Paarishärjad. Mati SoonikЧитать онлайн книгу.
saanud ühe, läks ja kaevas selle maa sisse ja peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama. Siis astus esile see, kes oli saanud viis talenti ja lisas teist viis talenti juurde ja ütles: Isand, viis talenti sa usaldasid mu kätte; vaata, ma olen nendega saavutanud teist viis! Tema isand ütles talle: See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse! Esile astus ka see, kes oli saanud kaks talenti: Vaata, ma olen saanud teist kaks talenti! Tema isand ütles talle: See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse! Siis astus esile ka see, kes oli saanud ühe talendi ja ütles: Isand, ma teadsin, et sa oled kalk inimene. Sa lõikad, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma! Aga tema isand kostis ning ütles temale: Sa paha ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan, kuhu ma ei ole puistanud. Sa oleksid siis pidanud mu raha andma rahavahetajate kätte ja tulles ma oleksin saanud enese oma kasuga tagasi. Sellepärast võtke talent ära tema käest ja andke see sellele, kellel on kümme talenti.”
Ruts muudkui selgitas, põhjendas oma juttu ja tsiteeris Piiblit. Mare aga oli tule lummuses. Tal oli raske onu juttu süveneda.
Nüüd kodus, kui ta jälgib tuletõrjujate tegutsemist, on tal süütunne, et oli lõkke ääres istumist nautinud.
„Emme, meie kodu on koledaks põlenud. Kus me nüüd elama hakkame?” toob Mai hääl Mare maa peale tagasi.
„Ära muretse, puu all me elama ei pea. Võib-olla tehakse veel meie maja korda ja hakkame siin edasi elama.”
„Kus me seni elame?” uurib Mai edasi.
„Arvan, et tädi Endla juures, aga kui ilmad ilusaks lähevad, sõidame Hiiumaale onu Raimu juurde,” otsustab Mare.
Tulekahjus kannatada saanud maja pööning suitseb. Seal on tuletõrjujatel kustutustööd pooleli.
Mail ja Margretil on joped ja ema õmmeldud kittelkleidid seljas. Mare on elukutselt õmbleja. Ta teeb rõivaid kogu perele. Rein on kord tõdenud, et kui elukõrvane õmblustööd ei teeks, oleks neil nälg majas. „Aga kui sina nii palju ei sööks, siis meil seda ohtu poleks,” oli tähendanud Mare.
Rein on tõesti suur kõhuori. Ühel ööl, kui ta Juri Trifonovi jutustusi luges, sõi ta terve kilose leiva ära. Suutäite peale rüüpas klaasist ka teed.
Ta pistab tavaliselt kõhupauna kaks taldrikutäit suppi. Puder, leib, piim, supp ja keedetud kartulid on Satside igapäevane toit. Kõik pudrud keedetakse ainult veega. Pudru juurde joovad lapsed tavaliselt piima, täiskasvanud aga teed.
Kuidas edasi elada – see küsimus vaevab Maret. Seda, et Rein hakkaks ööd ja päevad tööle ning suurte kottidega raha koju tassiks, on lihtsameelne loota.
Uue elupaiga suhtes on Mare otsuse langetanud. Õde elab tal ju pojaga kolmetoalises mugavustega korteris, kus kunagi ka tema, ema ja isa on elanud. Aitab Endlal juba laiutamisest! Satsid viiekesi võtavad enda alla kaks väiksemat tuba, küll Endla pojaga ühes suures toas hakkama saab.
Peigmeestega on väga tülikas poja silmade all tegutseda! Suured tüdrukud peab ikka Urmasega ühte tuppa panema. Võib-olla ongi nii kõige parem – hoiab Mail ja Margretil silma peal! Kaheteistkümneaastasest poisipurakast peaks tõesti abi olema! Milline õnn siiski, et on esimene mai ja suvi on ees. Kindlasti on osa riideid kasutuskõlblikud, kuigi veidi rikutud.
Sinakashall musta triibuga auto hukkunud naise tarvis on kohal.
„Kas kellelgi on lina või tekki? Surnu äraviimiseks läheb vaja.”
Nüüd on Marel tekkinud võimalus oma korterisse pääseda.
Masendav on tulekahjust rikutud maja sisemust näha. Ettevaatlikult tuleb mööda tänavapoolset treppi teisele korrusele tõusta. Õuepoolne trepp on liikumiseks kõlbmatu.
Vett on praegugi Satside korteris. Aset katab tahmane tekk. Surnule ehk kõlbab? Kõlbab. Pealegi rohkem pakkumisi pole.
Mare kuuleb majaelanikelt hukkunu viimastest eluminutitest. Tiiu oli mingi mehega maganud, aga üles ärganud, kui tulelõõm juba maja seinu limpsis.
Koridor oli juba tuld täis. Sealtkaudu oli võimatu põgeneda.
Meesterahvas oli Tiiule öelnud, et karaku ta esimesena aknast välja, aga Tiiu oli surmahirmu võimuses ega julgenud läbi suitsu ja leekide hüpata.
Mees oli nõus seda esimesena tegema, kui Tiiu talle järgneb. Ja ebaleva lubaduse ta oma sõnul ka sai.
Riided olid mehenatukese seljas põlemas, ja akna alla maandudes oli ta jalaluu murdnud. Maas oli ta rõivaid kustutades mitu tiiru püherdanud.
Tiiu oli aknal seda kõike pealt vaadanud, käe silme ette pannud ja korteri sügavusse taandunud. Kiirabi oli tema tuttava haiglasse viinud. Surmahirmu võitja jäi ellu, surmahirmule alistuja kaotas aga elu.
Kui majavalitsuse esindaja tulekahjus kannatanutega arutab, kes avariipinda vajab, jõuab Rein jälle töölt põlenud kodu juurde.
Saabub veoauto. Rein ja Mare tassivad autokasti riideid, asjadega koormatud sahtleid, saunavihad ning köögist nõusid ja söögiriistu. Mööbel on kasutuskõlbmatu.
Rein läheb töö juurde tagasi. Järgnev öö tuleb Marel lastega suitsust ja tulest rikutud riiete otsas avariipinnal mööda saata. Küll olid tüdrukud tulekahju ajal vaprad! Kuigi nad olid väga kohkunud, ei hakanud ükski neist nutmagi.
Mare on nõutu: kuidas me nüüd hakkama saame? Suve elame muidugi kuidagi üle, ent mis edaspidi saab. Mu sõrmed peavad nobedasti liikuma, sest muud võimalust pole. Pere ei tohi nälga jääda – seda kindlasti mitte.
Reinuga saab koos elada – see on selge. Natuke lahtisemad võiksid tema käed siiski olla. Aga mis teha, kui tal need nii saamatud on? Sellega tuleb lihtsalt leppida.
Rein on oma olemuselt mõnus ja vastutulelik mees. Tal on kindlasti väga raske, sest ta oli tulekahjus kannatada saanud majaga juba lapsepõlvest peale kokku kasvanud. Rein oli ju oma vanaema sage külaline. Kui toredasti ta seda aega meenutab! Kahju, et mina tema vanaema ei tundnud.
Suur osa meie varandusest on Reinu vanaemalt päritud. Kogu mööbel oli kunagi vanaema jagu, välja arvatud lai kušett.
Olen oma loomult optimist. Õnnetus võib meie perekonda ühendada, sest koos tuleb raskused ületada. Uue kodu loomine seisab meil ees. Küll oleks tore, kui saaksime selle kiiresti! Praegu on mul oma perega täielik õigus Endla pool elada, kuni mõne tühja korteri EVP-de eest saame.
Muidugi ei lähe ma halades koos tütardega linna volikogusse perele korterit nõudma. Minu lootus on Reinu töökoha peal, sest seal on elamufond linnale üle andmata. Usun, et meid kolme lapsega ei jäeta kindlasti kauaks ajaks avariipinnale. Oleme ikkagi süütud tulekahju ohvrid! Meil on õigus paremale ja suuremale korterile kui avariipind ning sellega arvestatakse. Usun sellesse, kuigi elame karmis kapitalismiajastus!
Sellest hoolimata, et olen tugev inimene, kardan ikkagi katsumusi. Uute asjade ost minu ja Reinu sissetuleku juures on peaaegu võimatu. Kui lapsed veidigi rohkem kaela kandma hakkavad, võin aga kaks või isegi kolm tuhat krooni kuus teenida, kui senisest rohkem pingutan.
2. mail vaatavad Rein ja Mare oma kannatada saanud varanduse üle. Noad ja kahvlid on olemas, vaja ainult ära puhastada. Sellega hakkab Mare tegelema.
„Ega sinust siin abi pole! Mine käi meie tules kannatada saanud korteris!” saab Rein korralduse. „Võib-olla kõlbab veel midagi ära tuua?”
Pikkamisi astub Rein endise kodu poole. Tema pea valutab, sest magamata öö annab tunda. Kuigi ta oli lootnud, et saab töö juures vähemalt silma kinni lasta, seda ei juhtunud. Tema närvid olid selleks liiga pingul, nii et nuta või naera, aga und tal ei tulnud.
Rein on tehases töötamise ajal ka linnamaju kustutanud. Tõsi, seda juhtub harva. Tallinna Meretehase vahetusse lähedusse oleks võinud linna tuletõrje dispetšer neid hoopis sagedamini saata. Mõelda vaid, kui kiiresti oleksid nad kohale jõudnud.
Rein