Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
ette võtma. Pimeduse ja sosistavate puude mõjul ei öelnud ma sõnagi, enne kui olime tagasi üle oja jõudnud. Eelmisest ületulekust alles märg, ei hakanud ma sukki jalast võtma, vaid marssisin veest lihtsalt läbi. Jamie oli kuiv ja tal õnnestus kuivaks jäädagi, karates kaldalt kõigepealt keset oja kõrguvale rahnule ja sealt nagu kaugushüppaja minu poolele.
„Kas sa üldse taipad, kui ohtlik on sellisel ööl üksinda väljas olla, inglismann?” uuris ta. Tundus, et ta ei ole vihane, vaid lihtsalt uudishimulik.
„Ei… või, see tähendab, jah. Anna andeks, kui ma sind muretsema panin. Aga ma ei saanud üht last niimoodi maha jätta, lihtsalt ei saanud.”
„Jajaa, ma mõistan.” Ta kaisutas mind. „Sul on hea süda, inglismannike. Aga sul pole aimugi, mille keskele sa siin satud.”
„Haldjarahvas, eks ole.” Olin väsinud ja vahejuhtumist häiritud, kuid varjasin seda kerge tooni taha. „Ma ei karda väljamõeldisi.” Nüüd torkas mulle midagi pähe. „Kas sina siis usud kõiki neid haldjaid, laste äravahetamist ja muud sellist?”
Jamie kõhkles hetke, enne kui vastas.
„Ei. Ei, ma ei usu neid asju, ehkki sellisel haldjamäel ma ööbida ei tahaks, löö või maha. Aga ma olen haritud inimene, inglismann. Dougali juures oli mul sakslasest koduõpetaja, kes õpetas mulle ladina keelt ja kreeka keelt ja nii edasi, ja kui ma kaheksateistkümneselt Prantsusmaale läksin – noh, seal õppisin ma ajalugu ja filosoofiat ning sain aru, et maailm on palju suurem ega koosne ainult orgudest, rabadest ning vesihobudest järvedes. Aga see rahvas siin…” Ta viipas käega pimedusse meie selja taga.
„Nad ei ole elu sees oma sünnikohast kaugemal käinud kui ühe päevateekonna jagu, kui mõni suursündmus nagu kärajad välja arvata, ja seda juhtub võib-olla kaks korda elus. Nad elavad orgude ja järvede keskel ning ei tea maailmast rohkem kui see, mida isa Bain neile pühapäeviti kirikus räägib. See ja ennemuistsed jutud – ongi kõik.”
Jamie kergitas pajuoksa ja ma läksin selle alt kummargil läbi. Läksime mööda hirverada, mida olime Geiliega kasutanud ka tulles, ja mind julgustas see järjekordne tõendus, et Jamie oskab isegi pimedas teed leida. Siin, haldjamäest kaugemal, kõneles ta normaalse häälega, pidades aeg-ajalt vahet vaid selleks, et teelt mõnd takistust kõrvale lükata.
„Kui istuda suures saalis, juua reinveini ja kuulata, kuidas Gwyllin neid lugusid jutustab, siis pole see muud kui meelelahutus.” Ta sammus mu ees ja tema tasane ning osavõtlik hääl kandus läbi külma ööõhu minuni. „Aga siin, mägedes, ja isegi külas on see hoopis midagi muud. Inimesed elavad nende juttude järgi. Ja mul on tunne, et mõnes jutus on ka mingi tõetera.”
Mulle meenusid vesihobu merevaigukarva silmad ja ma küsisin endalt, millised lood veel tõele vastavad.
„Ja ülejäänud… tead,” jätkas ta vaiksemalt, nii et pidin kõrvu teritama, „selle lapse vanematele on võib-olla kergenduseks, kui nad saavad uskuda, et tegelikult suri altmaake ja nende enda laps elab haldjarahva keskel ilusti edasi.”
Jõudsime hobuste juurde ja poole tunni pärast hakkasid läbi pimeduse paistma Leochi lossi kutsuvad tuled. Ma poleks osanud iial arvata, et see kõle ehitis võiks mulle kunagi tsivilisatsiooni eelpostina tunduda, kuid praegu kumasid selle tuled mu silmis kui valgustussajandi tunglad.
Alles lähemale jõudes sain aru, et selle mulje taga oli silla müüritise külge kinnitatud säravate laternate rivi.
„Midagi on juhtunud,” ütlesin Jamie poole pöördudes. Teda esimest korda valguse käes nähes märkasin, et ta ei kannagi oma tavalist kulunud särki ega kasimata seelikut. Laternavalgus pani helendama lumivalge särgi ja sadulakaarel lebas tema parim – ja ainus – sametkuub.
„Jajaa,” noogutas Jamie. „Sellepärast ma sind otsima tulingi. Hertsog on lõpuks kohale jõudnud.”
Hertsogi välimus valmistas teatud üllatuse. Ma ei oskagi öelda, mida ma õieti ootasin, aga igatahes mitte seda tahumatut, joviaalset ja punapõselist elumeest, keda ma Leochi suures saalis kohtasin. Hertsogi nägu oli meeldivalt ümarik ja tuules ning päikeses parkunud; ta helesinised silmad olid kogu aeg pisut kissis nagu inimesel, kes jälgib päikese eest läbi lendavat faasanit.
Lõin korraks kahtlema, ega too hiljutine hertsogit puudutav etendus liialdus ei olnud. Kuid saalis ringi vaadates nägin, et kõigi alla kaheksateistkümne nooruki ilme oli pisut ettevaatlik, kui nad jälgisid, kuidas hertsog Columi ja Dougaliga elavalt vestleb ja naeru lagistab. Niisiis ikkagi mitte tühipaljas etendus. Poisse oli hoiatatud.
Kui mind hertsogile esitleti, oli mul raskusi tõsise ilme säilitamisega. Ta oli suurt kasvu, tervisest pakatav ja tugev – ühesõnaga sedasorti mees, keda võib kohata igas pubis, kus ta kõigile oma arvamust kuulutab ning vastuväited kõva hääle ja kordamise abil maha surub. Jamie oli oma jutuga mind muidugi ette hoiatanud, kuid esmane füüsiline mulje oli niivõrd võimas, et kui hertsog mu käe suudlemiseks allapoole kummardas ja erutunud hiire häälel ütles: „Ah mis võluv sellises kauges paigas kaasmaalast kohata, aulik emand,” pidin huulde hammustama, et endale seltskonnas mitte häbi teha.
Hertsog ja tema kaaskond olid reisist väsinud ja läksid varakult voodisse. See-eest toimus järgmisel õhtul pärast sööki musitseerimine ja vestlusring, millest Columi, Dougali ja hertsogi kõrval ka meie Jamiega osa võtsime. Sandringham sattus Columi reinveinist ülevoolavasse tujju ja kukkus lobisema, pajatades ühevõrra põhjalikult nii mägedes reisimise õudustest kui maastiku kaunidusest. Kuulasime viisakalt, kui hertsog oma nutulaulu ette kriuksus, ja ma püüdsin Jamie pilku vältida.
„Stirlingi lähedal murdus ass ja me pidime kolm päeva paigal istuma – ma rõhutan, paduvihmas –, enne kui minu lakei suutis leida sepa, kes selle pagana jupi ära parandaks. Ja ei läinud poolt päevagi, kui põrutasime ühte hiigelsuurde teeauku, millesarnast ma elus näinud ei ole, ja see kuradi ass murdus uuesti! Siis kaotas üks hobune raua ja me pidime tõllast välja tulema ja kõrval kõndima – pori sees –, traavel oheliku otsas. Ja siis…” Sedamööda, kuidas jutt ühest õnnetusest teise komberdas, tundsin aina kasvavat tahtmist itsitada ja üritasin seda veini sisse uputada – mis võis olla valearvestus.
„Aga jaht, MacKenzie, jaht!” hüüatas hertsog mingil hetkel ekstaatiliselt silmi pööritades. „Ma suutsin vaevu oma silmi uskuda. Pole ime, et sa võid sellise laua katta.” Ta patsutas õrnalt oma suurt punnis kõhtu. „Vannun, et annaksin oma väikese sõrme ära võimaluse eest lasta selline hirvepull, nagu me üleeile nägime; suurepärane loom, lihtsalt suurepärane. Hüppas otse tõlla eest võsast välja, kullake,” kinnitas ta mulle. „Ehmatas hobused nii ära, et me oleks äärepealt uuesti teelt välja sõitnud!”
Colum tõstis laualt kellakujulise karahvini, kergitades samal ajal küsivalt kulmu. Enda poole sirutatud klaase täites sõnas ta: „No aga ehk me saaksime teile ühe jahi korraldada, Teie Heldus. Mu õepoeg on tubli jahimees.” Ta heitis Jamiele salamisi terase pilgu, millele vastati vaevumärgatava noogutusega.
Colum pani karahvini lauale tagasi, lasi ennast tooli seljatoele ja sõnas hooletult: „Jaa, see peaks sobima küll. Vast siis tuleva nädala alguses. Faasanite küttimiseks on veel vara, aga hirvejahiks paras aeg.” Ta pöördus Dougali poole, naaldudes oma polsterdatud toolis küljele. „Võib-olla tuleb mu vend ka kaasa; kui teil peaks tulema tahtmine minna põhja poole, siis ta võib teile näidata neid maid, millest me oleme rääkinud.”
„Kapital, kapital,” kostis hertsog rahulolevalt. Ta patsutas Jamiet põlvele; nägin, kuidas Jamie lihased pingule tõmbusid, kuid ta ei liigutanud ennast, vaid naeratas rahulikult ja hertsog viivitas vaid ühe ülearuse hetke oma käe tagasitõmbamisega. Siis märkas Tema Heldus mu pilku ja naeratas tujuküllaselt vastu, näoilme ütlemas: „Aga tasus siiski proovida, mis?” Tahtmatult naeratasin vastu. Mitte midagi ei olnud teha, see mees päris meeldis mulle.
Hertsogi saabumise elevuses olin unustanud Geilie pakkumise aidata mul välja selgitada, kes oli mu padja alla sokutanud nõiakimbu. Ja pärast ebameeldivat stseeni äravahetatud lapsega haldjamäel ei olnud ma ka päris kindel, kas ma tema pakkumisi