Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
oleks enam kui iha? Vangiaugu pimedus tagas samasuguse anonüümsuse kui pihitool ja surmale silma vaataval hingel polnud aega valedeks.
„Jah,” vastasin ma ja panin pea põlvedele.
Kongis oli natuke aega vaikne ja ma hakkasin uuesti unemaile jõudma, kui kuulsin, et ta lisas veel midagi, pigem iseendale.
„Nii et see on võimalik,” sõnas Geilie mõtlikult.
Uurijad saabusid päev hiljem. Nende tuleku märgid kostsid ka vargaaugu rõskusse – kuulsime külaelanike hõikeid ja hobusekapjade plaginat peatänava kividel. Kära vaibus sedamööda, kuidas protsessioon väljaku suunas kaugenes.
„Nad on kohal,” lausus Geilie ülalt kostvaid erutunud hääli kuulates.
Haarasime vaistlikult teineteisel käest kinni, unustades hirmuga vaenu.
„Tead,” laususin ma sunnitud uljusega, „tuleriit on vist ikka parem kui surnukskülmumine.”
Kuid esialgu külmusime edasi. Alles järgmise päeva lõuna paiku tõmmati vangikongi uks mürtsuga lahti ja meid tiriti välja, et meid kohtu ette viia.
Kahtlemata selleks, et kõiki pealtvaatajaid ära mahutada, peeti istungit külaväljakul, Duncanite maja ees. Üks kohtunik oli ebanormaalselt pikk ja kõhn, teine lühike ja paks. Nad meenutasid mulle kohutavalt üht kunagi nähtud Ameerika koomiksit. Kuna ma nende nimesid ei teadnud, ristisin ma pika mõttes Muttiks ja paksu Jeffiks.
Enamik külarahvast oli kohal. Ringi vaadates võisin näha päris palju kunagisi patsiente. Ent silma torkas, et lossirahvast ei olnud.
Külakordnik John MacRae luges ette süüdistuse Geillis Duncani ja kellegi Claire Fraseri vastu, kellele mõlemale pandi piiskopliku kohtu ees süüks nõidumist.
„On ilmselge, et süüalused põhjustasid nõidumise abil Arthur Duncani surma,” luges MacRae kindla ja rahuliku häälega. „Ja kuna nad põhjustasid ka Janet Robinsoni sündimata lapse surma, lasid põhja Thomas MacKenzie paadi, tõid Cranesmuiri külasse laastava kõhuhaiguse…”
See kestis tükk aega. Colum oli asja põhjalikult ette valmistanud.
Kui süüdistus oli ette loetud, hakati tunnistajaid välja kutsuma. Enamik neist olid mulle tundmatud külaelanikud; nende hulgas minu patsiente ei olnud ja selle eest olin ma tänulik.
Kui paljude kohaletoodute tunnistus oli lihtsalt absurdne ja teistele oli nende teenete eest üsna ilmselt makstud, siis mõne jutust kostis ka selget tõtt. Näiteks kahvatu ja värisev Janet Robinson lilla verevalumiga põsel, kelle tema isa oli kohtu ette tirinud, tunnistas, et ta oli abielus mehest käima peale saanud ja pöördus lapsest lahtisaamiseks Geillis Duncani poole.
„Ta andis mulle leotist juua ja võlusõna, mida tuli kolm korda öelda, siis kui kuu tõuseb,” pomises tüdruk, vahtides hirmunult kordamööda Geillist ja oma isa, suutmata otsustada, kumb neist on ohtlikum. „Ta ütles, et see toob mu kuupuhastuse tagasi.”
„Ja kas tõi?” küsis Jeff huviga.
„Mitte kohe, Teie ausus,” kostis tüdruk närviliselt pead noogutades. „Aga ma võtsin veel seda leotist, vana kuu ajal, ja siis hakkaski.”
„Mis tähendab hakkas?! Tüdruk jooksis peaaegu verest tühjaks,” sekkus eakas proua, nähtavasti tunnistaja ema. „Ta arvas, et nüüd ta sureb, ja ainult sellepärast rääkiski mulle kõik ära.” Proua Robinson lisanuks suurima rõõmuga veel palju veriseid üksikasju, kuid kohus sundis ta teatavate raskustega vaikima, soovides tunnistuste ärakuulamist jätkata.
Paistis, et mitte kellelgi ei olnud minu kohta midagi konkreetset öelda, välja arvatud ähmane süüdistus, et kuna ma viibisin Arthur Duncani koolemise juures ja temaga enne surma midagi toimetasin, siis pean ma juhtunus iseenesestmõistetavalt kuidagi süüdi olema. Mulle hakkas tunduma, et Geiliel on õigus. Colum ei jahtinud mind. Ent kui see on nii, siis võib-olla õnnestub mul pääseda. Niimoodi mõtlesin ma kuni hetkeni, mil ette astus naine mäekünkalt.
Nii nagu ta kohtu ette tuli – kollase õlarätiga kõhn, vimmas naine –, tundsin ma, et me oleme tõsises hädas. Ta ei olnud külast; ma ei olnud teda üldse varem näinud. Naine oli paljajalu, jalad siiatuleku teetolmust mustad.
„Kas sul on ühe või mõlema kaebealuse suhtes mõni süüdistus?” küsis pikk ja luider kohtunik.
Naine oli hirmul; ta ei tõstnud silmigi, et kohtunikele otsa vaadata. Kuid ta noogutas kiirelt ja rahvahulk jättis sosistamise, et teda kuulda.
Ta hääl oli vaikne ja Mutt pidi paluma tal öeldut korrata.
Tal olevat oma mehega olnud põdur laps, kes sündis küll tervelt, aga siis jäi viletsaks ega kosunud enam. Lõpuks jõudsid nad otsusele, et altmaakesed on lapse ära vahetanud, ja viisid ta Croich Gormi mäe otsa haldjaasemele. Nad jäid lähedale valvama, et kui haldjarahvas õige lapse tagasi toob, see kohe kaasa võtta, ja siis ta nägi, kuidas need kaks naist haldjaaseme juurde läksid, lapse võtsid ja tema kohal imelikke loitsusõnu ütlesid.
Naine mudis põlle varjus oma kondiseid käsi.
„Vahtisime sial terve öö, ärrad. Ja kui pimedaks läks, siis kohe varsti tull’ üts suur tiibadega sorts, nigu nahkhiir täitsa vaikselt läbi pimeda, ja kummardas selle koha pial, kus me tite jätsime.”
Rahvahulk ahhetas hirmunult ja minagi tundsin, kuidas mul ihukarvad püsti tõusevad, ehkki ma teadsin, et too „tiibadega sorts” ei olnud keegi muu kui Jamie, kes käis vaatamas, kas laps on veel elus. Otsisin tuge, sest teadsin, mis edasi tuleb.
„Ja kui päike ülesse tõusis, läksime mehega vaatama. Leidsime mäe otsast äravahetatud lapse, too oli surnd, aga meie väiksest titest põlnd jälgegi.” Selle koha peal ta murdus ja tõstis põlle näo ette, et peita oma pisaraid.
Otsekui oleks selle õnnetu ema jutt mingiks signaaliks olnud, tõmbus pealtkuulajate summ kahte lehte ja ette astus karjaajaja Peter. Teda nähes oigasin mõttes. Tundsin, et naise jutustuse ajal oli inimeste hoiak minu suhtes vaenulikuks muutunud; kõige vähem vajasin nüüd meest, kes räägiks kohtule vesihobust.
Oma tähetundi nautides ajas karjane end sirgu ja osutas dramaatiliselt minu poole.
„Jah, isandad, justament peate teie teda nõiaks nimetama! Oma silmaga nägin, kuda see naine kutsus Evil Lochist välja vesihobu, et temaga oma kuntse teha! Igavene suur kole elukas, ärrad, pikk nagu männipuu, kael nagu sinine uss, silmad suured nagu õunad ja pilk säherdune, et võtab inge seest ära.”
See tunnistus paistis kohtunikele muljet avaldavat, nad sosistasid mitu minutit, mille jooksul Peter mulle võidukalt otsa vahtis, nagu tahaks öelda: „Aga sa nüüd said!”
Viimaks lõpetas paks kohtunik arupidamise ja viipas kõrgilt John MacRaele, kes seisis kohtulaua kõrval, valmis klaarima mistahes korratust.
„Kordnik!” lausus kohtunik ja osutas karjusele. „Võta see mees ja pane ta purjutamise eest häbiposti. See siin on kõrgeauline kohus; meie ei hakka uurijate aega raiskama mingi viinanina kergemeelsete süüdistuste peale, kes hakkab vesihobusid nägema, kui on liiga palju viskit joonud.”
Karjaajaja Peter oli nii jahmunud, et ei hakanud isegi vastu, kui kordnik kindlal sammul tema juurde astus ja tal käest kinni võttis. Minnes vaatas ta ammuli sui üle õla minu poole, silmad peas nagu alustassid. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja lehvitasin sõrmeotstega talle hüvastijätuks.
Kuid pärast seda väikest pingelangust hakkas asi taas kiiresti halvemaks minema. Kohtunike eest käis läbi terve rodu piigasid ja naisi, kes vandusid, et nad on Geillis Duncanilt loitse ja nõiajooke ostnud, eesmärgiga põhjustada haigust, saada lahti soovimatust lapsest või mõnd meest endasse armuma panna. Kõik ilma ühegi erandita vandusid, et need vahendid olid mõjunud – üldarstile oleks see kadestusväärne tulemus, mõtlesin irooniliselt. Ehkki keegi ei väitnud midagi sellist minu kohta, leidus siiski mõni, kes täiesti tõelevastavalt tunnistas, et on mind sageli näinud proua Duncani taimetoas ravimeid segamas ja taimi uhmerdamas.
Kuid see kõik ei pruukinud olla veel saatuslik; sama palju inimesi tunnistas,