Võõramaalane. 2. raamat. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
märkisin ma. „Su seljanahk on sama valge kui minu oma.”
Lihased mu sõrmede all tõmblesid naeruturtsatuse käes.
„Sa poleks osand arvata, eks ole? Jajah, ükskord Ellen MacKenzie nägi mind ilma särgita – üks varss sündis parajasti – ja ütles, et kõigeväeline issand on mu kehale vale pea otsa pannud – et mul peaks kotitäis piimapudingit õlgadel olema ja mitte nagu altarilt maha astunud lõust.”
Taipasin, et ta mõtles kabeli koorivõret, millel oli kujutatud mitu õige eemaletõukava välimusega deemonit, kes põrgus patuseid praevad.
„Tundub, et Ellen MacKenzie ütles ja arvas, mis tahtis,” tähendasin. Jamie ema huvitas mind. Aeg-ajalt Jamie suust pudenenud üksikasjade kaudu olin saanud mingi pildi tema isast Brianist, kuid ta ei olnud kunagi rääkinud oma emast, kellest ma ei teadnudki midagi peale selle, et ta oli surnud noorena sünnitusel.
„Ojaa, tal oli painduv keeleke, sellel Ellenil, ja parasjagu nutti ka, et seda kasutada.” Päästsin Aleci kintspükste paelad alt lahti, tõmbasin püksisääred üles ja asusin tema jämedate säärte kallale. „Kuid temas oli ka armsust, millest ei hoolinud eriti keegi peale tema vendade. Ja ta ei olnud sedasorti, et oleks Columit ning Dougalit väga kuulanud.”
„Mm-hmh. Olen kuulnud jah. Ta põgenes, eks ole?” Vajutasin näpud põlveõndla kõõlustesse ja Aleci suust kostis häälitsus, mida mõne vähem väärika isiku puhul võinuks kiunatuseks nimetada.
„Jaa, seda küll. Ellen oli kuuest MacKenzie õest-vennast vanim – aasta või kaks eespool Columit ja vana Jacob hoidis teda nagu silmatera. Sellepärast ta nii kaua tüdrukupõlve pidaski; John Cameroni või Malcolm Granti või mõnda teist, kellele tal minna oleks kõlvanud, ta ei tahtnud, ja isa ei hakanud teda vägisi sundima ka.”
Siis aga Jacob suri ja Colum oma õe pirtsutamise suhtes nii kannatlik ei olnud. Võideldes meeleheitlikult oma ebakindla võimu tugevdamise nimel klannis, oli Colum otsinud liitu kas Munrodega põhjas või Grantidega lõunas. Mõlemal klannil oli noor klannivanem, kellest oleks hea õemees saanud. Noor, alles viieteistkümne aastane Jocasta kuulas ilusti sõna, võttis vastu John Cameroni kosjad ja läks põhja. Kahekümne kahe aastane Ellen, peaaegu vanatüdruk valmis, oli selles osas tunduvalt jonnakam.
„Kui otsustada Malcolm Granti käitumise järgi nädala või paari eest, siis anti talle vist üsna ühemõtteline hundipass,” märkisin ma.
Vana Alec hakkas naerma; kui sõrmed sügavamale surusin, muutus naer rahulolevaks ägisemiseks.
„Nojah. Ma ei saanudki täpselt teada, mis Ellen talle ütles, aga küllap päris halvasti. See juhtus kärajate ajal, seal nad kohtusid. Läksid õhtul roosiaeda, kõik jäid ootama, et kas jääb nõusse või mitte. Läks juba pimedaks, kõik muudkui ootasid. Siis oli juba kottpime, laternad pandi põlema ja võeti laul üles, aga Ellenist ja Malcolm Grantist ei kippu ega kõppu.”
„Heldeke. Oli see vast pikk jutuajamine.” Valasin uue sortsu sooja võiet ta abaluude vahele ja mees mühatas rahulolevalt.
„Nii me arvasime jah. Aga aeg muudkui läks, nemad tagasi ei tulnud ja Colum hakkas muretsema, et Grant on koos Elleniga põgenenud; see tähendab jõuga ära viinud. Ja kui nad avastasid, et roosiaed on tühi, siis paistis, et nii need asjad just ongi. Ja kui ta inimesed minu juurde talli saatis, siis ma ütlesin, et Granti mehed tulid, võtsid oma hobused ja kogu patsahkam pani ilma jumalaga jätmata minema.”
Kaheksateistaastane vihane Dougal oli joonelt sadulasse hüpanud ja ilma kedagi ootamata või Columiga nõu pidamata Malcolm Grantile järele kapanud.
„Kui Colum kuulis, et Dougal Grantile järele põrutas, saatis ta minu ja veel mõne mehe ülepeakaela talle järele, sest Colum teadis hästi Dougali äkilist iseloomu ega tahtnud, et tema vastne õemees juba enne mahakuulutamist kuskil maanteel maha lüüakse. Sest ta eeldas, et kui Malcolm Grantil ei õnnestunud Ellenile auku pähe rääkida, võttis mees ta vägisi kaasa, et teda sel kombel abielluma sundida.”
Alec pidas mõtliku pausi.
„Dougal muidugi nägi ainult solvangut. Aga Colum… ma ausalt öelda ei arva, et Colum oleks ülearu endast väljas olnud, oli seal siis solvangut või mitte. See oleks ta probleemid lahendanud – kusjuures Grant oleks pidanud Elleni võtma ilmselt ilma kaasavarata ja maksma Columile veel valurahagi.”
Alec norsatas küüniliselt. „Colum pole sedasorti mees, kes võimaluse kasutamata jätaks. Ta on kiire ja halastamatu, see Colum.” Tema ainumas taevasinine silm jäi mulle üle kõverdatud õla otsa vaatama. „Sina, tütreke, pea seda heaga meeles.”
„Pole kavatsustki unustada,” kinnitasin talle mõnevõrra süngelt. Mul oli meeles Jamie jutt sellest, kuidas teda Columi korraldusel karistati, ja küsisin endalt, mis määral see oli kättemaks tema ema mässumeelsuse eest.
Kuid paraku ei tekkinudki Columil võimalust oma õde Grantide lossihärraga naita. Enne koitu oli Dougal leidnud Malcolm Granti oma kaaslastega maantee äärest laagrist, kus ta pleedidesse mässitult astelhernepõõsaste all õiglase und magas.
Ja kui siis Alec oma meestega veidi aja pärast mööda teed kohale plagistas, avanes nende ees vaatepilt: vööni paljad ja võitlusarmidega kaetud Dougal MacKenzie ja Malcolm Grant tammuvad läheneva päikesetõusu kumas edasi-tagasi mööda teed ning vahetavad teineteise löögiulatusse jõudes aina uusi hoope. Granti mehed aga istuvad teeveeres nagu öökullid oksal, pöörates pead vastavalt sellele, kuhu poole võitlus kaldub.
„Mõlemad puhkisid nagu äraaetud hobused ja mõlema ihu auras külma käes. Granti nina oli topeltpaksuks paistetanud ja Dougal nägi vaevalt mõlemast silmast, mõlemal oli rinna peale verd tilkunud ja seal ära kuivanud.”
Columi meeste kohale jõudes olid Granti rentnikud püsti karanud ja mõõgad haaranud ning kogu see asi oleks võinud lõppeda tõsisema verevalamisega, kui keegi teravama pilguga noor MacKenzie poleks täheldanud olulist tõsiasja, nimelt et Grantide laagris polnud jälgegi Ellen MacKenziest.
„Nonii, ja kui nad siis olid Malcolm Grantile vett kaela valanud ja ta jälle mõistusele toonud, suutis mees rääkida kõike seda, mida Dougalil polnud aega kuulata – nimelt et Ellen oli veetnud temaga roosiaias ainult veerand tundi. Ta ei öelnud, mis nende vahel juhtus, aga igatahes oli see talle nii alandav, et ta otsustas otsekohe, ilma saalis nägu näitamata lahkuda. Temast jäi Ellen sinna, rohkem ta teda näinud ei ole ja soovib vaid, et tema juuresolekul Ellen MacKenzie nime enam suhu ei võetaks. Seda öelnud, hüppas ta sadulasse – tõsi, veidi ebakindlalt – ja ratsutas minema. Sestpeale pole temast enam sõpra ühelegi MacKenziele.”
Kuulasin, suu ammuli. „Ja kus Ellen siis oli?”
Vana Alec naeris, nagu oleks talliuks krääksunud.
„Seitsme maa ja mere taga. Aga nad said sellest teada alles tüki aja pärast. Tookord me keerasime ringi ja plagistasime koju tagasi, kus selgus, et Ellen on ikka kadunud ja Colum seisab Angus Mhori najale toetudes õues, ise näost valge.”
Segadust jätkus kauemakski, sest loss oli külalistest tulvil ja seega kõik lakapealsed, kubrikud, köögid ning kambrikesed inimesi täis. Üsna lootusetu oli hakata välja selgitama, kes neist inimestest veel puudu on, aga Colum kutsus sellegipoolest kogu teenijarahva kokku ja käis kutsutute nimekirja jonnakalt läbi, küsides, kus ja kunas kedagi eelmisel õhtul nähti. Ning lõpuks jõuti ühe teenijatüdrukuni, kellele meenus, et oli vahetult enne õhtusööki näinud tagakoridori juures üht meest.
Ta oli teda märganud ainult seetõttu, et mees oli kena; pikk ja tugev, ütles tüdruk, juuksed nagu musta randali karv ja silmad nagu kassil. Tüdruk oli teda imetleva pilguga saatnud ja näinud, kuidas mees välisukse juures kellegagi kohtus – see oli keegi pealaest jalatallani musta kapuutsiga keepi mähkunud naisterahvas.
„Kes see randal on?” pärisin ma.
Alec heitis mulle silmanurki kibrutades kõõrdpilgu.
„Inglased ütlevad hüljes. Nojah, ja veel tükk aega pärast sedagi, kui tõde ükskord ilmsiks tuli, rääkis külarahvas, et Ellen MacKenzie viidi mere