Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
jätkas ta mõtlikult, „Colum ei kavatsenudki uskuda, et ta õde on hülgega putket teinud, ja nii ta ka ütles. Niisiis kutsus ta külalised ükshaaval alla ja küsis kõigi käest, ega nad ei tea midagi kirjeldusele vastavast mehest. Pikapeale tuli välja, et mehe nimi oli Brian, aga keegi ei teadnud, mis klannist või mis perekonnanimega; mängudest oli ta küll osa võtnud, aga seal hüüti teda lihtsalt Brian Dhu’ks.”
Selles punktis jäi uurimine mõneks ajaks toppama, sest uurijatel polnud aimugi, kuhupoole oma pilk pöörata. Kuid isegi parimad jahimehed peavad aeg-ajalt mõnda majakesse sisse astuma, et peotäit soola või kruusikest piima küsida. Kuni kuuldus viimaks Leochi jõudis, sest Ellen MacKenzie ei olnud mitte tavalise väljanägemisega naisterahvas.
„Juuksed peas nagu tulekahju,” jätkas Alec unelevalt, nautides sooja õli oma seljal. „Ja silmad nagu Columil – hallid, pikkade mustade ripsmetega – väga ilusad, aga sedasorti, mis sust otsejoones läbi puurivad. Pikk oli ta ka; isegi sinust pikem. Ja nii ilus, et silmamunadel hakkas valus, kui pääle vaatasid.
Pärast ma kuulsin, et kui nad kärajatel esimest korda kohtusid, siis – üksainus pilk ja kogu lugu, otsus püstijala tehtud, justkui poleks kummagi jaoks kedagi teist olemaski. Nad tegid kiirelt plaani ja lasid otse Colum MacKenzie ja kolmesaja külalise nina alt jalga.”
Alec pahvatas neid sündmusi meenutades naerma. „Lõpuks leidis Colum nad üles; elasid popsihütis kuskil Fraserite maade servas. Nad olid otsustanud, et ainus viis sellest supist välja tulla on ennast senikaua varjata, kuni Ellen on titeootel ja kõht on juba nii suur, et pole kahtlust, kes on isa. Et siis peab Colum nende abielule oma õnnistuse andma, tahab või ei taha – kusjuures ei tahtnud.”
Alec irvitas. „Kui te reisil olite, ega sa juhtumisi ei näinud seda armi, mis Dougalil üle rinna jookseb?”
Olin näinud küll. Peen valge joon, mis sirutus õlalt üle südame roieteni.
„Kas see on Briani töö?” küsisin ma.
„Ei, Elleni,” kostis vanamees ja muigas mu näoilme peale. „Et takistada teda Briani kõri läbi lõikamast, nagu tal kavas oli. Sinu asemel ma ei meenutaks seda Dougalile.”
„Pole vist mõtet jah.”
Põgenike plaan õnnestus – kui Dougal nad viimaks kätte sai, oli Ellen juba viiendat kuud sedapsi.
„Kogu selle krempliga oli hiiglama palju jama, Leoch ja Beauly vahel käis kole vihane kirjavahetus, aga lõpuks lepiti kokku ning Ellen ja Brian kolisid nädal enne lapse sündi Lallybrochi häärberisse. Laulatus korraldati eesõuel,” lisas ta nagu lõpetuseks, „et Brian saaks Elleni esimest korda mehenaisena üle läve kanda. Brian ütles pärast, et oleks teda tõstes ennast peaaegu ära rebestanud.”
„Sa räägid nii, nagu oleksid neid päris lähedalt tundnud,” ütlesin ma. Lõpetasin raviprotseduuri ja pühkisin käed rätikuga libedast võidest puhtaks.
„Natuke ikka,” venitas sooja käes uniseks jäänud Alec. Ta silm vajus vidukile ja elatanud nägu, millele pidev ebamugavustunne tavaliselt kurja ilme andis, lõõgastus.
„Ellenit tundsin ma muidugi hästi. Brianit nägin aastate pärast, kui ta poisi siia tõi – me klappisime küll. Oskas hästi ratsutada.” Tema hääl kustus ja silm vajus kinni.
Heitsin lina üle vanamehe rammetu keha ja kõndisin kikivarvul minema, jättes ta kolde ette unelema.
Lahkunud uinunud Aleci juurest, läksin üles magamistuppa, kus ma leidsin eest samas seisukorras Jamie. Pole just palju tegevusi, millega sompus ja vihmasel päeval toas aega veeta, ja kuna ma ei tahtnud Jamiet äratada ega talle unemaile järele minna, siis jäid sõelale lugemine ning näputöö. Paraku olid mu võimed viimase osas alla keskmise ja nii ma otsustasingi Columi biblioteegist mõne raamatu laenata.
Kooskõlas Leochi lossi üldiste arhitektuuriliste põhimõtetega – mis rajanesid eeskätt sügaval põlgusel mistahes sirgjoonte vastu – tegi Columi ruumidesse viiv trepp kaks parempööret, mille mõlemaga kaasnes väike made. Teisel mademel seisis tavaliselt toapoiss, valmis jooksma-tegema-tooma või lossiisandat aitama, aga täna teda ei olnud. Kuulsin ülevalt kõnekõminat; võib-olla oli toapoiss Columi juures. Jäin ukse taga kõhklema, kas neid segada või mitte.
„Ma olen alati teadnud, et sa oled loll, Dougal, aga ma ei uskunud, et sa niisugune idioot oled.” Olles lapsest saadik kasvanud koduõpetajate käe all, eemal seiklustest ja julgustükkidest sõjasulaste ning lihtrahva seltsis, puudus Columi kõnepruugis tavaliselt see lai šoti aktsent, mis iseloomustas Dougali kõnet. Nüüd oli tema kultiveeritud kõnemaneer aga järele andnud ja kaks vihast tiinet häält teineteisest peaaegu eristamatud. „Sellist käitumist oleks võinud oodata, kui sa olid kahekümnene, aga taeva pärast, mees, sa oled nelikümmend viis!”
„Aga see ei ole ometigi see asi, millest sina liiga palju teaks, mis?” vastas Dougal inetult pilkaval toonil.
„Ei,” vastas Colum lõikavalt. „Ja ehkki ma pole just sageli leidnud põhjust issandat kiita, on ta minu vastu ehk heldem olnud, kui siiani arvasin. Olen päris tihti kuulnud öeldavat, et kui mehel riist püsti tõuseb, siis lakkab tema aju töötamast, ja nüüd tundub see mulle täiesti tõepärane olevat.” Kõlas vali kraapiv heli, kui tooli üle kivipõranda tagasi lükati. „Ja kui vendadel MacKenziedel on kahe peale üks aju ja üks riist, siis olen mina oma osaga rahul!”
Otsustasin, et kolmas osapool oleks selle vestluse juures täiesti ülearune ja astusin vaikselt ukse juurest eemale, et trepist alla tagasi minna.
Esimeselt mademelt kostev seelikutekahin sundis mind peatuma. Ma ei tahtnud, et mind leitaks klannivanema ukse tagant nuhkimast, ja pöörasin otsa ringi. Trepimade oli lai ja üht seina kattis peaaegu põrandast laeni drapeering. Mu varbad jäävad näha, aga sinna ei saanud parata.
Nüüd passisin ma seinavaiba taga nagu hiiliv rott ja kuulsin, kuidas alt tulevad sammud uksele lähenesid ja mademe tagaservas peatusid, kui tulija – nii nagu minagi – korraga taipas, et vendade vestlus on väga privaatse iseloomuga.
„Ei,” ütles Colum parajasti juba veidi rahulikumalt. „Loomulikult mitte. See naine on nõid või peaaegu nõid.”
„Nojaa, aga…”
Colum katkestas kärsitult Dougali vastuse.
„Ma ütlesin, et ma tegelen sellega. Ära vaeva oma pead, väikevend; ma jälgin, et temaga käitutaks nagu vaja.” Columi häälde sigines otsekui vastutahtsi soe toon. „Kuula nüüd, mees. Ma kirjutasin hertsogile, et talle on antud luba Erlickist ülalpool jahti pidada – tal on kange himu seal hirvi kõmmutada. Kavatsen Jamie temaga kaasa saata; võib-olla on tal poisi vastu nüüdki veel soojad tunded…”
Nüüd ütles Dougal midagi gaeli keeles vahele, ilmselt midagi roppu, sest Colum naeris ja lausus: „Ei, ma arvan, et Jamie on juba küllalt suur, et enda eest seista. Aga kui hertsogil on mõte poisi eest Tema Kuningliku Majesteedi ees kosta, siis on see Jamie parim võimalus armu saada. Kui tahad, ütlen Tema Heldusele, et tuled kaasa. Võid Jamiet aidata, kuidas soovid, ja oled mul jalust ära, kuni ma siin asju korraldan.”
Mademe tagaservast kostis summutatud mütsatus ja ma riskisin välja piiluda. See oli Laoghaire, näost valge nagu lubjatud sein tema selja taga. Tal oli käes kandik karahviniga; üks tinakruus oli kandikult vaibaga kaetud põrandale kukkunud – selle mütsatust ma kuulsingi.
„Mis seal sünnib?” kõlas kabinetist Columi äkitselt teravaks muutunud hääl. Laoghaire pani kandiku ukse kõrvale maha, karahvini kiirustades peaaegu ümber ajades, pööras ringi ja põgenes linnutiivul.
Kuulsin, kuidas Dougali sammud uksele lähenesid ja teadsin, et ilma tema nägemata ma trepist alla ei pääse. Jõudsin napilt oma peiduurkast välja rabeleda ja kukkunud kruusi üles korjata, kui uks avanes.
„Aa, see oled sina,” ütles Dougal veidi üllatunult. „Kas see ongi see ollus, mille emand Fitz Columile kurguvalu ravimiseks saatis?”
„Jah,” vastasin võltsilt. „Emand loodab, et tal hakkab sellest parem.”
„Kindlasti