Intrigo. Håkan NesserЧитать онлайн книгу.
tehakse seda siis, kui inimene on kümme või viisteist aastat kadunud olnud?”
Judith raputas pead. „Ei, ta ei ole surnuks tunnistatud.”
„Miks siis?”
„Sellepärast, et Robert on vastu. Tavaliselt on nii, et kui lähisugulased on elus, siis on nende asi seda taotleda.”
„Jah, seda ma tean. Ja miks su mees seda sammu astuda ei taha? Sellepärast, et ta loodab ikka veel?”
„Arvan küll. Aga me ei räägi enam sellest asjast. Ja surnuks tunnistamine oleks nagunii ainult formaalsus. Tomil polnud mingit varandust, mina ja Robert oleksime ainukesed pärijad … aga eks see varem või hiljem juhtub. Kindlasti on ühiskonnas ka selles mõttes toimivad tavad.”
„Oletame,” nõustus Maria Rosenberg, kummardus ettepoole ja manas näole oma leebe, ent samal ajal nõudliku naeratuse. „Aga niisiis helistab nüüd keegi, kes väidab, et on teie poeg … keset ööd. Poeg, kes on üle kahekümne aasta kadunud olnud. Ma pean ütlema, et sa paistad ennast ometi paremini valitsevat kui enamik teisi niisuguses olukorras.”
Judith Bendler silmitses mõne sekundi munka, enne kui vastas.
„Ma ei valitse ennast sugugi. Hommikul oksendasin hommikusöögi välja ja tulin Keymer Plejni asemel Zwilles rongilt maha. Sellepärast ma viis minutit hiljaks jäingi.”
Terapeudi näol püsis diskreetne naeratus. „Ma ei öelnud, et sa ennast valitsed, sa lihtsalt paistad valitsevat. Ühesõnaga, mis sina arvad?”
„Telefonikõnest?”
„Jah.”
„Ma mitte ainult ei arva. Ma tean.”
„Mida sa tead?”
„Et see oli mõni petis.”
„Ja mida ta siis jahiks? Petistel on kombeks mingit kasu taga ajada.”
Judith raputas pead. „Ei tea. Mul pole tõesti õrna aimugi.”
„Aga ta helistab uuesti?”
„Nii ta ütles.”
Maria Rosenberg naaldus toolileenile ja mõtles natuke aega.
„Anna andeks, et ma küsin, aga oled sa kaalunud võimalust, et nägid kõike seda unes?”
Ta oli seda küsimust niihästi kaalunud kui ka oodanud.
„Olen küll. Aga täna hommikul enne kodunt lahkumist vaatasin ma telefoni. Meil on sihuke numbrinäitaja, ja number oli alles.”
„Saan aru. Kas sa kirjutasid selle üles?”
„Ei, kavatsesin kirjutada, aga ei leidnud pastakat. Ja just siis helistas Robert Londonist ja mul olid muud asjad peas. Aga see oli välismaine number, niipalju ma igatahes tean, Ja see …”
„Jah?”
„See seletab, miks ta niisugusel kellaajal helistas.”
„Mingi teine ajavöönd?”
„Jah.”
„Teisisõnu, üpris kaugel olev petis?”
„Mm.”
Judithil oli raske otsustada, kas Maria Rosenberg on kaastundlik või lihtsalt leebelt irooniline. Või siis on tal võime olla ühel ajal nii seda kui ka teist – sel juhul sulam, mis sobib kokku tema kasvava tarkusega.
„Mida Robert sellest kõnest arvas? Oletan, et sa rääkisid talle, kui ta helistas?”
„Ei … ei, ma ei rääkinud.”
„Miks siis?”
„Tal oli kiire. Pidi just mingile koosolekule minema. Helistas lihtsalt selleks, et tere hommikust öelda.”
„Saan aru.”
Maria Rosenberg tõusis ja tegi toas tiiru. See kuulus rutiini juurde ja oli kuidagi seotud tema jalgade verevarustusega. Aga see oli ka viis tekitada jutusse vaheaeg, vähemalt kujutas Judith niimoodi ette. Mingisugune hingetõmbepaus ja taktitundeline vihje, et võib-olla on aeg jutuainet muuta. Ta ootas, kuni terapeut taas tugitooli istus. Ootas teemamuutust.
„Tahad sa sellest kõnest veel midagi rääkida või püüame eluga ka muus osas edasi jõuda?”
Küsimus oli nii retooriline, kui veel olla sai. Judith mõtles korraks uuesti kivisele rannale loksuvatele lainetele. Kaugus, see tohutu kaugus.
„Aitäh, aitab sellest küll.”
„Kindel?”
„Jah, muidugi. Kui ta uuesti helistab, siis võime sellest ju järgmisel korral rääkida?”
„Suurepärane. Niisiis oleme otsustanud. Kuidas su koer ennast pärast operatsiooni tunneb?”
Kui Robert neljapäeva õhtul helistas, ei maininud Judith telefonikõnet sõnagagi. Mees tundus väsinud ja hingetu, Judith mõtles, kas haigus kurnab meest rohkem, kui too tunnistada tahab.
Aga ta ei tõstatanud ka seda küsimust. See oleks meest ainult ärritanud, ja kui Judith oli toru ära pannud, mõtles ta, kas mees tegelikult üldse elabki oma seitsmekümnenda sünnipäevani, millest ta Maria Rosenbergile rääkis. Võib-olla elab, võib-olla mitte. Kujutluspilt sellest, et ta istub ühel päeval selles ilusas majas lesena, oli Judithil juba mõnda aega peas olnud, ja see kujutluspilt ei pannud teda eriti muretsema. Oleks liig öelda, et ta seda ootas, kuid mida vanemaks ta sai, seda magusama ja rahuldustpakkuvama seisundina tundus üksindus, suhteline üksindus. Ilmselt johtus see tõigast, et tal ei olnud vendi ega õdesid, ta oli üles kasvanud ilma teiste inimeste häiriva sekkumiseta. Ainult tema ema ja isa, keda peaaegu kunagi kodus ei olnud. Vähe sõpru, harjunud ise enda eest hoolt kandma ja iseenda seltskonda nautima, jah, kindlasti olid need tegurid taustaks. Ta oli kusagilt lugenud, et see, kes teeb üksindusest oma sõbra, ei pettu kunagi, ja see oli tõetera, mille ta võis reservatsioonideta omaks võtta.
Seega ei olnud sellest midagi, et Robert pidi veel üheks päevaks Londonisse jääma. Tõepoolest ei olnud. Ta magas terve öö hästi, oli muidugi natuke kartnud, et telefon varahommikul jälle heliseb, aga see püsis niisama vaikne ja tagasitõmbunud nagu ka ülejäänud maja. Django lamas köögis pingi all oma madratsi peal nagu ikka. Täpselt nii, nagu Judith oli Maria Rosenbergile öelnud, oli koera operatsioon hästi läinud, aga loom oli üksteist aastat vana ja loomulikult olid ka selle kord nii tugeva koera päevad loetud. Judith teadis, et kui Robertit ükskord enam ei ole, ei abiellu tema iialgi uuesti ega alusta üleüldse mingit uut suhet, aga uue koera muretseb ta kindlasti. Arvatavasti rotveileri, täpselt nagu Django. Isiklikul mugavusel on ikkagi piirid, nii emotsionaalsed kui ka praktilised. Üksik naine suures majas on midagi hoopis muud kui üksik naine samas majas koos ustava valvekoeraga.
Pärast hommikusööki käis ta Djangoga jalutamas. Läbi hõreda lehtmetsa üles veetorni poole, siis alla ja edasi natuke maad mööda jõekallast, üle vana puitsilla ja teisele poole tagasi. Napp tund aega; vanasti, kui koer oli noor ja perenaine polnud veel viitkümmetki, oleks teekond poole vähem aega võtnud. Puude lehed olid hakanud kolletuma, aga mitte veel langema, oli üks ilus sügispäev ning ta püüdis oma mõtted Tomist ja telefonikõnest eemal hoida nii hästi, kui suutis.
See ei olnud just kõige kergem, kui need olid teda kord juba vaevama hakanud. Taas meenusid ka pildid tollest kahekümne kahe aasta tagusest päevast, justkui oleks keegi – ta ise, kes siis veel – leidnud vana unustatud pildialbumi ning ei suuda jätta seda avamata ega lehitsemata.
Kuid pildid olid sassis. Pigem nagu filmiarhiivist, mitte albumist. Ta ise. Tom. Siis Robert.
Korter Aarlachis Kantorsteegil.
Too juulikuu.
Too viimane öö.
Vägivald. Paanika. Tegutsemine.
Kuidas sai nii noor inimene nii katkine olla? Nii ülbe ja nii vaenulik. Kõige ja kõikide, eeskätt oma vanemate vastu.
Seda oli ta toona imeks pannud ja pani veel praegugi.
Ta mäletas