Intrigo. Håkan NesserЧитать онлайн книгу.
oli see nii ja ilmselt oli ta teadnud seda juba siis, kui tund aega tagasi rongile astus. Et ta räägib.
„Juhtus üks asi.”
„Jah?”
„Mulle tuli imelik telefonikõne.”
Maria Rosenberg noogutas, rüüpas väikese lonksu teed ja pani kruusi käest.
„Täna öösel, keegi helistas kell pool neli.”
„Pool neli? Ja sa vastasid?”
„Jah. Mingil põhjusel olin just ärganud. Oma arust umbes pool minutit enne, kui telefon helises. See oli veider. Ja pärast oli mul pisut raske uuesti magama jääda.”
„Kes helistas?”
„Ma ei tea.”
„Sa ei tea?”
Ta tõmbas sügavalt hinge. Kohendas pleedi ja kinnitas pilgu maalile, mis rippus kahe kitsa raamaturiiuli vahel; see oli vähendatud reproduktsioon Caspar David Friedrichi „Mungast mererannal”. Küljetsi seisev kuju, kes vaatab süngele merele; ta oli mitu korda mõelnud, miks tema elutark terapeut oma kabinetti just niisuguse maali valis – see oli ruumi ainus maal –, aga polnud pärast rohkem kui sadat seanssi siiani kunagi küsinud.
„Ta väitis, et on Tom.”
„Tom? Sa tahad öelda …”
Ta noogutas, kuid ei pööranud pilku maalilt. Silmanurgast nägi ta, kuidas Maria Rosenberg uue lonksu teed rüüpas ja siis käed sülle kokku pani. Ootas.
„Ta tahtis, et me kokku saaksime.”
Munk rannal ei liigutanud ennast. Maria Rosenberg ka mitte.
„Aga?” küsis ta.
„Mul on raske uskuda, et see oli tema.”
Ta oli Tomist rääkinud, aga see juhtus ammu. Mõne nende varasema kohtumise ajal oli see jutuks tulnud, algusaegadel olid nad mõne korra selle kurva loo juurde tagasi pöördunud, aga nii palju kui Judith mäletas, ei olnud nad temast neli või viis aastat rääkinud. Või oli sellest nähtavasti veel rohkem aega möödas, kui nad viimati tema nime nimetasid. Polnud põhjust olnud.
Tom oli lõpetatud peatükk. Sünge ja unustatud aeg elus, mida polnud enam põhjust analüüsida ega katsuda sellega toime tulla. Ka tema ja Robert ei rääkinud Tomist kunagi, isegi kui kokkulepe oli vaikiv ja kirjutamata, polnud kumbki seda rikkunud. Judithile ei meenunud, et pärast Holtenaari majja kolimist oleks Tom kunagi jutuks tulnud.
„Minu arust on kõige parem, kui sa natuke üle kordad. Kui sa pahaks ei pane. Ma mäletan seda ainult üldjoontes, see juhtus kindlasti hiiglama palju aastaid tagasi …”
„Kakskümmend kaks,” vastas Judith. „Kakskümmend kaks aastat ja mõni kuu.”
„Ja tähendab, siis oli ta …”
„Seitseteist.”
„Räägi edasi. Või äkki sa ei taha sellest rääkida? Täiesti sinu enda otsustada. Mina olen ainult kuulaja, kes peab saladuses seda, mida sina tahad saladuses pidada. Aga seda pole mul vist tarvis sulle meelde tuletada.”
Judith rüüpas teed ja kõhkles. Aga see oli arvatavasti üksnes teeseldud kõhklus. Ta oli öelnud A, ja kuna oli ilmselgelt kas teadlikult või alateadlikult nii otsustanud, oli ta ju katet juba kergitanud. Sellepärast ma ju siin istungi, mõtles ta. Et öelda ka B. Kui ma seda praegu ära ei räägi, siis käin ringi ja ketran seda peas kogu aeg.
„Jah, kui see juhtus, oli Tom seitseteist aastat vana,” lausus ta. „Oli just saanud, ehkki mingist sünnipäevapeost ei tulnud midagi välja. Ma mäletan, et ta sai Robertilt kella, üsna kalli käekella, aga ta oli selle juba järgmisel päeval maha müünud.”
„Kas ta müüs oma sünnipäevakingi maha?”
„Kahjuks jah.”
„Sellepärast et?”
„Sellepärast et tal oli uimastite jaoks raha vaja. Või ehk maksta uimastite eest, mille oli endale juba sisse pumbanud. Me ei teadnud siis, kui palju tal võlgu oli ja kui paljudesse kuritegudesse ta segatud oli. Võib-olla aimasime, aga kogu pildi saime selgeks alles hiljem. Või vähemalt suure osa sellest.”
„Noor mees keerulises olukorras?”
„Pehmelt öeldes. Temaga olid lood kehvad juba puberteedieast saadik, jah, tegelikult veelgi varasemast ajast. Koolitöö ei olnud kunagi edenenud, ta tülitses pidevalt sõprade ja õpetajatega. Ta käis uuringutel ja ma ei tea, kui palju eri diagnoose talle pandi. Ja kui uimastid mängu tulid, läks kõik muidugi otseteed allamäge. Ükskord, kui me ühe sotsiaaltöötajaga rääkisime, kasutas tema isa väljendit „ta tormab kinnisilmi kuristikku”, ja see oli üsna tabavalt öeldud.”
„Ta oli Roberti poeg varasemast abielust, kas pole?”
„Jah. Tema ema suri, kui poiss oli kõigest kaheaastane. Mina tulin mängu umbes aasta hiljem. Mina ja Robert abiellusime suvel enne seda, kui Tom kooli läks.”
„Ja sa lapsendasid ta?”
„Jah, ma kirjutasin alla paberile, millega võtsin endale igas mõttes vanemliku vastutuse. Robert tahtis nii … ja loomulikult mina ka.”
„Loomulikult?”
„Jah.”
Maria Rosenberg kergitas kulmu, ent ei öelnud midagi. Tekkis paus, tänaval möödus põrinal üks mootorratas. Muidu ei pääsenud tuppa kuigi palju linnahääli; maja oli vana ja hästi ehitatud ning raskete kardinate taga oleval aknal paks ja hästi isoleeriv klaas.
Tegelikult oli terapeut kunagi alguses maininud, et kindlasti on enamasti soovitatav, et jutuajamised mähkuksid vaikusse, aga ei tee ka paha, kui välise maailma olemasolu aeg-ajalt meelde tuletatakse. Judith köhatas ja püüdis sirgeks siluda toda malbet küsimärki, mis näis toas hõljuvat.
„Mul ei olnud tõepoolest mingeid kahtlusi,” selgitas ta. „Alguses mitte. Ma tahtsin olla Tomi ema, tema pärisema oli ju surnud ja ma ei usu, et poiss teda üldse mäletas. Aga selge see, et hiljem, kui ta arenes niisuguseks, nagu ta arenes, hakkasin ma mõtlema.”
„Mitu aastat hiljem?”
„Jah. Aga sellel ei olnud ju mingit tähtsust. Arvan, et mul oleksid olnud poisi vastu teistsugused tunded, kui ta oleks tõesti minu oma laps olnud. Kuigi ma Robertiga sellest muidugi iialgi ei rääkinud. See oli … tjah, lihtsalt natuke liiga tundlik teema.”
„Täiesti arusaadav. Mõningad asjad maanduvad terapeudi kõrvu pehmemalt ja paremini, seda tasub meeles pidada. Kui palju su mees nüüd sinust vanem ongi … kümme aastat, või ma eksin?”
„Peaaegu üksteist. Ta saab suvel seitsekümmend. Ta pole päris terve, me oleme ju sellest rääkinud, aga ei tasu mõeldagi sellele, et sundida teda tööst loobuma. Ta väidab, et filmiprodutsendid on seitsmekümne viie ja kaheksakümne aasta vahel kõige paremad, ma ei tea, kui palju selles tõtt on.”
Maria Rosenberg puhkes naerma. „Meie, terapeutidega, on sama lugu. Me jõuame tippu vahetult enne seda, kui kõrvad pea alla paneme. Aga mis siis tolle vaese eksiteele sattunud seitsmeteistkümneaastasega juhtus? Ta kadus jäljetult, kui ma õigesti mäletan.”
Judith ohkas. „Täiesti õige. Ta haihtus õhku.”
„Hm. Ja teda otsiti hoolega?”
„Tikutulega. Mitte ainult Robert ja mina. Politseil oli küllalt põhjust Tomi taga otsida. Mitte üksnes sellepärast, et tema kadumise taga aimati mingit kuritegu, vaid ka sellepärast, et teda kahtlustati üsna mitmes asjas. Kui ta poleks kadunud, oleks teda tõenäoliselt oodanud umbes aasta noortevanglas. Meile näidati nimekirja tegudest, millesse ta oli segatud, ja see polnud tõesti kuigi meeldiv lugemine, seda võin ma kinnitada.”
Maria Rosenberg noogutas taas. „Mis sinu arvates Tomiga juhtus? Mul on meeles, mis sa eelmine kord ütlesid, aga inimeste arvamused võivad ju muutuda.”
„Ma ei ole oma arvamust muutnud. Ma olen veendunud, et Tom on