Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
prokuröri kohmetuvõitu külalislahkust nautimast, sellal kui tema abikaasa ülakorrusel riietumist lõpetas. Peremees oli viimasest maoatakist enam-vähem taastunud, kuid ülearu õitsev välja ei näinud. Nagu paljud paksud mehed, kes liiga äkki alla võtavad, oli temagi kõhnunud eeskätt näost ja mitte vöökohast. Arthuri vats venitas endiselt tema rohelist vesti, näolt aga rippusid alla lontis rasvavoldid.
„Võib-olla ma lippan üles ja aitan Geiliet soenguga või midagi,” tegin ma ettepaneku. „Tõin talle uue juuksepaela.” Olin ette näinud, et Geiliega kahekesi jäämiseks on vaja mingit ettekäänet ja võtnud kaasa väikese pakikese. Kasutasin selle nüüd ära ja enne kui Arthur protesteerida jõudis, olin juba uksest väljas ja poole trepi peal.
Geilie ootas mind.
„Tule,” ütles ta, „lähme ajame seda asja mu privaatkambrikeses. Aega on vähe, aga see ei võta kaua.”
Läksin Geilie järel mööda kitsast ja käänulist treppi üles. Astmed olid ebaühtlase kõrgusega; mõni koguni nii kõrge, et pidin kukkumise kartuses seelikuservi kergitama. Järeldasin, et seitsmeteistkümnenda sajandi puuseppadel olid kas kõverad mõõteriistad või arenenud huumorimeel.
Geilie kabinet asus päris üleval, pööningusopis teenijarahva tubade kohal. Ruumi valvas lukustatud uks ja selle avas tõepoolest märkimisväärne võtmekolakas, mille Geilie oma põlletaskust lagedale tõi; see oli vähemalt kuus tolli pikk ja selle pead kaunistas viinapuumotiiviga ornament. Võti kaalus vähemalt naela; rootsust kinni hoides saanuks sellest päris tõhusa relva. Nii lukk kui hinged olid korralikult õlitatud ja paks uks taandus meie ees hääletult.
Pööningukamber oli väike ja ruumi vähendasid veelgi hoone fassaadi ilmestavad viilkatusega ärkliaknad. Iga toll seinapinda oli pandud riiulite alla, kus seisid purgid, pudelid, plaskud ja klaaskolvid. Üleval sarikate küljes rippusid sirgetes ridades eri värvi lõngadega kokku seotud taimekimbud, ja kui me nende alt läbi kõndisime, langes neist mu juustesse aromaatset tolmu.
Kuid see kõik ei sarnanenud põrmugi korrus allpool asuvale taimetoale. Siin ei olnud õieti ruumi, tuba oli peaaegu silmini täis tuubitud ja hoolimata ärkliakendest ka üsna pime.
Ühel riiulil seisid raamatud, enamasti vanad ja lagunenud, ilma pealkirjadeta raamatuselgadel. Libistasin uudishimulikult sõrmega üle nahkköidete rea. Enamik oli köidetud pärgamenti, kuid kaks või kolm mingisse muusse materjali; see oli pehme, kuid katsudes ebameeldivalt rasvane. Lisaks üks, mis kõigi märkide kohaselt oli köidetud kalanahka. Tõmbasin köite välja ja avasin selle ettevaatlikult. Raamat oli kirjutatud käsitsi arhailises prantsuse ja veel arhailisemas ladina keeles, kuid pealkirjast sain ma aru. L’Grimoire d’le Comte St. Germain.4 Sulgesin köite ja panin selle veidi jahmunult riiulisse tagasi. Loitsuraamat. Nõia käsiraamat. Tundsin, kuidas Geilie pilk mu selga puurib, pöörasin ümber ja nägin ta silmis õeluse ning ettevaatlikkuse segu. Mida teha – nüüd, kui ma tean?
„Nii et see siis polegi paljas kuulujutt?” sõnasin muiates. „Sa oledki nõid.” Küsisin endalt, kui kaugele ta sellega läheb ja kas ta seda ka ise usub, või kas pole hoopis tegemist peenekoelise näitemänguga, mis aitab tal lihtsalt taluda Arthuriga koos elamise nüridust? Ja veel tahtnuks ma teada, millist maagiat ta harrastab – või arvab end harrastavat.
„Oh, valget ikka,” vastas Geilie naeruirvega. „Päris kindlasti valget maagiat.”
Mõtlesin nördinult, et Jamiel peab mu näo suhtes õigus olema – paistab, et igaüks suudab lugeda mu mõtteid.
„No siis on hästi,” kostsin ma. „Ma tõesti ei hooli keskööl lõkketulede vahel ringi tantsimisest ega luua seljas sõitmisest, rääkimata vanakuradi enda perse musitamisest.”
Geilie heitis juuksed silmilt ja naeris lõbusalt.
„Sa ei musita eriti kellegi perset, seda on näha,” ütles ta. „Ja mina ka mitte. Ehkki kui mul oleks voodis selline armas tulisarvik nagu sul, siis ma isegi ei välistaks, et kunagi võib ka nii kaugele jõuda.”
„See meenutab mulle…” hakkasin ütlema, kuid ta oli juba selja pööranud ja omaette pomisedes ettevalmistusi alustanud.
Kõigepealt kontrollis ta, kas uks on meie selja taga kindlalt kinni, läks ühe ärkliakna juurde ja hakkas aknaistme sisse ehitatud kirstus sorima. Ta tõmbas välja suure madala panni ja savist küünlajalga pistetud pika valge küünla. Jätkuv tuuseldamine andis tulemuseks kulunud kildi, mille ta tolmu ja pindude kaitseks põrandale laotas.
„Mida sa nüüd tegema hakkad, Geilie?” küsisin ma, jälgides kahtlustavalt tema ettevalmistusi. Esimese hooga ei suutnud ma ühes pannis, küünlas ja kildis midagi kurjakuulutavat näha, kuid ma olin ka alles nõia õpilane.
„Kutsun nad kohale,” vastas ta kildi nurki sikutades, et kildi servad täpselt piki põrandalaudu jookseksid.
„Kelle?” küsisin ma. Või mille.
Geilie tõusis püsti ja püüdis oma juukseid korrastada. Need olid pehmed ja libedad ning tulid juuksenõelte tagant lahti. Omaette pomisedes tõmbas Geilie nõelad välja ja lasi juustel helkiva kreemja kardinana alla vajuda.
„No vaimud, kummitused, kaemused. Kõik, kellest võiks kasu olla,” ütles ta. „Algus on alati sama, aga taimed ja loitsud on igaühe puhul erinevad. Seekord on meil vaja kaemust – nägemust, kes see on, kes sulle nõiakimbu tõi. Siis me saame tema needuse tema enda vastu pöörata.”
„Ee, nojah…” Mul ei olnud tegelikult mingit plaani kellelegi kätte maksta, kuid ma olin uudishimulik – ma tahtsin näha, kuidas see kohalekutsumine käib, ja ma tahtsin teada, kes tõi nõiakimbu.
Asetanud panni kildi keskele, valas ta sellele kannust vett ja selgitas: „Selleks võib kasutada mistahes anumat, mis on piisavalt suur, et korralikult peegelpilti näha, ehkki loitsuraamat ütleb, et tuleb kasutada hõbedast pesukaussi. Mõne väljakutsumise tarbeks käib isegi tiik või veelomp, aga see peab siis olema varjulises kohas. Selle tegevuse jaoks on vaja rahu ja vaikust.”
Ta käis kiiresti läbi kõik aknad ja tõmbas ette rasked mustad kardinad, kuni tuba oli sama hästi kui kottpime. Nägin vaevu Geilie saledat kuju pimeduses ringi vilksamas, kuni ta küünla süütas. Kui ta küünlajala tagasi kildi juurde tõi, valgustas võbelev leek ta nägu ja heitis kiilukujulisi varje tema sirge nina ning selgejoonelise lõua alla.
Ta pani küünla panni kõrvale, minu suhtes vastasküljele. Siis valas ta panni väga ettevaatlikult lõpuni täis, nii et veepind üle panniserva pisut kummi jäi ja väljavoolamise hoidis ära vaid vedeliku pindpinevus. Ettepoole kummardudes nägin, et veepind peegeldas suurepäraselt, palju paremini, kui ükski peegel lossis. Otsekui taas mu mõtteid lugedes seletas Geilie, et see peegelpann on peale vaimude väljakutsumise väga kasulik abivahend ka soengu tegemisel.
„Ära sellele vastu mine, saad märjaks,” hoiatas ta ja kortsutas keskendunult kulmu. Miski tema märkuse asjalikus toonis, mis kõlas nende üleloomulike ettevalmistuste keskel nii proosaliselt, meenutas mulle kedagi. Vaadates tema sihvakat, kahvatut kuju, mis nii elegantselt tulusekarbi kohale kummardus, ei suutnud ma esimese hooga öelda, kes see on, keda ta mulle meelde tuletab. Aga siis taipasin. Muidugi. Ehkki keegi ei saanud väliselt olla erinevam tollest sarmitust teekannuga isikust vikaar Wakefieldi kabinetis, olid Geilie hääl ja toon täpselt proua Grahami omad.
Võib-olla oli asi nende sarnases hoiakus; pragmatismis, mis suhtus okultismi lihtsalt kui nähtustekogumisse, nagu seda on ilm. Nagu millessegi, mida tuleb muidugi käsitseda ülima ettevaatusega – umbes nii, nagu inimesed kasutavad eriti teravat kööginuga –, kuid mida pole põhjust vältida või karta.
Või oli asi hoopis lavendlilõhnas. Geilie vabalt voogavad seelikud lõhnasid alati ekstraktide järele, mida ta parajasti destilleeris: saialill, kummel, loorberileht, nard, piparmünt, majoraan ja nii edasi. Täna oli see lavendel, mida õhkus tema valge kleidi voltide vahelt. Seesama lõhn, mida imbus välja proua Grahami praktilisest sinisest puuvillriidest ja kurdudest kondisel rinnaesisel.
Et Geilie kleidiesist oleks samuti toetanud luustik, sellele
Krahv St. Germaini loitsuraamat (pr. k.).