Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
ta mind oma tuppa kutsus ja mulle oma okkalisemat poolt näitas, tõreldes minuga selle eest, et olin shinty’t mängides läbi tema roosiaia trampinud.”
Jutustasin talle, mida Geilie oli rääkinud, ja ta naeris, nii et kopsud külmas, vihmases õhus lirtsusid.
„Jumal küll,” ütles ta, „justkui ma oleks söandanud!”
„Sa siis ei arva, et Colum võinuks midagi sellist kahtlustada?”
Ta raputas veendunult pead.
„Ei, ei arva, inglismann. Kui tal oleks olnud õrnemgi seesugune kahtlus, ei oleks ma isegi seitsmeteistkümneseks saanud, rääkimata siis nii küpsest vanusest nagu kakskümmend pluss kolm.”
See klappis enam-vähem mu enda arusaamisega Columist, kuid tundsin sellegipoolest kergendust. Jamie näoilme muutus aga mõtlikuks ja ta pilk uitas kaugustes.
„Aga kui ma selle üle mõtlema hakkan, siis ma tegelikult ei oskagi öelda, kas Colum üldse teab, miks ma tookord nii äkki lossist lahkusin. Ja kui Geillis Duncan siin ringi traavib ja oma kuulujuttu levitab – usu mind, inglismann, sellest naisest tõuseb ainult pahandust; üks klatš ja nääklus, isegi kui ta just nõid ei ole, nagu rahvas arvab – nojah, siis oleks parem küll, kui ta õige põhjuse teada saaks.”
Ta tõstis pilgu ja silmitses räästalt alla langevat veekangast.
„Inglismannike, võib-olla läheksime nüüd alla. Siin kisub kangesti niiskeks.”
Läksime tagasi teist teed, katuse alt läbi ja siis mööda lahtist välistreppi alla juurviljaaeda, sest ma tahtsin sealt kimbu kurgirohtu võtta, kui vihm lubab. Jäime seisma lossimüüri äärde, ühe eenduva akna varju.
„Mis sa selle kurgirohuga teed?” tundis Jamie huvi, silmitsedes sassis viinapuuvääte ja muid taimi, mille vihm oli vastu maad surunud.
„Kuni ta on roheline, ei tee ma temaga midagi. Enne tuleb kuivatada ja siis…”
Mu jutu katkestas aiamüüri tagant kostev hirmus haukumine ja röökimine. Sööstsin läbi vihmavalingute müüri poole, lonkav Jamie aeglasemalt järel.
Mööda teerada tormas külapreester isa Bain, nii et vesi lompidest üle pea pritsis, klähviv koerakari kannul. Preestrit segas tema lohmakas sutaan, ta komistas selle otsa ja kukkus vett ning pori laiali paisates näoli maha. Hetkega olid lõrisevad ja purevad koerad kohal.
Lehviv pleed lendas mu kõrvalt üle aiamüüri ja juba oli Jamie nende keskel, vehkis kepiga ja karjus gaeli keeles, lisades oma hääle üldisse kisakoori. Karjumisel ja vannetel suurt mõju ei olnud, küll aga kepil. See maandus ikka ja jälle mõnel karvasel kehal, kostsid valjud kiunatused ning koerakari hakkas taganema, kuni ringi pööras ja küla poole tagasi silkas.
Jamie pühkis hingeldades juuksed silmilt.
„Sama hullud kui hundid,” ütles ta. „Olen sellest karjast Columile juba rääkinud; needsamad, kes Cobhari üleeile järve ajasid. Colum peaks käskima nad maha lasta, enne kui nad kellegi maha murravad.” Ta vaatas minu poole. Olin preestri kõrvale kükitanud, et teda läbi vaadata. Vihm tilkus mu juukseotstest ja ma tundsin, kuidas õlarätt läbi vettib.
„Esialgu pole nad seda veel teinud,” teatasin ma. „Kui mõned hambajäljed kõrvale jätta, siis on ta enam-vähem terve.”
Isa Baini preestrirüü oli ühelt poolt lõhki kistud, lastes paista karvutul valgel reiel, kus haigutas inetu lõikehaav, millele lisandusid mõned verd immitsema hakkavad torkehaavad. Ehmatusest lubivalge näoga preester ajas ennast jalule – oli ilmne, et ta vigastused ei olnud väga tõsised.
„Kui te tuleksite koos minuga arstituppa, isa, siis ma puhastaksin teie haavad ära,” pakkusin ma, surudes alla muige, mille põhjuseks oli väike paks preester oma laperdava sutaani ja tikitud sokkidega.
Parematel hetkedel meenutas isa Baini nägu rusikasse surutud kätt. Nüüd süvendasid seda muljet veelgi tema lõualuud kaunistavad punased laigud, mis tõid rõhutatult esile põskede ja suu vahele jäävad sügavad kurrud. Ta jõllitas mind sellisel ilmel, nagu oleksin ma teinud ettepaneku sooritada mõni avalik häbitegu.
Nähtavasti siis olingi, sest tema järgnevad sõnad kõlasid nii: „Misasja, kas üks jumalasulane peaks oma isiklisi kehaosasid ühele naisterahvale näppida andma? Nonoh, ma ütlen teile, prouva, mul pole aimugi, misukeste kõlvatustega tegeldakse selles rahvakihis, kus teie olete liikuma harjund, aga ma pean teile rõhutama, et seesinast asja ei sallita siin mitte – vähemalt senikaua, kuni mina selle koguduse lambukesi karjatan!” Selle avalduse järel pööras ta ringi ja sumpas päris kõvasti longates minema, püüdes asjatult üleval hoida oma sutaani lõhkikistud külge.
„Otsustage ise,” hüüdsin talle järele. „Kui te mul seda puhastada ei luba, siis läheb haav mädanema!”
Preester ei kostnud musta ega valget, tõmbas vaid oma ümarad õlad kühmu ja hakkas välistreppi mööda üles ronima – üks samm korraga, nagu jääpangale hüppav pingviin.
„See mees naistest vist eriti ei hooli,” tähendasin ma Jamiele.
„Tema ameti peale mõeldes kaldun arvama, et see on isegi hea,” vastas Jamie. „Lähme sööma.”
Pärast lõunasööki saatsin oma patsiendi tagasi voodisse – hoolimata tema protestidest seekord üksinda – ja läksin alla arstituppa. Kõva vihm oli mu töösse vaheaja tekitanud; inimesed püsisid toas, kus oli ohutum, ega tegelenud adrateradega jalgadesse sõitmise ega katuselt allakukkumisega.
Veetsin aega päris meeldivalt, tehes Davie Beatoni päevaraamatusse värskeid sissekandeid. Kuid just siis, kui lõpetasin, ilmus uksele üks külastaja.
Õigupoolest sai kogu ukseava teda täis, varjates valguse. Kissitasin maad võtnud poolhämaruses silmi, kuni tundsin ära ebatavaliseks kuubede, rättide ja hobusetekiräbalate puntraks kujundatud Alec MacMahoni.
Ta lähenes aeglaselt, meenutades mulle Columi esimest käiku arstituppa koos minuga, ja see andis mulle ka vihje, mis Alecil viga.
„Reumatismus, eks ole?” küsisin kaastundlikult, kui vanamees summutatud oige saatel jäigalt mu ainsale toolile vajus.
„Oh-jah. Niiskus ronib kontidesse,” ütles ta. „Mis küll teha selle vastu?”
Ta pani oma suured pahklikud käelabad lauale ja lasi sõrmed lõdvaks. Käed avanesid aegamisi nagu öökuninganna õis, tuues nähtavale rakkus peod. Võtsin ühe mõhnalise käelaba kätte, liigutasin seda kergelt edasi-tagasi, lükkasin sõrmed sirgeks ja masseerisin sarvestunud peopesa. Vanamehe armiline nägu tõmbus selle peale pingule, kuid lõtvus taas, niipea kui esimene valukibedus üle läks.
„Nagu puust,” ütlesin ma. „Kõige parem, mis mina soovitada oskan, on korralik klõmakas viskit ja põhjalik massaaž. Soolikarohutee aitab ainult teatud piirini.”
Ta naeris, nii et rätid õlalt maha libisesid.
„Viskit, jah? Ma natuke kahtlesin sinus, aga nüüd ma näen, tütreke, et sa oled üks priima tohter.”
Võtsin selja tagant arstikapist ilma sildita pruuni pudeli, milles ma hoidsin Leochi puskaritöökoja toodangut. Lajatasin selle koos sarvtopsiga meie vahele lauale.
„Joo ära,” teatasin ma, „siis võta ennast nii paljaks, kui su sündsustunne lubab ja heida siia laua peale. Ma teen tule üles, tuba läheb soojaks.”
Sinine silm takseeris pudelit heakskiitvalt ja könksus sõrmedega käsi sirutus aeglaselt pudelikaelast kinni võtma.
„Peaksid ise väikse lonksu võtma,” soovitas Alec. „See on suur töö.”
Ta oigas pooleldi valust ja pooleldi mõnust, kui jõuliselt ta vasaku õla kallale asusin, et lihaspinged välja saada, ja seejärel kogu kehaveerandiku alt üles läbi käisin.
„Naine ikka triikis mu selga vahel,” tähendas ta, „radikuliidi pärast. Aga see on veel paremgi. Sul on head tugevad käed, tütreke. Sinust saaks tubli tallipoiss.”
„Ma