Intrigo. Håkan NesserЧитать онлайн книгу.

      Originaal: Håkan Nesser INTRIGO Albert Bonniers Förlag Kaas: Images © Luka Jenko and Intrigo Picture Ltd Design; Design © Mono Studio Autori foto: © Joe Voets and Intrigo Pictures Ltd Toimetanud Marju Lina Copyright © Håkan Nesser, 2017 First published by Albert Bonniers Förlag, Stockholm, Sweden Published in the Estonian language by arrangement with Bonnier Rights, Stockholm, Sweden and Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency, Sweden © Tõlge eesti keelde. Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2018 ISBN 978-9949-622-65-8 ISBN 978-9949-622-66-5 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Eessõna

      INTRIGO on kohvik Maardami kesklinnas Keymerstraatil.

      See on ka 2017. aasta jooksul lavastatud kolme Daniel Alfredsoni filmi („Death of an Author”, „Samaria” ja „Dear Agnes”) ühine nimetus; filmide esilinastus toimub aastatel 2018–2019. Filmide aluseks on mõni minu jutustus, selle köite neli viimast on varem ilmunud raamatutes „Barini kolmnurk”, „Doktor Klimke vaatepiirilt” ja „Armas Agnes”. Sissejuhatav lühiromaan „Tom” on kirjutatud hiljuti ja ilmub esimest korda siin.

      Raamat on raamat ja film on film. Tihti tuleb ühelt edastusviisilt teisele üle minnes lugusid muuta, leida uusi väljendusvorme. Lood võivad isegi hoopis teise lahenduse saada. Mis „INTRIGOSSE” puutub, siis on kõik filmi ja raamatu erinevused niihästi vajalikud kui ka täiesti sihilikud.

      Kuid sarnasus, iga jutustuse tuum, see, millest jutt lähemalt vaadates tegelikult käib, on loomulikult hästi säilitatud.

      Stockholmis, jaanuaris 2018

      Håkan Nesser

      IMaardam 1995

      Telefonikõne tuli kolmapäeva öösel vastu neljapäeva mõni minut pärast poolt nelja. Number oli tundmatu, arvatavasti välismaine, ja tavalises olukorras poleks ta vastanud.

      Loomulikult mitte, kuid ta oli just unenäost ärkvele võpatanud ja tundis, et pea on täiesti selge, ehkki toas oli kottpime, samamoodi ka akna taga õues, kus suure sarapuu oks usalduslikult vastu aknaklaasi sahistas. Võimalik, et süüdi oli just pimedus, mingisuguses salapärases koosmõjus äkitselt katkenud unenäoga – mille sisu tal siiski ei õnnestunud meenutada ei siis ega ka hiljem –, mis sundis teda toru võtma ja kõnele vastama.

      „Hallo?”

      „Judith Bendler?”

      „Jah.”

      „Tom siin.”

      Seejärel vaikus. Kui mitte arvestada liinihäireid. Nõrgalt pulseeriv krigin, hädavaevu kuuldav, otsekui kivisele rannale rulluvad väsinud lained. Pärastpoole, kui ta oli toru ära pannud, ilmus tema vaimusilma ette just niisugune pilt. Lained, mis saavad pärast pikka teekonda lõpuks ometi mõne lahe kaitstud, ent kivisel rannal vaikse valge vahuna puhata.

      Kummaline. Tavaliselt pildid teda ei painanud. Harilikult ei langenud ta niisuguste odavate analoogiate lõksu, või kuidas seda nüüd nimetadagi. Ta ei olnud usklik ega sallinud luulet.

      „Tom?” küsis ta viimaks. „Missugune Tom?”

      „Tunned sa paljusid?”

      Ta mõtles järele. Ei, oli ainult üks Tom.

      Oli olnud.

      „Ma mõtlesin, et peaksime ehk kokku saama. Nii mõnigi aasta on ju mööda läinud.”

      „Jah …”

      Ta tundis, kuidas kehast judin läbi käis, võib-olla kaotas ta isegi sekundiks teadvuse. Oleks ilmselt minestanud ja põrandale prantsatanud, kui oleks püsti olnud.

      Aga, jumal tänatud, ei olnud, ta lamas pimedas toas suures kaheinimesevoodis oma poolel, ja kui lühike atakk üle läks, sirutas ta automaatselt käe Roberti järele. Kulus veel sekund, enne kui talle meenus, et mees on Londonis. Oli esmaspäeval ära sõitnud ja pidi reede õhtul või hiljemalt laupäeva hommikupoolikul tagasi jõudma. Mingi filmiprojekt, mees oli vist selle nimegi öelnud ja maininud mõnda tuntud näitlejat, aga ta ei mäletanud. Mees oli isegi küsinud, kas ta ei tahaks kaasa tulla, aga tema oli ära öelnud. London ei kuulunud tema lemmiklinnade hulka.

      „Hallo?”

      Ta peletas eemale põgusa aje toru ära panna.

      „Jah?”

      „No mis sa siis ütled?”

      „Mille kohta?”

      „Kokkusaamise.”

      „Jah … ma ei saa päris hästi aru.”

      Ta kuulis, kuidas helistaja midagi rüüpas.

      „Kas tead, mis? Mõtle asja üle järele, ma helistan mõne päeva pärast uuesti.”

      „Ma vist ei usu, et …”

      Kostis kilks ja kõne katkes. Ta pani toru ära ja lamas liikumatult voodis. Pani käed rinnale kokku. Sulges silmad, kuid tegi need uuesti lahti, ta pidi midagi kätte saama. Tundus, et pimedus tekitab endiselt noid aeglasi ummiklaineid, ta mõtles, et need peavad midagi tähendama, tahtma talle midagi seletada, ja see tähendus on seotud kaugusega. Kaduva suure kaugusega nii ajas kui ka ruumis, ja selle kauge, ent samal ajal nii ääretult lähedase udu sees on ka helistanud mehe hääl alles. Veidi kare ja natuke … jah, missugune siis, mõtles ta. Irooniline? Enesekindel?

      Tom?

      Asja üle järele mõelda?

      Ta rehkendas ning jõudis arusaamisele, et möödas on kakskümmend kaks aastat.

      Kakskümmend kaks aastat ja kaks kuud, kui täpne olla.

      Terapeudi nimi oli Maria Rosenberg. Tema kabinet asus Keymerstraatil ühe vana kivimaja kolmandal korrusel ja Judith Bendler oli peaaegu kümme aastat tema klient olnud. Muidugi ei mingeid tihedaid lämmatavaid seansse, nad kohtusid paar korda kuus, tavaliselt neljapäeva õhtupoolikul, kui Judithil nagunii Maardami linnasüdamesse asja oli. Pärast sõi ta meelsasti mõne sõbrannaga lõunat, kasutas juhust, et natuke poodides käia ja võib-olla Deijkstraa kvartalis mõnda galeriid külastada. Või Kupinski põiktänaval asuvat Krantze antikvariaati, kui see juhtus lahti olema. Rongisõit Holtenaarist võttis üle poole tunni ja ta pani tähele, kuidas iga aastaga kasvas tasapisi vastumeelsus lahkuda oma ilusast jõeäärsest majast ja veel ilusamast aiast. Miks paradiisist lahkuda, kui oled selle keskel?

      „Võib-olla selleks, et endale taaskohtumise rõõmu lubada?” oli Robert pakkunud, kui ta selle teema mehega jutuks võttis, ja loomulikult oli selles oma iva. Robertil oli tihti võime igas võimalikus seoses oluline üles leida, seda pidi Judith mehe kasuks tunnistama.

      Võib-olla oli ka taaskohtumises Maria Rosenbergiga mingi vaikne rõõm. Iga kord. Maailm võis kokku variseda, inimsugu sõdida, linnu maha põletada ja oma lapsi tappa, aga Maria Rosenberg istus seal kus ikka. Oma peatoega tugitoolis, toas, kus olid rasked kardinad ja põrandal Samarkandist pärit veripunase mustriga vaip.

      Ja ta kuulas. Ta oli olnud vana juba siis, kui Judith temaga esimest korda kohtus – see oli umbes nädal aega peale Roberti skandaali –, ja sama vana oli ta nüüdki. Tal oli kombeks oma muutumatust seletada sellega, et on eluga jõudnud sellesse punkti, kus aastad ja ajahammas enam peale ei hakka. Arvatavasti on ta ühel päeval surnud, aga kuni selle viimase reisini – olenemata sellest, kas sinnani on mõni kuu või mitu aastat – polnud tal kavas vananeda. Võib-olla muutub ta veidi targemaks, pisut kogenumaks, niisuguste asjade vastu on raske ennast kaitsta.

      Aga selles hämaras vaikses toas ei keerelnud jutt Maria Rosenbergi ümber, loomulikult mitte.

      „Tere tulemast, Judith. Loodan, et sõit läks hästi.”

      „Tänan. Sain vähemalt istekoha.”

      „No näed siis. Lubame ju endale kannukese rooiboseteed?”

      „Hea meelega.”

      Sissejuhatavad fraasid olid umbes samasugused nagu alati. Kuni Maria Rosenberg kardina taga kööginurgas teed tegi, võttis Judith üleriided seljast ja kingad jalast. Istus diivaninurka, ruuduline pleed põlvedel ja padi seljanõgu toetamas. Oodates pani ta tähele, et hinges tiksub närvilisus, ja polnud kahtlustki, mis selle põhjuseks