Aegu ammuseid. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
suskas hargi heinapakki ja lennutas selle suure kaarega autokasti, kus Helmuth selle kohe õigesse kohta asetas. Läks seejärel pika sammuga järgmise heinapaki juurde ja saatis sellegi eelmisele järele. Niisamuti tegutses ka linnamehe paarimees auto teisel küljel, keda Ragnar teadis osakonna töökojas luksepana töötavat. Heinatöödeks oli iga mees, kes heinapakki tõsta jaksas, põllu peal hinnas ja nii oligi nii mõnigi mees pidanud põhitöö ajutiselt heinatöö vastu vahetama. Ragnar nägi, et mehed viskavad heinapakke nagu mängeldes autokasti ja otsustas veidi kiirust lisada.
"Kuhu sa kurat kihutad!" kuulis ta aga kohe autokastist keelavat hüüet ja pidi gaasipedaali veidi järele andma. Mehed ei tahtnud kiiremat tempot.
Peagi sai autole koorem peale ja Helmuth, pensioniealine, kõhnapoolne kuivetanud mees ronis käbedalt heinakoorma otsast alla.
"Kus sa kurat põletad," kohmas ta Ragnarile mütsiga laubalt higi pühkides. "Sa Aidalepp, lase autoga ikka tasa ja targu, ma ei jõua ju muidu sulle korralikku koormat teha."
"Jalg vajus kogemata gaasipedaalile…" muigas Ragnar ja lisas lohutavalt, "nüüd saate veidi puhata, uut autot pole veel näha tulemas."
"Seda küll, kuid sa noormees ära teinekord niimoodi koorma peale panemise ajal kihuta," rääkis Helmuth õpetlikul toonil. "Sa saad siit küll koorma rutem peale, kuid halvasti tehtud koorem võib tee peal laiali pudeneda ja siis läheb sul uue koorma tegemise peale veel rohkem aega."
"Hea küll, vana," patsutas Ragnar naerdes koormategija kondisele õlale. "Ma panen su sõnad kõrva taha."
"Ära sa siis heinaveo lõpuni oma kõrvu pese," soovitas Helmuth suitsu ette pannes. "Need pestud kõrvadega vurled ei tea vanema inimese õpetustest midagi."
"Ha-ha-ha…" naeris linnamees ja uuris, "kas siis lapsed sellepärast ei tahagi kõrvu pesta, et kardavad niimoodi ema ja isa õpetustest ilma jääda?"
"Sina jah, oma haritud mehe jutuga," põlastas Helmuth. "Ma räägin piltlikult niimoodi."
"Olgu, ma lasen nüüd minema," vaatas Ragnar maantee poole. "Uut masinat pole veel näha, saate veidi suitsu teha ja puhata."
Pikkamööda ja ettevaatlikult sõitis agronoom mööda lainelist põldu maantee poole, olles hirmul, et äkki mõni heinapakk kukubki koormalt maha ja mis veel hullem – veab endaga ka teisi kaasa. Seda õnneks siiski ei juhtunud. Helmuth oli oma tööd hästi teinud ja Ragnar jõudis autokoormaga heinahoidla juurde ilma, et tal ükski heinapakk tee peal kaduma oleks läinud.
Sel ajal, kui tema autot tühjaks laaditi, käis Ragnar parandatud ventilaatorit vaatamas. Mehed olid sõna pidanud ja ventilaatori uus mootor undas heinahoidla seina ääres täpselt samuti, nagu teisedki temasugused.
"Martin saab nüüd ehk ka oma hambavalust lahti," mõtles Ragnar ja katsus käega remonditud ventilaatori mootorit. Kuumeneb või mitte?
"Normaalne!" arvas ta, kui käe mootorilt ära võttis. Vaadanud ka teised ventilaatorid üle, istus noormees uuesti autokabiini ja sõitis põllule järgmise heinakoorma järele. Joomase mehe asemele polnud uut autojuhti nii äkki kusagilt võtta ja põllu peal olevad kuivad heinapakid ei lubanud ka autol ilmaaegu seista, seniks kui ilm oli ilus, tahtis hein vedamist…
Õhtul töölt koju tulles leidis Ragnar tädi Helga suurema vaevata üles – too istus juba maja ees lilleklumbi äärsel pingil ja ootas teda.
"On sul aga pikk tööpäev," lausus tädi Helga rahulolematult, kui Ragnar tema juurde jõudes pidurdas.
"Kui jumal ilma annab, siis tuleb teha ikka nii kaua kui vähegi saab," vastas Ragnar ja tõmbas mootorratta sadulast maha tulemata külgkorvi katte alt välja tagavara kiivri. "Heinaajal on ju ikka nii… Tule, palun, istu külgkorvi!"
Kui tädi Helga oli kiivri pähe pannud, vaatas Ragnar tema poole, "kuhu poole me siis nüüd põrutame?"
"Sõida siit keskusest välja suure tee peale ja sealt keera kohe vasakule. Küll ma siis ütlen jälle, kui keerata on vaja."
"On see kaugel?"
"Mis asi? Selma või?" küsis tädi Helga ja seletas oma küsimusele vastust ootamata, "oma kolm-neli kilomeetrit tuleb ikka vist ära."
Ragnar lükkas käigu tasase raksuga sisse ja mõtles paigalt võttes:
"Ega tegelikult pole küll suurt tahtmist täna enam vikatiga vehkida, kuid Virve külgekleepivat naeratust ka näha enam ei taha. Olgu, vaatame mis seal on, saab võib-olla mõneks õhtuks veidigi vaheldust…"
Kui nad olid suurel maanteel veidi aega sõitnud, hüüdis tädi Helga:
"Ragnar! Näed sa seda suurt kuuske seal teekäänu peal? Jah? Kohe peale seda kuuske tuleb paremat kätt sirelihekk. Sealt keeragi alla Selma tee peale!"
"Hea küll!" vastas Ragnar, võttis peagi kiiruse maha ning keeras siis pikkamööda ja ettevaatlikult liivasele põlluvaheteele, kus linttraktor oli kohati vankri rattaroopad lausa siledaks vajutanud. Põlluteest vasakul laius suur peedipõld, paremal pool aga lösutas pikk sammaldunud kiviaed, millest nii üle, kui ka läbi kasvasid sirelitega segamini suured kibuvitsapõõsad. Veidi aega lookles tee mööda põlluserva ja siis suundus väikesesse metsatukka, madal kiviaed ikka truult kõrval. Metsatukk lõppes aga peagi ja Ragnar nägi vasakul pool teed üksikute põõsastega kaetud väikest heinamaad, mis kaugemal suureks metsaks üle läks. Paremal pool teed paistis kiviaia kohal kõrguva sireliheki tagant talumaja hall pilpakatus. Veidi kaugemal kollendas suur sovhoosi viljaväli.
"Ragnar, pea nüüd kinni! Me oleme kohal," hüüdis tädi Helga üle mootorratta mürina ja hakkas saamatult kiivrit peast ära kiskuma.
Ragnar tuli mootorrattalt maha, aitas ka tädi Helgal külgkorvist välja ronida ja vaatas uudistavalt ringi. Kiviaia lähemal vaatlusel selgus, et selle peal on veel madal sammaldunud lipikutest aed, millest sirelioksad omatahtsi läbi kasvasid. Veidi maad edasi andis kiviaed ruumi väikesele aiaväravale, et siis jälle samamoodi sireliheki sees edasi minna.
"Läheme nüüd sisse ja otsime Selma üles!" ütles tädi Helga ja avas vaikse käginaga aiavärava.
Aeda läinud, nägi Ragnar tavalist väikeste akende ja pika rehealusega talumaja, mille palkseinad olid luitunult hallid. Maja kõrval oli veel teinegi hoone, kuid tüki väiksem ja mida esialgsel vaatlusel võis saunaks pidada. Maja ees kasvas suur kask ja teine samasugune seisis veidi kaugemal teravaotsalistest lipikutest tehtud aia taga põllukividest seintega väikese loomalauda kõrval. Nad läksid mööda hooletult laotud laiadest paelahmakatest kõnniteed, mida kahelt poolt palistasid sõstrapõõsad, maja ukse poole.
"Selmal on koer ka," hoiatas tädi Helga. "Murjan võib võõrale püksisäärde karata, kui ta ketist lahti on."
Justkui tädi Helga jutu kinnituseks hakkaski kusagilt maja nurga tagant kostma ketikõlinat ja tigedat koera haukumist. Ketikõlin lubas oletada, et koer ikka päris lahti ei olnud. Hetk hiljem jooksiski marjapöösaste vahelt välja süsimust hundikoer ja jooksnud veel mõne sammu külaliste poole hakkas pinguletõmmatud keti otsas sissetungijate peale vihaselt haukuma. Peagi ilmus koera kõrvale heledapäine, umbes nelja-viie aastane poiss ja jäi tulijaid uudishimulikult silmitsema.
"Toomas, kus ema on?" uuris tädi Helga ja pigistas pöidlad kõvasti pihku. Et nüüd kõik hästi läheks!
"Emme lüpsab lauda juures," vastas poiss julgelt ja hoidis kahe käega kinni vihaselt haukuva koera kaelarihmast. "Murjan, ole vait!"
"Läheme siit," juhatas tädi Helga, keeras paekividest laotud kõnniteelt ära ja läks mööda kitsast teerada aia kõrval seisva kaevu juurde, mida Ragnar aeda tulles polnud märganudki. Kaevu kõrval oli aias väikene värav ja selle kaudu said külalised minna karjahoovi, kust oli kuulda lüpstava piima sorinat. Ringi vaadates nägid nad lauda seina ääres seismas punast lehma, kes nosis midagi nina ees olevast ämbrist ja samas oli ka lehma all väikesel lüpsipingil istuv pikkade juustega linalakk, kes usinasti lehma udara kallal toimetas.
"Jõudu külanaisele!" tervitas tädi Helga lüpsja juurde astudes. "Näe, ma tõin sulle abilise heina niitma!"
"Tere