Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
kuid nüüd meenus mulle kavatsus laenata mõni raamat. Dougal palus end vabandada ja ma järgnesin Columile tasapisi raamatukogutuppa, kus ta oma riiulid mu käsutusse andis.
Colum õhetas veel nüüdki, tüli vennaga oli ta mälus alles värske, kuid mu küsimustele raamatute kohta vastas ta peaaegu tavalisel toonil. Tema mõtteid reetsid vaid silmade erk sädelus ja teatav pinge kehahoiakus.
Leidsin paar taimeraamatut, mis näisid huvitavad, ma panin need kõrvale ja jäin üht romaani lehitsema.
Colum kõndis linnupuuri juurde – kahtlemata selleks, et külgeharjunud kombel ennast maha rahustada, vaadeldes kuidas need väikesed kaunid endassesulgunud olendid okstel hüplevad, igaüks omaette väike maailm.
Korraga äratasid mu tähelepanu väljast kostvad hüüded. Siit kõrgelt paistsid ära lossitagused põllud, mis laiusid kuni järveni. Järveotsast kappas parasjagu kaarega mööda väike ratsanike salk, kes ladisevast vihmast hoolimata rõõmsalt karjusid.
Kui nad lähemale jõudsid, nägin, et need ei olnudki mehed, vaid poisid, enamasti teismelised, aga sekka ka mõni juntsu, kes oma poni seljas suurematega iga hinna eest sammu püüdis pidada. Mõtlesin, et huvitav, kas Hamish ka nende seltsis on, kui juba märkasingi tema tuttavat heledat pead, mis säras kamba keskel Cobhari seljas nagu latern.
Salk kihutas lossi poole ja võttis suuna ühele lugematutest põllulappe eraldavatest kiviaedadest. Esimene, teine, kolmas, neljas – vanemad poisid lendasid oma ratsudel kogemustest võrsuva hooletu kergusega üle kiviaia.
Kindlasti oli see vaid kujutlusvõime, kui mulle tundus, et kõrb hetkeks pidurdas, sest Cobhar järgnes teisele ilmse innuga. Ta jõudis aiani, tõmbus pingule ja hüppas.
Paistis, et ta teeb kõike täpselt samamoodi kui teised, kuid ometi juhtus midagi. See võis olla ratsaniku kõhklus, liiga kõva tõmme ratsmeist või ebakindel asend sadulas. Igatahes lähenesid esimesed kabjad aiale paar tolli madalalt ja tulemuseks oli, et nii ratsu kui ratsanik tegid üle kiviaia nii kohutava kukerpalli, et ma ei olnud varem midagi sellist näinud.
„Ahh!”
Colum pööras mu hüüatuse peale pilgu aknasse ja jõudis näha, kuidas Cobhar raskelt küljele maandus ja väike Hamish tema alla jäi. Ehkki invaliid, liikus Colum kiirelt. Enne kui ratsu ennast jalgele ajama hakkas, oli ta juba mu kõrval, peadpidi aknast väljas.
Tuul ja vihm peksid sisse, niisutades Columi sametkuube. Piilusin uudishimulikult üle ta õla ja nägin, kuidas poisid tõuklesid ja rüselesid, et pääseda esimesena abi andma. Tundus, et läks päris kaua aega, enne kui poistesumm kõrvale tõmbus ja me nägime väikest visa kuju kätega kõhtu hoides hobuse alt välja ronimas. Ta raputas arvukatele abipakkujatele pead, komberdas kiviaia juurde, kummardus üle selle ja oksendas mehiselt. Siis vajus ta aia otsast alla ja istus märjale rohule, jalad laiali ning nägu vastu vihma pööratud. Kui nägin, kuidas ta keele vihmapiiskade püüdmiseks suust välja ajas, panin käe Columile õlale.
„Temaga on kõik korras,” ütlesin ma. „See lõi tal ainult hinge kinni.”
Colum sulges silmad ja ohkas, tema krampi tõmbunud keha lõtvus. Vaatasin teda kaastundlikult.
„Sa armastad teda, nagu ta oleks su enda oma, eks ole?” ütlesin ma.
Columi hallide silmade pilk tabas mind, nagu oleks tal südame alt külmaks võtnud. Hetkeks kostis vaid riiulis seisva klaasist kella tiksumist. Siis veeres higitilk mööda Columi nina alla ja jäi sinna sätendama. Tahtmatult sirutasin käe ja kuivatasin selle oma taskurätikuga; ta pingul ilme leebus.
„Jah,” vastas Colum lihtsalt.
Lõpuks ei rääkinud ma Jamiele rohkem kui ainult Columi plaanist saata ta hertsogiga jahile. Olin nüüdseks veendunud, et Jamie tunded Laoghaire’i vastu ei ulatu kaugemale galantsest sõprusest, kuid ma ei osanud arvata, kuidas ta reageerib uudisele, et tema lihane onu on tüdruku võrgutanud ja talle lapse teinud. Ilmselt ei kavatsenud Dougal selles hädaolukorras kasutada Geilie Duncani teeneid; jäin mõtlema, kas tüdruk pannakse Dougalile mehele või leiab Colum talle mõne teise mehe, enne kui rasedus välja paistma hakkab. Igal juhul kui Jamie ja Dougal nüüd mitmeks päevaks ühte jahiseltskonda pannakse, mõtlesin ma, siis on Laoghaire’i vari nendega seal kaasas.
„Hmm,” ütles Jamie mõtlikult, „võib ju proovida. Niimoodi, päevad läbi koos küttides ja õhtuti lõkke ääres viskit juues, saadakse väga lähedaseks.” Ta lõpetas mu pihikuselja kinnitõmbamise, kummardus ja suudles mind põgusalt õlale.
„Mul on kahju su juurest lahkuda, inglismannike, aga see võib olla parim lahendus.”
„Ära minu pärast muretse,” ütlesin ma. Mulle ei olnud siiani pähe tulnud, et Jamie lahkumisega jään ma lossis paratamatult üksinda, ja see mõte tegi mind päris rahutuks. Kuid otsustasin hakkama saada, kui see teda vähegi aitab.
„Kas oled õhtusöögiks valmis?” küsisin ma. Ta käsi eksles mu pihal ja ma pöörasin näoga tema poole.
„Mmm…” ütles ta hetke pärast. „Ma võiksin selle söögikorra ka vahele jätta.”
„Aga mina mitte,” vastasin ma. „Pead natukene ootama.”
Heitsin pilgu piki söögilauda ja üle kogu saali. Nüüdseks oli enamik nägupidi tuttav, mõned päris lähedalt. Küll on kirev kooslus, mõtlesin omaette. Frank oleks sellest seltskonnast vaimustuses – nii palju erinevaid näotüüpe.
Iga mõte Frankile oli nagu hella hamba puudutamine; olin pikka aega püüdnud seda vältida. Kuid juba lähenes aeg, mil võisin selle edasilükkamise lõpetada; sundisin oma mõtted Franki juurde tagasi ja manasin hoolikalt vaimusilma ette tema pildi, siludes mõttes ta pikki kaardus kulme, nii nagu ma olin seda kunagi teinud sõrmedega. Mis sest, et ühtäkki surises mu näpuotstes ühe metsikuma ja tihedama kulmupaari ning nende taga säravate sügavsiniste silmade mälestus.
Pöörasin pilgu kiirelt lähimale näole, nagu otsides sealt häirivatele mõtetele vastumürki. Nägu juhtus olema Murtaghi oma. Noh, vähemalt tema ei meenutanud kumbagi mu peas kummitavatest meestest.
Murtagh oli lühike, kõhetu ja sooniline nagu gibon ning pikad käed rõhutasid ahvilikkust veelgi, tal oli madal kulmukaar ja kitsas lõualuu, mis tõi mulle miskipärast meelde mingi koopaelanikust ürginimese pildi kuskilt Franki raamatust. Aga siiski mitte neandertallane. Pikt. Just, pikt. Selles väikeses mägilases oli midagi igikestvat ja ta meenutas mulle ajatuultes kulunud, juba praegu ennemuistseid raidkive, mis vankumatult valvasid ristteid ja matmispaiku.
See mõte meeldis mulle ja ma heitsin pilgu õhtustajatele, otsides etnilisi tüüpe. Too mees seal kamina juures, näiteks, John Cameroni nimeline, oli nii normann, kui keegi üldse olla saab – ehkki ma polnud ühtki normanni näinud – kõrged põsesarnad, kitsas laup, pikk ülahuul ja galli tõmmu nahk.
Siin-seal mõned stiilipuhtad saksid… aa, ja Laoghaire, täiuslik eksemplar. Heleda jumega, siniste silmadega ja õige-õige pisut trullakas… Surusin selle kalgi tähelepaneku kiirelt maha. Ta hoidus hoolega mulle või Jamiele silma vaatamast ja lobises ühe kaugema laua taga elavalt oma sõpradega.
Vaatasin vastassuunas asuva laua poole, kus istus Dougal Mac-Kenzie, vahelduseks Columist lahus. Viiking mis viiking. Mees pikk nagu majakas, laiade lamedate põsesarnadega – võisin kerge vaevaga kujutleda ta lohepeaga laeva kapteniks, kelle sügaval asetsevad silmad ahnelt ja himuralt läbi udu mõnd rannakaljudele pillutatud küla piidlevad.
Lai käsi, ranne punaste udemetega kaetud, sirutus mu kõrvalt kandiku poole, et kaerakakku võtta. Veel üks muinasskandinaavlane, Jamie. Ta meenutas mulle proua Bairdi legende Šotimaal kunagi ringi kõndinud hiiglastehõimust, kes oma pikad luud põhjakaarde maamulda jättis.
Saali täitis üldine jutusumin nagu tavaliselt, väiksemad grupid jutlesid suutäite vahelt. Korraga tabasid mu kõrvad naaberlaua äärest tuttava nime. Sandringham. Tundus, et ütleja oli Murtagh, ja ma pöörasin ringi, et järele vaadata. Seal ta istuski Ned Gowani kõrval ja mälus innukalt.
„Sandringham? Aa, see vana persetrukkal William,”