Paarishärjad. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
üles!” Otsis natuke aega 3. peatükki, kus on käsk töötamiseks, ja seejärel luges: „Aga me käsime teid, vennad, meie Issanda Jeesuse nimel hoiduda igast vennast, kes elab korratumat elu ja mitte seda pärimust mööda, mille olete neilt saanud. Sest te teate ise, kuidas te peate meie eeskuju järgi elama, sest me ei ole elanud korratumalt teie keskel ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva ja rängeldamisega ööd ja päevad teinud tööd, et mitte kedagi teie seast koormata; ei mitte, et meil poleks selleks meelevalda, vaid et me annaksime teile head eeskuju käia meie järel. Sest ka siis, kui olime teie juures, seadsime nii, et kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu. Me kuuleme ju, et mõned teie seast elavad korratumat elu ega tee tööd, vaid janditavad. Ent niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt tööd tehes sööksid omaenese leiba!” Ruts ohkas ja vaatas Marele uurivalt otsa.
„Sa ju tead mu ema nõudmist – mina sünnitagu kindlasti tütar. Nüüd on mul tänu Reinule kolm tütart,” naeris Mare.
Tema ema oli pool aastat enne, kui Mare Reinuga tutvus, infarkti surnud. Mare oli aga paar aastat varem ühe meremehe pool avastanud, et tal on võimatu mehega sugulisse vahekorda astuda. Nad olid restoranis napsitanud ja meremees meelitas Mare enese poole. Seal olid nad šampust joonud ning võrgutaja hakkas teda musitama ja kallistama. Lõpuks olid meremehe sõrmed tema püksikutes ja Marelegi üllatuseks oli tema alakeha riietest paljaks riisutud. Mare oli mõelnud, et kellele ennast ikka hoida. Šampus oli ta nii võitlusvõimetuks teinud.
Ent nüüd said mõlemad seksialtid inimesed suure üllatuse osaliseks – üsna tupe alguses oli kõva neitsinahk ees ja seda ei suutnud nad kuidagi purustada.
Nad rassisid peaaegu öö läbi, ent tõkkest jagu ei saanud.
Meremees pahvatas hommikul: „Iga lipakas on sinusugusest meestenäljas neitsist etem!”
Mare aga põrutas talle vastu: „Nii vastikut juttu ära minuga räägi, igavene pudrulõug!”
Kui jänni jäänud võrgutaja kippus aga tema tagumikku patsutama, oli näitsik käratanud: „Ära mind käperda, ilane hoorjääger!”
Nad lahkusid vihastena ega soovinud enam kohtuda. Nüüd oli Marel teada, et miski on tema organismis korrast ära, ent ta ei kiirustanud sellele lahendust otsima. Võttis mitu aastat, enne kui ta pöördus oma murega naistearsti poole.
„Takistus tuleb operatsiooni teel kõrvaldada, sest muud võimalust pole. Teie neitsinahk on patoloogiliselt paks ja kõva,” tähendas noormehest günekoloog, kui oli pukis lebava Mare neitsinahka põhjalikult uurinud, kombanud ja muljunud.
Operatsioon tehtigi talle haiglas narkoosi all ja pärast öeldi kaasa naljatoonil õpetussõnad: „Peate ruttu mehega suguelu elama hakkama, sest muidu võib operatsioon kasutuks osutuda. Meie laiendatud ava tupe suudmes võib jälle kokku kasvada ja peenise liikumine tupes on uuesti takistatud. Seda te ometi ju ei taha! Oma tagasihoidliku sugutungiga te antud olukorras eriti arvestada ei saa.”
Kuigi Mare kahtles, kas arsti jutt ka õige on, läks ta ometi peole oma õnne otsima ja tutvus seal Reinuga.
Rein oli tragi. Juba tutvumisõhtul meelitas ta Mare enda poole koju. Kallistamise ja musitamise järel tassis Rein äreva kaaslase kušetile ning hakkas tal pükse maha sikutama.
Ootamatult puhkes Mare nutma ja teatas, et tal oli hiljuti operatsioon. Rein mõtles, et ju oli näitsikul pimesooleoperatsioon või tegi ta aborti, ja lohutas teda: „Olen sinuga hästi ettevaatlik. Ma ei tee sulle üldse valu. Sa peaaegu ei tunnegi, et ma sinu sees olen. Võid täitsa muretu olla. Sul hakkab nii hea kui ei kunagi varem. Olen selles täitsa kindel.”
Ja kindlus langes. „Kas sul oli valus? Ega ma ei teinud sulle liiga?” küsis rahulolev Rein tehtud püüdlikkusega, kui oli orgasmini jõudnud.
„Ära räägi mulle liiga tegemisest! Mul oli sinuga tõesti hea. Küll oled sina kange elumees! Kas sul oli sama hea kui tavaliselt?” uuris Mare.
„Muidugi! Väga hea!” pahvatas Rein õhinal. „Aga mis operatsioon sul oli? Kas aborditasid veidi?”
Nüüd rääkis Mare pikalt ja laialt operatsioonist, mis võimaldas tal Reinuga üldse sugulisse vahekorda astuda. Näpuotsaga joonistas ta skeemi seinale, et tema esimesel voodikaaslasel tekiks olukorrast õige pilt.
Reinu ja Mare saatus oli otsustatud. Mare oli nagu takjas Reinu küljes kinni. Ta ei andnud väljavalitule enam võimalust teiste tüdrukutega tulemusrikkalt tegutseda, sest asus tolle poissmehekorterisse elama. Rein oli küll kerges hämmingus, kuid rahul. Ta tundis ennast Mare heategijana ja eeldas, et talle ollakse igavesti tänulik.
Reinule sobis, et Mare oli töökas ja hoolas. Isegi koiliblikad hävitas ta korteris ära. Mare sünnitas aasta pärast Reinuga tutvumist Mai, kahe aasta pärast Margreti ja viie aasta pärast Juuli.
Mare armastas Reinu, heasüdamlikku ja rahulikku abikaasat, kes ei teinud kärbselegi liiga. Mees tahtis ainult, et ta ei peaks kodus majapidamistöödega tegelema. Palju huvitavam ja mõnusam kui nõusid pesta või kartuleid koorida on muidugi raamatut lugeda või saunalaval vihelda. Kui aga Mare palus Reinul keldrist kütet kööki tuua või poodi minna, täitis kangem pool korralduse, ent pärast võis tema näost lugeda, et ta oli ennast pere hüvanguks lausa ohverdanud.
„Kas sa kartsid tõesti, et saad tööka mehega poja?” katkestas Ruts õetütre mõtisklused.
„Ei või eales teada! Mis siis Mail, Margretil ja Juulil viga on? Tüdrukud on nagu ponksid,” naeris Mare. „Ju siis Rein on minu saatus.”
Ruts viskas veel halge tulle.
„Ära tulele rohkem valu anna – muidu peame öö läbi maituld tegema,” tähendas Mare ja vaatas kella. Südaööst puudus vaid kakskümmend minutit.
Ruts jäi mõttesse ja teatas muigvel suuga: „Jah, igaühel on oma saatus. Mina olen viiskümmend kaks aastat vana ja pole veel ühtki tüdrukut õnnetuks või õnnelikuks teinud, sest mind sugutung ei valitse…” Ruts lehitses Piiblit. „Paulus oli poissmees ja ta soovitas seda teistelegi, kes himudes ei põle ja suudavad oma lihahimu talitseda. Oma korintlastele kirjutatud esimese kirja seitsmendas peatükis, kus on abielu ja vallaspõlve küsimus päevakorras, kirjutas ta nii: „Aga mis puutub sellesse, millest kirjutasite, siis mehele on hea naist mitte puutuda. Kuid hooruspattude pärast olgu mehel oma naine ja igal naisel oma mees. Mees täitku oma kohust naise vastu ja nõndasamuti ka naine mehe vastu. Naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid mehel; ja nõndasamuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid naisel. Ärge tõmbuge eemale üksteisest muidu kui ehk mõlemate tahtes mõneks ajaks, et oleksite vabad palveks, ja tulge jälle ühte, et saatan teid ei kiusaks teie taltumatuse pärast. Ent seda tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu minagi; aga igaühel on oma armuanne Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti. Ent ma ütlen vallalistele ja lesknaistele: neile on hea, kui nad jäävad nõnda nagu minagi. Aga kui nad ei suuda endid talitseda, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda.””
„See on patuasi, et sinusugune mees poissmehepõlve peab! Oled väga tubli ja toimekas mees!” sõnas Mare.
„Nii arvad sina, aga minu armas õekene, sinu emme, olgu muld talle kerge, arvas teisiti. Mina olin tema jaoks tühi koht. Olgu sellega veel kuidas on, aga ta abiellus sinu isaga. Nii jumalakartmatut inimest on raske endale ette kujutada… Kord võttis Laine ta enesega meile kaasa ja sinu isa – niivõrd häbematut tegu on raske isegi meenutada – kasutas meie ema Piiblit peldikus tagumiku pühkimiseks. Nii suur pühaduseteotus viis minu su vanaemaga šokiseisundisse. Jumalasõnaga niiviisi ringi käia võib vaid paadunud ateist, sotsialismi nurisünnitus.” Ruts kohendas lõkkes puid. „Oma elu lõpuni ei andnud Laine mulle andeks, et minust kuulsat advokaati või prokuröri ei tulnud. Ja sellist olukorda pidas ta jaburaks, kui juristiharidusega inimene töötab katlakütjana. Minu fotokunsti- ja luuleharrastust ei pidanud ta millekski, ainult aja mahaviskamiseks. Kristusel on Matteuse evangeeliumi 24. peatükis tähendamissõna talentidest.” Ruts avas Piibli ja veidi aja pärast luges ta: „Sest see on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara.