Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
– mis maksis hirmsat raha.” Ta hääletoonis kõlas põlastus mehe ekstravagantsuse suhtes. „Selles on arseen algusest peale sees; ta ei tundnud mingit maitsevahet, kui ma omalt poolt veidi juurde panin.”
Olin sageli kuulnud, et mõrtsukate saatuslik nõrkus peitub nende edevuses; paistis nii, et see vastab tõele, sest Geilie muudkui jätkas uhkeldamist oma saavutustega, pööramata tähelepanu meie olukorrale.
„Niimoodi suure rahvahulga keskel oli teda muidugi riskantne tappa, aga ma pidin kiiruga midagi välja mõtlema.” Ja selleks oli vaja ka midagi muud kui arseeni. Mulle meenusid prokuröri sinised huuled ja tuimus mu enda huultes, mis olid teda puudutanud. Kiire ja surmav mürk.
Ja mina olin arvanud, et Dougal tunnistab üles romaani Laoghaire’iga! Kuid sel juhul, ja isegi kui Colum oleks pahane olnud, poleks miski seganud Dougalil tüdrukuga abiellumast. Ta oli leskmees ja vaba.
Ent abielurikkumine, pealegi prokuröri naisega? See oli kõigi asjaosaliste jaoks midagi hoopis krõbedamat. Mulle nagu meenus, et karistused truudusetuse eest olid karmid. Vaevalt oli Columi võimuses kinni mätsida nii mastaapset skandaali, kuid ma ei suutnud ka ette kujutada, et ta määraks oma vennale karistuseks avaliku piitsutamise või pagenduse. Ja ka Geilie võis vabalt pidada mõrva mõistlikuks alternatiiviks kuuma rauaga näkku kõrvetatud häbimärgile pluss pikad vangla-aastad, mis mööduvad kaksteist tundi päevas kanepit tampides.
Niisiis oli ta võtnud kasutusele ennetavad meetmed ja Colum oli võtnud enda omad. Ning mina olin jäänud nende kahe vahele.
„Aga laps?” küsisin ma. „Kindlasti sa…”
Pimedusest kostis sünget naerukõhinat. „Sõbrake, vahel juhtub äpardusi. Igaühega, isegi parimatega. Ja kui see kord juba juhtunud on…” Pigem tundsin kui nägin teda õlgu kehitavat. „Kavatsesin tast lahti saada, aga siis mõtlesin, et saan teda niiviisi endaga abielluma sundida, kui Arthur ükskord surnud on.”
Minus tärkas hirmus kahtlus.
„Aga Dougali naine oli siis veel elus. Geillis, kas sa…?”
Ta kleit kahises, kui ta pead raputas, ja ma suutsin eristada ta heledate juuste nõrka välgatust.
„Ma kavatsesin seda teha,” ütles ta, „kuid jumal säästis mind vaevast. Tead, ma isegi mõtlesin, et see on märk. Ja kõik olekski võinud sujuda, kui poleks olnud Colum MacKenziet.”
Tõmbasin ennast külma käes kägarasse. Kõnelesin nüüd vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.
„Kas sa tahtsid Dougalit või tema raha ja positsiooni?”
„Oh, raha oli mul küllalt,” ütles ta rahulolevalt. „Ma teadsin, kus Arthur oma dokumente ja märkmeid hoiab, eks. Ja tal oli ilus käekiri, seda tuleb tunnistada – tema allkirja oli päris lihtne võltsida. Mul õnnestus viimase kahe aastaga ligi kümme tuhat naela kõrvale toimetada.”
„Mille jaoks?” küsisin ma täiesti pahviks löödult.
„Šotimaa jaoks.”
„Mida?”
Hetkeks tundus mulle, et kuulsin valesti. Siis otsustasin, et üks meist on tasakaalust pisut väljas. Ning kõigi eelduste kohaselt ei olnud see mina.
„Mis mõttes Šotimaa?” küsisin ma ettevaatlikult ja tõmbusin veidi kaugemale. Ma polnud kindel, kui tasakaalutu ta õieti on; võib-olla oli rasedus ta vaimule mõjunud.
„Ära karda, ma ei ole peast segi.” Küüniline lust tema hääles pani mind punastama ja ma võisin vaid pimedust tänada.
„Ah et ei olegi?” küsisin ma nagu nõelatult. „Sa ise tunnistasid äsja, et oled pettur, varas ja mõrtsukas. Võib-olla oleks see halastus, kui sind hulluks peetakse, sest kui sa seda ei ole…”
„Ma ei ole hull ega kurjategija,” kostis Geilis otsustavalt. „Ma olen patrioot.”
Hakkas koitma. Olin kõik see aeg kartnud meelehaige äkkrünnakut ning lasin end nüüd veidi lõdvaks.
„Jakobiit,” nentisin ma. „Jumal küll, sa oled üks paganama jakobiit!”
Ja seda ta oli. Mis seletas üht-teist. Miks Dougal, tavaliselt oma venna arvamuste peegeldaja, näitas üles sellist aktiivsust Stuartite kojale raha kogumisel. Ning miks Geillis Duncan, kes olnuks võimeline ükskõik millise mehe altari ette tirima, oli endale valinud kaks nii erinevat isendit nagu Arthur Duncan ja Dougal MacKenzie. Ühel oli raha ja positsioon, teisel võime mõjutada rahva arvamust.
„Colum oleks parem olnud,” jätkas ta. „Kahju. Tema õnnetus on ka minu õnnetus. Just tema on see, kelle ma oleksin pidanud saama; ainus mees mu teel, kes oleks minu vääriline olnud. Kahekesi me oleksime… aga mis sest enam. Ainus mees, keda ma oleksin tahtnud, oli ühtlasi ainus kogu maailmas, keda ma ei saanud võtta selle relvaga, mis mulle oli antud.”
„Niisiis võtsid sa tema asemel Dougali.”
„Nojah,” nõustus Geilie mõtteisse vajunult. „Tugev mees, kellel on ka võimu. Veidi vara. Oskus inimeste meeleolusid märgata. Aga tegelikult pole ta siiski enamat kui Colum MacKenzie jalad ja vänt.” Ta naeris lühidalt. „Jõud on Columis. Peaaegu sama palju kui minus.”
Tema hooplev toon hakkas mind tüütama.
„Columil on veel mõni omadus, mis sinul puudub, nagu ma aru saan. Nagu näiteks võime kaasa tunda.”
„Jajaa. „Põu täis halastust ja kaastunnet”, või kuidas see oligi?” ütles ta pilkavalt. „Sellest on talle küll palju kasu. Surm hiilib ta kannul; isegi poolpime näeb seda. Mees võib elada veel aasta või paar üle järgmiste nääride; igatahes mitte palju rohkem.”
„Ja kui palju kauem sina elad?” küsisin ma.
Iroonia pöördus sissepoole, kuid tema hõbedane hääl jäi rahulikuks.
„Ma usun, et pisut vähem. Pole suurt vahet. Selle ajaga, mis mulle anti, jõudsin ma palju ära teha; kümme tuhat naela Prantsusmaale kanditud ja terve ringkond prints Charlesi selja taha toodud. Kui ülestõus ükskord puhkeb, siis tean, et olen sellele kaasa aidanud. Kui ma vaid nii kaua elan.”
Ta seisis peaaegu otse katuseavause all. Mu silmad olid pimedusega nii harjunud, et ta tõusis selle mustava hämaruse taustal esile valge figuurina, nagu mingi pooltoores, vaevatud kummitus.
„Ükskõik mida uurijad minuga teevad, ma ei kahetse midagi, Claire.”
„Isegi mitte seda, et sul pole rohkem kui üks elu, mida oma kodumaa eest ohvriks tuua?” küsisin pilkavalt.
„See oli ilusti öeldud,” kostis tema.
„Eks ole?”
Läks aina pimedamaks ja me jäime vait. Vangiaugu pimedus oli oma võimsuses lausa käegakatsutav, see rõhus külma ja raskena mu rinnale ning ummistas mu kopse surma hõnguga. Tõmbasin ennast lõpuks nii kerasse kui võimalik, panin pea põlvedele ja loobusin vastupanust, vajudes külma ning hirmu piirimail ekseldes rahutusse unne.
„Kas sa armastad teda?” küsis Geilie ootamatult.
Tõstsin pea kohkunult põlvedelt. Mul polnud aimu, mis kell on; pea kohal vilkus üksik nõrk täht, heitmata auku mingit valgust.
„Keda? Jamiet?”
„Keda siis veel?” vastas Geilie asjalikult. „Sa hüüad magades tema nime.”
„Ma ei teadnud seda.”
„Nii et armastad siis?”
Külm oli valanud mu soontesse tarretavat surmauima, kuid Geilie torkiv hääl raputas mind sellest rammestusest osaliselt ärkvele.
Võtsin põlvede ümbert kinni ja kiigutasin ennast edasi-tagasi. Katuseauguvalgus oli kustunud ja asendunud õhtupoolse öö pehme pimedusega. Uurijad saabuvad homme või ülehomme. Varsti on nii enda kui teiste ees puiklemise aeg möödas. Ehkki mul oli siiani raske leppida mõttega, et ma võin tõepoolest surmasuus olla, hakkasin ometi taipama seda tungi, mis sunnib surmamõistetuid enne hukkamist pattude andeksandmist