat näinud. Ise.
Kas on näinud.
Isa Ripa räägib edasi. Ignatius oli Kristust näinud. Enam kui üks kord.
Ta nägi Teda erinevates ilmingutes. Millistes? küsib Castiglione.
Kord isegi nagu midagi ümmargust. Ümmargust? küsib Castiglione.
Suurt, ümmargust ja säravat, ütleb Isa Ripa. Nagu kuld.
Ignatius nägi ka Püha Kolmainsust, ütleb Isa Ripa. Castiglione ei küsi, millisel kujul.
Nagu tulekera, ütleb Isa Ripa.
Ignatius kuulis ka hääli, ütleb Isa Ripa. Kuid harvem.
Ehkki Castiglione mediteeris, palvetas ja paastus, ei näinud ta ikka mingeid nägemusi.
Ega kuulnud mingeid hääli.
Isa Ripa lisab veel: Ignatius Loyola oskas nii täpselt märgata kõiki oma hingeelu liigutusi, et
„leidis Jumala niipea, kui seda vaid soovis”. Kõige tähtsam on tahtejõud, ütleb Isa Ripa.
Ordu seadusega pole mitte kõik jesuiidid ühtemoodi tuttavad.
Ja mitte kõik pole kuulnud Ignatius Loyola elust või tema loodud vaimsetest harjutustest.
Igaüks peab teadma vaid seda ja pähe õppima vaid selle, mis on Ordule vajalik.
Ükskord, kui Castiglione oli melanhooliasse langenud, ütles ta Isa Ripale: Ignatiuse nägemused on kõik juba väga sarnased.
Tuleb vältida, ütleb Isa Ripa.
Igasugust lõksutamist, laimujuttu ja tagarääkimist.
„Miks te songite pudru hauakääbasteks?” küsis Šaša, tõmbas elutoa akende eest päikesekiirte eest kaitsvad kardinad ja vaatas Vanaema Amigorena taldrikut, mis oli kaunistatud trummide ja pojengidega.
„Ei