Filosoofilised jutustused. VoltaireЧитать онлайн книгу.
mehe lööki. Zadig haarab kinni piigi raudse otsa lähedalt; üks püüab piiki tagasi saada, teine ära kiskuda. Piik murdub nende käte vahel. Egiptlane tõmbab mõõga tupest, Zadig haarab enda oma. Mõlemad ründavad. Üks annab sada kiiret hoopi, teine pareerib need osavalt. Murumättal istuv daam kohendab juukseid ja vaatab pealt. Egiptlane on palju tugevam kui tema vastane, Zadig on osavam. Zadig võitleb kui mees, kelle kätt juhib pea, ja egiptlane nagu pöörane, kelle liigutused sõge raev kõrvale keerab. Zadig tungib peale ja lööb vastasel relva käest; sellal kui egiptlane tahab üha kasvavas raevus Zadigile kallale karata, haarab Zadig tal ümbert kinni, pigistab teda, tõukab maha ja paneb mõõga ta rinnale; Zadig pakub talle elu kingiks. Egiptlane on täiesti rööpast väljas ja haarab pussi. Ta haavab Zadigi samal hetkel, kui võitleja talle armu annab. Nördinud Zadig torkab talle mõõga rindu. Egiptlane karjatab õudselt ja sureb krampides.
Siis astus Zadig daami juurde ja ütles talle alandlikul häälel:
„Ta sundis mind ennast tapma; ma maksin teie eest kätte; te olete vaba kõige julmemast mehest, keda ma eales olen näinud. Mida soovite minult nüüd, proua?“
„Et sa sureksid, kaabakas,“ vastas daam, „et sa sureksid; sa tapsid mu armsama; ma tahaksin su südame lõhki kiskuda.“
„Proua, teie armsam oli tõepoolest väga imelik mees,“ vastas talle Zadig. „Ta peksis teid nii kuis jaksas ja tahtis minult elu võtta, sest teie anusite, et ma teile appi tuleksin.“
„Ma tahaksin, et ta mind veelgi peksaks!“ karjus daam. „Ma olin selle ära teeninud, ma andsin talle põhjust armu-kadetsemiseks. Annaks taevas, et ta mind peksaks ja et sina tema asemel oleksid!“
Zadig, kes oli nii jahmunud ja vihane, nagu ta polnud ealeski olnud, ütles talle: „Proua, kuigi te olete väga ilus, olete seda väärt, et mina teid omakorda läbi peksaksin, sest te ei tea isegi, mida tahate. Aga ma ei võta vaevaks seda teha.“
Sellepeale ronis Zadig kaameli selga ja suundus alevi poole. Vaevalt sai ta mõne sammu edasi, kui ta kära peale, mida tegid neli Babüloni kullerit, ringi pööras. Nad kihu- tasid tuhatnelja. Nähes naist, hüüdis üks: „Tema see ongi; ta on just niisugune, nagu meile kirjeldati.“ Nad ei teinud surnust väljagi ja võtsid naise otsekohe kinni. Naine karjus jälle Zadigile: „Päästke mind veel kord, suuremeelne võõras! Andke mulle andeks, et ma teiega pahandasin. Päästke mind, ja ma kuulun surmani teile.“
Zadigil ei olnud enam himu naise eest võidelda. „Otsige mõni teine!“ vastas Zadig. „Mind te enam ei püüa!“ Pealegi oli Zadig viga saanud, haav jooksis verd, ta vajas abi. Nelja babüloonlase nägemine, kes olid tõenäoliselt kuningas Moabdari saadetud, tegi ta murelikuks. Ta kiirustas küla poole, suutmata mõista, mispärast neli Babüloni kullerit võtsid kinni egiptlanna, ja jõudmata ära imestada daami karakterit.
ORJUS
Kui ta egiptuse alevikku sisse sõitis, kogunes rahvasumm ta ümber. Kõik karjusid: „Tema see ongi, kes röövis kauni Missoufi ja tappis Clétofisi!“
„Härrad, hoidku jumal mind selle eest,“ vastas Zadig, „et peaksin iial teie kaunist Missoufi röövima! Ta on liialt tujukas, ja mis puutub Clétofisisse, siis ma ei tapnud teda, vaid ainult kaitsesin ennast tema vastu. Tema tahtis mind tappa, sest ma palusin teda väga alandlikult halastada kauni Missoufi peale, keda ta armutult peksis. Ma olen võõramaalane ja tulin Egiptusesse varjupaika otsima; ei ole ju tõenäoline, et ma teilt kaitset paluma tulles alustan naise röövimise ja mehe tapmisega.“
Egiptlased olid tol ajal inimsõbralikud ja õiglase meelega. Rahvas viis Zadigi raekotta. Kõigepealt seoti ta haav kinni ja siis kuulati teda üle – teda ja teenrit eraldi – , et tõde välja selgitada. Nad jõudsid äratundmisele, et Zadig ei ole mõrtsukas, aga ta oli süüdi inimese vere valamises; seadus mõistis ta orjaks. Tema kaks kaamelit müüdi aleviku kasuks; kogu kuld, mis tal kaasas oli, jagati elanikele; tema ise ja ta reisikaaslane pandi turuplatsile müügiks välja. Üks Sétoci-nimeline araabia kaupmees pakkus teistest rohkem; kuid teener, kes oli sobivam rasket tööd tegema, müüdi palju kallimalt kui isand. Neid kahte meest ei saanud võrrelda. Nõnda sai Zadigist tema teenrile alluv ori; nad aheldati jalgupidi kokku, ja selles olukorras läksid nad araablase järel tema majja. Teel lohutas Zadig teenrit ja manitses teda kannatlik olema; harjumuspäraselt mõlgutas ta ise mõtteid inimelu üle.
„Ma näen,“ ütles ta teenrile, „et mu õnnetu elusaatus haarab sinugi kaasa. Seni on kõik minu elus väga imeliku pöörde võtnud. Mind trahviti selle eest, et nägin üht koera mööda minemas; mind oleks peaaegu teibasse aetud ühe grüpsi pärast; mind taheti surma saata, sest olin teinud värsse kuninga ülistuseks; mind oleks äärepealt ära kägistatud, sellepärast et kuningannal olid kollased lindid; ja nüüd olen ma koos sinuga ori, sellepärast et üks jõhkard oma armsamat peksis. Mis siis ikka! Ei maksa meelt heita! Võib-olla lõpeb kõik veel hästi; ilmselt peavad araabia kaupmeestel orjad olema; ja miks ei võiks mina olla sedasama, mida on teised, sest ma olen inimene nagu teisedki. See kaupmees ei ole vist halastamatu; küllap ta kohtleb hästi oma orje, kui tahab, et need midagi ära teeksid.“
Nõnda rääkis Zadig ja tundis südamepõhjas muret Babüloni kuninganna saatuse pärast.
Kaupmees Sétoc lahkus kahe päeva pärast oma orjade ja kaamelitega Kõrbe-Araabiasse. Tema hõim elas Horebi kõrbe pool. Rännak oli pikk ja vaevaline. Teel olles pidas Sétoc teenrist märksa rohkem lugu kui isandast, sest esimene ladus kaamelile koorma osavamalt selga; ja kõik väikesed tunnustusavaldused langesid teenrile osaks.
Uks kaamel kärvas kahe päevatee kaugusel Horebist; kaameli koorem jagati laiali teenrite turjale; Zadig sai oma osa. Sétoc pahvatas naerma, nähes kõiki oma orje kummargil kõndimas. Zadig võttis endale vabaduse rääkida selle põhjustest ja selgitas Sétocile tasakaaluseadusi. Hämmastunud kaupmees hakkas teda teise pilguga vaatama. Nähes, et oli kaupmehes teadmishimu äratanud, õhutas Zadig seda veelgi, selgitades talle paljusid asju, millega Sétoc kauplemisel iga päev kokku puutus; ta rääkis metallide ja toiduainete erikaalust ühesuguse koguse juures; mitmete kasulike loomade omadustest; vahenditest, millega neid kasulikuks teha, kui nad seda ei ole; lõpuks hakkas Sétoc pidama teda targaks ja eelistama tema kaaslasele, keda oli nii kõrgelt hinnanud. Ta kohtles Zadigi hästi ja tal ei tulnud seda kahetseda.
Kui Sétoc oli oma hõimlaste juurde jõudnud, hakkas ta tagasi nõudma viitsada hõbeuntsi heebrealaselt, kellele oli selle summa kahe tunnistaja juuresolekul laenanud; aga need kaks tunnistajat olid surnud ja heebrealane, keda ei suudetud süüdi tunnistada, omastas kaupmehe hõbeda, tänades jumalat, kes oli talle andnud võimaluse petta araablast37. Sétoc kurtis oma muret Zadigile, kellest oli tema nõuandja saanud.
„Kus paigas,“ küsis Zadig, „laenasite te oma viissada hõbeuntsi sellele sõnamurdjale?“
„Ühe suure kivi peal,“ vastas kaupmees, „mis asub Horebi mäe juures.“
„Missugune iseloom on teie võlgnikul?“ küsis Zadig.
„Kelmi iseloom,“ vastas Sétoc.
„Ma küsin teilt, on ta ägeda loomuga või pikatoimeline, ettevaatlik või mõtlematu?“
„Ta on kõige ägedaloomulisem kõigist halbadest maksjatest, keda ma tunnen,“ kostis Sétoc.
„Lubage, ma kaitsen teie asja kohtus,“ käis Zadig peale.
Ta kutsuski heebrealase kohtusse ja kõneles kohtuniku ees nõnda: „Õigluse troonipadi, oma peremehe nimel tulin ma sellelt mehelt kätte nõudma viitsada hõbeuntsi, mida ta ei taha maksta.“
„Kas teil tunnistajad on?“ küsis kohtunik.
„Ei, nad on surnud; aga suur kivi, mille peal raha loeti, on alles; kui teie kõrgeausus oleks nii lahke ja käsiks selle kivi siia tuua, loodan ma selle peal tunnismärke näha; meie, heebrealane ja mina, jääme ootama, kuni kivi pärale jõuab; ma laseksin selle oma isanda Sétoci kulul siia tuua.“
„Mina olen hea meelega nõus,“ vastas kohtunik. Ja asus teisi asju arutama.
Kohtuistungi
vihje juutide ja araablaste vahelisele vihavaenule