Krahv Monte-Cristo. 5. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
Monte-Cristo.
“Aga selles mõttes, et lasksin oma rivaalil end härra Danglars’i juures sisse seada.”
“Mis rivaalil?”
“Mis rivaalil, tont võtaks! Teie soosikul, härra Andrea Cavalcantil.”
“Ah jätke rumalad naljad, vikont. Ma ei soosi mingil määral härra Andreat, vähemasti mitte härra Danglars’i juures.”
“Ja ma heidaksin teile seda ette, kui noormees vajaks protektsiooni. Aga minu õnneks pole tal seda vaja.”
“Kuidas nii? Kas ta siis teie meelest kurameerib?”
“Ma olen selles kindel. Silmi pööritab kui armunu ja lausub lembesõnu, ihaldades uhket Eugénie’d. Vaadake, ma hakkasin luuletama. Ausõna, see ei ole minu süü. Ah see pole tähtis, aga ma kordan: ta ihaldab uhket Eugénie’d!”
“Kas see pole ükskõik, peaasi, et mõeldakse teile.”
“Ärge seda ütelge, krahv, mind koheldi mõlemalt poolt karmilt. “
“Mis mõttes mõlemalt poolt?”
“Muidugi: preili Eugénie vastas mulle hädavaevalt ja tema usaldusalune preili d’Armilly ei vastanud üldse.”
“Seda küll, aga isa imetleb teid,” ütles Monte-Cristo.
“Tema? Vastupidi, ta torkas mulle südamesse tuhat pussnuga, tõsi küll, teatri pussnuga, mille terad lähevad tagasi pidemesse, aga tema pidas neid kindlalt tõelisteks.”
“Armukadedus näitab armastust.”
“Jah, aga mina ei ole armukade.”
“Aga tema on.”
“Kelle peale? Debray peale?”
“Ei, teie peale.”
“Minu peale? Vean kihla, et enne kui nädal möödub, lööb ta ukse mu nina eest kinni.”
“Te eksite, kallis vikont.”
“Tõendage mulle seda.”
“Kas soovite või?”
“Jah.”
“Mulle tehti ülesandeks paluda härra krahv de Morcerf’i astuda lõplik samm paruni juures.”
“Kes selle tegi?”
“Parun ise.”
“Kallis krahv, aga te ju ei tee seda,” ütles Albert nii meelitavalt, kui ta selleks suuteline oli.
“Te eksite, Albert, ma teen seda, sest ma lubasin.”
“Paistab, et te tahate mind iga hinna eest abiellu tüürida,” ütles Albert ohates.
“Mina tahan kõigiga hästi läbi saada. Aga muide, mis puutub Debray’sse, siis pole ma teda enam parunessi juures näinud.”
“Lahkhelid.”
“Prouaga?”
“Ei, härraga.”
“Ta siis märkas midagi?”
“Ohoo, see on alles nali!”
“Kas te arvate, et ta kahtlustas midagi?” küsis Monte-Cristo võluva lihtsameelsusega.
“Kust te ometi tulete, kallis krahv?”
“Ütleme, et Kongost.”
“See pole veel küllalt kaugel.”
“Ma ju ei tunne teie Pariisi abielumehi.”
“Kallis krahv, abielumehed on igal pool ühesugused, sellest hetkest peale, kui te olete uurinud ühte isendit mis tahes maal, tunnete te kogu nende tõugu.”
“Aga mis võib olla siis Danglars’i ja Debray tüli põhjuseks? Nad paistsid nii hästi läbi saavat,” sõnas Monte-Cristo taas naiivsust teeseldes.
“Siin jõuame taas Isise saladuste maile ja mina pole asjasse pühendatu. Kui noor härra Cavalcanti perekonda kuulub, siis küsige seda temalt.”
Tõld jäi seisma.
“Olemegi päral,” ütles Monte-Cristo. “Kell on alles pool üksteist, tulge ometi sisse.”
“Meelsasti.”
“Mu tõld viib teid koju.”
“Ei, tänan, minu kupee tuli tõenäoselt meie kannul.”
“Jaa, seal ta ongi,” ütles Monte-Cristo tõllast välja astudes. Mõlemad läksid majja. Salong oli valgustatud, nad läksid sinna.
“Tehke meile teed, Baptistin,” ütles Monte-Cristo.
Baptistin lahkus sõna lausumata. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi, käes kandik valmispandud teega, mis näis olevat kerkinud maa alt otsekui muinasjutus.
“Tõepoolest, kallis krahv,” ütles Albert, “ma ei imetle teie rikkust, maailmas on võib-olla teist rikkamaid inimesi: ma ei imetle teie sädelevat vaimu, Beaumarchais’l polnud seda rohkem, aga vähemasti niisama palju küll; ma imetlen seda, kuidas teid teenitakse, sõna lausumata, minuti, sekundi jooksul, otsekui aimataks teie helistamise viisist ära, mida te soovite saada, ja otsekui alati oleks valmis see, mida te soovite.”
“Teie sõnades on üksjagu tõtt. Minu harjumused on teada. Kohe näete. Kas te ei soovi midagi teha teed juues?”
“Tont võtku! Suitsetada.”
Monte-Cristo astus gongi juurde ja lõi ühe löögi.
Hetke pärast avanes kõrvaluks ja ilmus Ali kahe pika türgi piibuga, mis olid täis topitud suurepärast Latakia tubakat. “Vaimustav,” ütles Albert.
“Asi on väga lihtne,” ütles Monte-Cristo. “Ali teab, et kui ma joon kohvi või teed, siis ma ka tavaliselt suitsetan: ta teab, et ma nõudsin teed, ta teab, et ma tulin koos teiega, ta kuuleb, et ma teda kutsun, ta aimab ära. milles on asi, ja kuna tema on pärit maalt, kus külalislahkust osutatakse eeskätt piibuga, siis toob ta ühe türgi piibu asemel kaks.”
“Kahtlemata võib iga asja ära seletada, ja sellegipoolest ainult teie… Oo! Aga mida ma kuulen?”
Ja Morcerf kummardus ukse poole, kust kostsid tõepoolest helid, mis meenutasid kitarri.
“Kallis vikont, täna õhtul te olete muusikale määratud; te pääsete preili Danglars’i klaveri küüsist, et langeda Haydée lauto võrku.”
“Haydée! Kui vaimustav nimi! Kas leidub süs naisi, kelle nimi on tõesti Haydée ka mujal kui ainult lord Byroni poeemides?”
“Kahtlemata. Haydée on väga haruldane nimi Prantsusmaal, aga küllalt sageli esinev Albaanias ja Epeiroses. Ta tähendab umbes midagi sellist nagu puhtus, häbelikkus, süütus; see on üks ristinime liike, nagu ütlevad teie pariislased.”
“Kui vaimustav!” ütles Albert. “Küll ma tahaksin, et meie prantslannad kannaksid selliseid nimesid, nagu preili Headus, preili Vaikimine, preili Kristlik Halastus! Mõelge ometi, kui preili Danglars’i nimi olnuks Claire-Marie-Eugénie’i asemel, nagu teda nimetatakse, preili Puhtus-Häbelikkus-Süütus, pagana pihta, millist efekti see põhjustaks kihluste väljakuulutamisel!”
“Hull!” hüüatas krahv. “Ärge naljatage nii valjusti, Haydée võib teid kuulda.”
“Ja ta saaks pahaseks?”
“Seda mitte,” tähendas krahv oma kõrgil ilmel.
“On ta hea inimene?” küsis Albert.
“See pole headus, vaid kohustus: ori ei saa pahaseks oma isanda peale.”
“Minge nüüd! Te ise naljatate! Kas orje on siis veel olemas?”
“Kahtlemata, sest Haydée on minu ori.”
“Tõepoolest, te ei tee midagi nii nagu teised inimesed ja teil ei ole midagi nii nagu teistel inimestel. Härra krahv Monte-Cristo ori! See on alles positsioon Prantsusmaal! Vaadates, kuidas teie kulda loobite, tuleb