Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
kuidas on võimalik, et üks Arthur Duncani moodi mees kosib puruvaese ning lihtsast perekonnast tüdruku. Mu silm langes tahtmatult seina äärde laotud ja kenasti sildistatud purkidele, otsides salpeetrit.
Geilie valis riiulilt kolm purki ja puistas igaühest veidike väikese raudahju kausjasse õnarusse. Siis süütas ta küünlast ahjus olevad söed ja õhutas puhudes leeki. Söed läksid hõõgvele ja ahjukeselt hakkas venima healõhnalist suitsu.
Õhk seisis pööningul nii liikumatult paigal, et hallikas suits tõusis laiali hajumata otse üles, moodustades samba, mille kuju vastas pika valge küünla omale. Geilie istus nende kahe samba vahel nagu preestrinna templis, jalad graatsiliselt enda alla sätitud.
„Nõndaks, see peaks nüüd minu arust kõlbama küll.” Geilie raputas rosmariinipuru kiirete liigutustega näppudelt maha ja vaatas lava rahulolevalt üle. Müstiliste sümbolitega kaetud mustad kangad pidasid kinni kõik sissetikkuvad päikesekiired, nii et ainus otsese valguse allikas oli küünal. Küünlaleeki peegeldas ja selle valgust hajutas sile veepind pannil, mis näis lausa helendavat, nagu oleks seegi valgusallikas ja mitte vaid peegeldaja.
„Mis nüüd?” tahtsin ma teada.
Kaks suurt halli silma helendasid nagu veepeegel, ootusärevusest hõõgudes. Geilie tõmbas kätega üle veepinna ja pani siis peopesad jalgade vahele.
„Lihtsalt istu üks hetk vaikselt,” ütles ta. „Kuula oma südamelööke. Kuuled neid? Hinga vabalt, aeglaselt ja sügavalt.” Hoolimata ärksast näoilmest oli Geilie hääl nüüd rahulik ja aeglane, mis tugevalt erines tema tavaliselt nii elavast kõnemaneerist.
Tegin kuulekalt kõik, nagu kästud, ja tundsin, kuidas mu südamelöögid aeglustusid ning ühtlase rütmi omandasid. Tundsin suitsus ära rosmariini lõhna, kuid kahes ülejäänud taimes ma kindel ei olnud; võib-olla sõrmkübar? või viielehine? Olin arvanud, et need lillakad õied on maavitsad, aga kindel ei saanud selles olla. Kuid mis nad ka ei olnud, mu hingamise aeglustumine ei saanud tulla ainuüksi Geilie sugereerimisvõimest. Tundsin, kuidas mu rinnaluule rõhus mingi raskus, mis aeglustas mu hingamist vastu mu enda tahtmist.
Geilie ise istus täiesti liikumatult ja vaatas mind silmi pilgutamata. Ta noogutas ja ma pöörasin pilgu kuulekalt klaassiledale veepeeglile.
Siis hakkas ta rääkima rahulikul, vestleval toonil, mis mulle taas proua Grahamit meenutas, kui too kiviringis päikest kõnetas.
See ei olnud inglise keel, aga see ei olnud ka midagi hoopis muud. See oli mingi veider keel, mida ma pidanuks justkui mõistma, kuid mis ei jõudnud mu teadvusse – nagu oleks lihtsalt kõneldud liiga vaikselt.
Tundsin, kuidas mu sülle kokku pandud käed tuimaks muutuvad ja tahtsin neid liigutada, kuid nad ei liikunud. Geilie rahulik hääl jätkas pehmel ja veenval toonil. Nüüd ma juba teadsin, et ma saan öeldust aru, kuid ei suutnud seda endiselt teadvustada.
Adusin hägusalt, et mind kas hüpnotiseeritakse või olen ma mingi aine mõju all, ja mu vaim püüdis magusalõhnalise suitsu kutsele vastu punnides iga hinna eest säilitada mõned selge mõistuse riismed. Nägin oma peegelpilti vees, pupillid tillukesteks täppideks tõmbunud, silmad pärani nagu päevavalgusest pimestatud öökullil. Läbi mu tuhmuva mõistuse triivis sõna „oopium”.
„Kes sa oled?”
Ma ei osanud öelda, kumb meist seda küsis, kuid siis tundsin oma suud vastates liikuvat: „Claire.”
„Kes su siia saatis?”
„Ma tulin ise.”
„Miks sa tulid?”
„Ma ei saa seda öelda.”
„Miks sa ei saa seda öelda?”
„Sest keegi ei usuks mind.”
Hääl mu peas muutus veel laulvamaks, sõbralikumaks, meelitavamaks.
„Mina usun sind. Usu mind. Kes sa oled?”
„Claire.”
Lummuse katkestas järsk tugev heli. Geilie võpatas ja ta põlv müksas kaussi, ehmatades mu peegelpildi tagasi vette.
„Geillis? Kullake?” kostis läbi ukse vaoshoitud, kuid siiski käskiv hääl. „Me peame minema, kallis. Hobused ootavad ja sina pole veel riideski.”
Vaikselt midagi sapist pomisedes ajas Geilie ennast püsti ja lõi akna lahti, nii et värske õhk mulle näkku paiskus, pannes mind silmi pilgutama ja puhudes osaliselt laiali mu peas voogava udu.
Siis ta seisatas, vaatas mind kaalutlevalt, ja ulatas mulle lõpuks abikäe.
„Eks lähme siis,” ütles ta. „Hakkas pisut imelik, eks ole? Mõnikord inimestega juhtub selliseid asju. Peaksid vist pikali heitma, kuni ma riietun.”
Heitsin Geilie magamistoas päevatekiga kaetud asemele, panin silmad kinni, kuulasin Geilie garderoobinurgast kostvat kahistamist ja mõtlesin, et mis pagan see nüüd oli. Nõiakimbu ega selle saatjaga polnud sellel küll kindlasti mingit pistmist. Ainult minu isikuga. Sedamööda, kuidas mu mõistus taas teravnes, võttis minu peas kuju oletus, et viimati on Geilie Columi nuhk. Tema positsioon võimaldas tal kursis olla kogu ringkonna tegemiste ja saladustega. Ja kes veel kui mitte Colum peaks olema ülimalt huvitatud minu päritolust?
Mis oleks juhtunud, küsisin endalt, kui Arthur poleks seanssi katkestanud? Kas minuni oleks läbi aromaatse suitsu kandunud ka hüpnotisööri standardsisendus: „Ärgates ei mäleta sa midagi”? Kuid ma mäletasin ja tahtsin teada.
Paraku polnud praegu võimalik seda Geilie käest küsida. Magamistoa uks lendas lahti ja Arthur Duncan marssis sisse. Ta sammus garderoobi ukse juurde, koputas korra kõvasti ja astus sisse.
Ukse tagant kostis kerge ehmunud karjatus, seejärel valitses vaikus.
Siis ilmus Arthur Duncan uuesti uksele, tühjusse jõllitavad silmad peas pärani ja nägu nii valge, et mul tekkis kahtlus, ega teda pole mingi rabandus tabanud. Ta vajus raskelt vastu uksepiita ja ma hüppasin püsti ning kiirustasin tema poole.
Kuid enne kui ma temani jõudsin, ajas ta ennast sirgu ja väljus kergelt tuikudes toast, möödudes minust nii, nagu ei näekski mind.
Nüüd koputasin ise.
„Geilie! Kas sinuga on kõik korras?”
Hetk vaikust ja seejärel vastati täiesti rahulikul häälel: „Jajaa, muidugi. Ma tulen kohe.”
Kui me siis lõpuks trepist alla jõudsime, leidsime ilmselt mõnevõrra kosunud Arthuri Jamie seltsis brändit rüüpamas. Mees paistis kuidagi hajameelne, justnagu mõtleks ta millelegi, kuid tervitas oma naist siiski põgusa komplimendiga tema välimuse kohta, enne kui saatis tallimehe hobuseid ette ajama.
Bankett oli meie saabudes just algamas ja prokurör oma prouaga juhatati pealaua taha aukohtadele. Jamie ja minu staatus oli mõnevõrra madalam ning me istusime ühte lauda Ruperti ja Ned Gowaniga.
Emand Fitz oli ennast ületanud ja lausa hiilgas tema söögi-joogi ning muude ettevalmistuste eest langevate kiidusõnade valingu käes.
Toit oli tõepoolest hõrk. Ma polnud veel kordagi elus söönud meekastanitega täidetud küpsefaasanit ja võtsin parajasti juba kolmandat tükki, kui minu isukust lõbustatult jälgiv Ned Gowan küsis, kas ma piimapõrsast olen maitsnud.
Mu vastus kadus saali otsas alanud saginasse. Colum oli laua tagant välja tulnud ja sammus koos vana Alec MacMahoniga minu suunas.
„Paistab, et sinu annetel ei ole lõppu, emand Fraser,” ütles Colum kergelt kummardades. Tema näol säras lai naeratus.
„Alates haavade sidumisest ja haigete ravimisest kuni varssade ilmaleaitamiseni. Kui nii edasi läheb, siis kutsume sind varsti surnuid üles äratama.” Selle peale kostis üldine naerukahin, ehkki ma märkasin ka paari mehe närvilist pilku kohalviibiva isa Baini suunas, kes küpsetatud lambaliha nurgalauas metoodiliselt sisse vohmis.
„Igatahes,” jätkas Colum, pannes käe kuuetaskusse, „pead sa lubama endale tänulikkuse märgiks väikese kingituse teha.” Ta ulatas