Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
sajandil, mitte kaheksateistkümnendal. Teisest küljest, mõtlesin ma mõrult, pole Cranesmuir ka just tsivilisatsiooni lipulaev.
„Aga siis on ju paha, kui neil teda ei ole,” ütlesin, ehkki mind pisut pelutas mõte, et mind hakatakse suskima. „Me läbiksime katse probleemideta. Või vähemalt mina läbiksin,” lisasin ma salvavalt. „Kujutan ette, et kui nad seda sinu peal katsetavad, tuleb sealt jäävett ja mitte verd.”
„Ma poleks nii kindel,” kostis Geilie mõtlikult, pööramata solvangule tähelepanu. „Olen kuulnud nõiatorkijaist, millel on spetsiaalsed ogad – sellised, mis vastu nahka surudes murduvad, nii et jääb mulje, nagu nad ei suudaks sisse tungida.”
„Aga miks? Miks peaks kedagi meelega nõiaks tegema?”
Päike oli juba õhtukaares, kuid pärastlõunane valgus veel küllaldane, et täita meie urgas hämara kumaga. Geilie elegantselt ovaalne nägu väljendas sügavat kaastunnet mu naiivsuse pärast.
„Kas sa siis ikka veel aru ei saa?” küsis ta. „Nad kavatsevad meid tappa. Ja pole eriti oluline, mis süüdistuse põhjal või millistele asitõenditele tuginedes. Meid põletatakse nii või naa.”
Eelmisel ööl olin ma rahvamassi rünnakust ja vangikongi koledusest nii šokeeritud, et suutsin vaid Geilie kõrval kössitades koitu oodata. Kuid valguse käes hakkasid mu vaimujõu riismed elumärki andma.
„Miks, Geilie?” küsisin ma lämbudes. „Kas sa tead seda?” Õhk meie augus oli mädanemise, kõntsa ja niiske maapinna haisust paks ning mul oli tunne, nagu hakkaksid läbitungimatud muldseinad iga hetk mulle peale varisema nagu halvasti kaevatud haua servad.
Ma pigem tajusin kui nägin tema õlakehitust; ülalt langev valgussammas oli koos päikesega liikunud ja sirutus nüüd vangikongi seinale, jättes meid alla külma pimedusse.
„Kui see sind lohutab,” kostis Geilie kuivalt, „siis ma kahtlen, kas sind oli kavas kinni võtta. See on minu ja Columi vaheline asi – sina olid lihtsalt valel ajal vales kohas, kui külarahvas sisse murdis. Oleksid sa olnud Columi juures, oleksid ilmselt elus ja terve, inglismann või mitte.”
Termin „inglismann”, mis sedapuhku oli tavakohase halvustava maiguga, tekitas minus järsu ja meeleheitliku igatsuse mehe järele, kes kutsus mind niimoodi lembehetkil. Panin käed enda ümber vaheliti, et alla suruda üksildus- ja paanikatunnet, mis ähvardas mind enda alla matta.
„Miks sa tulid mu juurde?” päris Geilie uudishimulikult.
„Ma sain aru, et sa lasid mind kutsuda. Üks lossitüdruk tõi mulle sõnumi – sinult, nagu ta ütles.”
„Aa,” sõnas Geilie mõtlikult. „Laoghaire, eks ole?”
Istusin maha ja hoolimata vastikustundest porise ning haisva seina vastu toetasin selja vastu seda. Tajudes mu kohamuutust nihutas Geilie ennast lähemale. Sõbrad või vaenlased, kuid me olime selles augus teineteise ainsad soojusallikad; me olime sunnitud lähestikku püsima.
„Kust sa teadsid, et Laoghaire?” küsisin lõdisedes.
„Sest tema sokutaski nõiakimbu su voodisse,” kostis Geilie. „Ütlesin sulle kohe, et leidub isikuid, kes panevad vägagi pahaks, kui sa punapäise poisi endale krahmad. Mida muud, kui et plika arvas, et kui sina oled kõrvaldatud, on tal jälle lootust.”
See lõi mu tummaks ja mul läks hetk aega, et hääl tagasi saada.
„Aga ta ei saanud seda ju mõelda!”
Geilie naer oli külmast ja janust kähe, kuid selles helises endiselt ka mõni hõbekeel.
„Igaüks, kes on märganud, mismoodi poiss sind vahib, saab aru. Aga too plika pole ilmselt veel küllalt elu näinud, et selliseid asju mõista. Las magab mõne mehega korra või paar, küllap siis mõistab, aga praegu veel mitte.”
„Ma ei mõelnud seda!” pahvatasin ma. „Ta ei himusta Jamiet; ta ootab Dougal MacKenzielt last!”
„Mida?!”
Geilie oli hetkeks tõeliselt rabatud ja ta sõrmed puurisid mu käsivarde. „Kust sa seda võtad?”
Rääkisin talle, et olin näinud Laoghaire’i trepimademel Columi kabineti ukse taga, samuti järeldustest, mida ma olin sellest teinud.
Geilie turtsatas.
„Häh! Ta kuulis pealt, kuidas Colum ja Dougal minust rääkisid; just see lõi ta kaameks – ta arvas, et Colum on teada saanud, et ta käis minu juurest nõiakimpu hankimas. Colum oleks lasknud ta selle eest veriseks piitsutada; ta ei salli mingit äritsemist sellise kraamiga.”
„Sina andsid talle nõiakimbu?” jahmatasin ma.
Geilie tõmbus selle peale järsult eemale.
„Ma ei andnud. Ma müüsin.”
Põrnitsesin Geilie poole, püüdes läbi tiheneva pimeduse tema silmi näha.
„Mis vahet seal on?”
„Suur vahe muidugi,” vastas ta kärsitult. „See oli lihtsalt väike äri. Ja ma hoian oma kundede saladusi. Muide, ta ei öelnudki, kellele see on mõeldud. Ning sul on ehk meeles, et ma püüdsin sind hoiatada.”
„Suur tänu,” vastasin teatava sarkasmiga. „Aga…” Mu pea huugas, püüdes mõtteid nende uudiste valgel loogiliselt ümber sättida. „Aga kui ta pani nõiakimbu mu voodisse, siis tahab ta järelikult ikkagi Jamiet. See võiks ka seletada, miks ta mu sinu juurde saatis. Aga sel juhul – Dougal?”
Geilie kõhkles hetke, kuid jõudis peagi mingile otsusele.
„Too tüdruk ootab Dougal MacKenzie last samapalju kui sina.”
„Kuidas sa selles nii kindel võid olla?”
Ta kobas pimeduses mu käe järele. Selle leidnud, asetas ta mu peopesa oma rüü all kuju võtvale ümarusele.
„Sest mina ootan,” ütles ta lihtsalt.
„Nii et mitte Laoghaire,” ütlesin ma. „Vaid sina.”
„Mina.”
Ta hääletoon oli üpris loomulik, selles puudus täiesti tema tavaline edvistamine. „Kuidas see oligi, kuidas Colum ütles – „Ma jälgin, et temaga käitutaks, nagu vaja”? No näed, see ilmselt ongi tema arvates probleemile sobilik lahendus.”
Vaikisin pikalt ja mõtlesin asju läbi.
„Geilie,” ütlesin lõpuks, „see sinu abikaasa kõhuhäda…”
Geilie ohkas.
„Valge arseen,” ütles ta. „Lootsin, et see teeb talle enne lõpu, kui laps väga näha on, aga pidas palju kauem vastu, kui ma oodata oskasin.”
Mulle meenus Arthur Duncani näoilme, milles segunesid õudus ja taipamine, kui ta oma viimsel elupäeval abikaasa garderoobist välja tormas.
„Või nii,” ütlesin ma. „Ta ei teadnudki, et sa last ootad, kuni ta sind enne hertsogi banketti poolpaljalt nägi. Ja kui ta juba nägi… Ma oletan, et tal oli põhjust arvata, et see pole tema oma.”
Nurgast kostis vaikset naeru.
„Salpeeter läks kalliks, aga see oli väärt iga veeringut.”
Vabisesin kergelt ja surusin end vastu seina.
„Aga nüüd pidid sa riskima ja ta rahva silme all tapma, otse banketil. Ta oleks sind muidu süüdistanud abielurikkumises – ja mürgitamises. Kas ta seda arseeni asja taipas?”
„Oh, Arthur teadis seda,” kostis Geilie. „Ta poleks seda küll tunnistanud – isegi mitte endale. Aga teadis. Näiteks istume õhtusöögilauas teineteise vastas ja mina küsin: „Veel veidi tursasuppi, kallis?” või „Lonks õlut, ise tegin?” Ning tema vaatab mulle otsa, silmad peas nagu keedemunad, ei ütle ei, aga ütleb, et tal pole parasjagu isu. Ja lükkab taldriku tagasi, aga pärast ma kuulen, kuidas ta köögis riiuli kõrval seistes vargsi toitu kugistab, pidades seda ohutuks, kuna söök ei tule minu