Kalad ja draakonid. Undinė RadzevičiūtėЧитать онлайн книгу.
peal.
Pintseldades emailvärviga taldrikuid ja vaase. Evangelistide asemel roosad pojengid.
Usukannatuste asemel kollased roosid. Ususõdade asemel lootoseõied.
Kuukivi värvi.
Ja kõige muu asemel – kuldsed krüsanteemid. Nii muutusid unistused ja lootused lilleliseks õuduseks.
Ehkki.
Isa Ripa ütles, et kui nad oleksid prantslased … oleksid nad õnnelikud.
Kui oleksid siia sattunud. Miks? küsib Castiglione.
Prantslased, ütleb Isa Ripa.
Proovivad juba aastakümneid hiinlaste portselani valmistamise saladust välja nuhkida.
Kelle jaoks? küsib Castiglione. Oma kuninga jaoks.
Kas on juba? küsib Castiglione. Ilmselt, sõnab Isa Ripa, veel mitte. Millised ebakristlikud kõnelused …
Prantsuse jesuiidid erinevad teistest jesuiitidest. Hispaanlased, portugallased, itaallased teenivad Paavsti. Prantslased – oma Kuningat.
Niisugused on tingimused. Ainult sellised, ütleb Isa Ripa.
Tõsi, Isa Ripa ei sattunud taldrikute maalimise töökoja pingile dominiiklaste tõttu.
Ta sattus siia arusaamatuse tõttu.
Kuigi Keisri otsust ei tohi vist arusaamatuseks nimetada.
Isa Ripa sattus taldrikute maalimise töökoja pingile, kui Vana Neljas Qingi dünastia Keiser oli tuhandendat korda küsinud, kas Isa Ripa oskab maastikumaali perspektiivi maalida?
Kas oskab?
Isa Ripa vastas tuhandendat korda Keisri küsimusele, et ta on portretist.
Ja oskab maalida portreid.
Isegi Isa Ripal on raske selgitada, miks nii läks.
Tal on erakordne anne sundida inimesi tegema seda, mida ta tahab, ja juhtida keerulist kõnelust soovitud suunas.
Kõneldakse, et peaaegu samasugune nagu Ignatiusel. Ei, mitte parem.
Vaid peaaegu samasugune.
Anne on peaaegu samasugune nagu Ignatiusel, aga kükitab portselanimaalija pingil.
Isa Ripa seletab, et nad on „Jeesuse sõdurid”. Kuid ka sõdurid ei sõdi kogu aeg.
Mõnikord nad istuvad.
Aga Don Pedrini, ütleb Isa Ripa. Kes? küsib Castiglione.
Isa Ripa selgitab.
See ministrant, Don Pedrini.
Don Pedrini sõitis sama laeva peal, kus ka Isa Ripa.
Ja jumalateenistustel ta mitte ainult ei teeninud, vaid ka laulis, ütleb Isa Ripa.
Kord palus Vana Neljas Qingi dünastia Keiser Don Pedrinil häälestada eurooplaste kingitud simblid ja klavessiinid.
Don Pedrini vastas Vanale Neljandale Qingi dünastia Keisrile, et simblit häälestatakse mitte keele, vaid kätega.
Kus ta praegu on? küsib Castiglione.
Keiser käskis tal tagasi koju minna, ütleb Isa Ripa vaikselt.
Kuidas? küsib Castiglione. Jalgsi, ütleb Isa Ripa.
Isa Ripa ütleb, et ta tegi nalja.
Keiser ei käskinud Don Pedrinil ära minna.
Aga Loyola ei teinud nalja ega naernud mitte kunagi, ütleb Isa Ripa.
Ta ei kaotanud kunagi oma suursugust rahu. Ta tavatses öelda: tühje sõnu pole vaja.
Selliseid, mis ei tähenda ütlejale endale ega teistele midagi ja millel polegi eesmärki.
Pole midagi anda.
Ja veel ütles Ignatius Loyola: oma kõnes tuleb vältida igasugust lõksutamist.
Lõksutamist, laimujuttu ja tagarääkimist.
Vana Keisri ja Don Pedrini suhted olid nii head …
Nad isegi mängisid kahekesi koos ühel klavessiinil, ütleb Isa Ripa.
Neljal käel? küsib Castiglione. Kahel, ütleb Isa Ripa.
Kuidasmoodi? küsib Castiglione.
Keiser parema, Don Pedrini vasaku käega.
Ja kuidas sai Keiser ta ära saata?
Don Pedrini õpetas tema kolmele pojale muusikat, õpetas neid muusikainstrumente valmistama, ütleb Isa Ripa.
Oma kätega.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” ütles Ema Nora.
Mõne nädala eest oli ta oma parima sõbrannaga tülli pööranud. Olid rohkem kui kakskümmend aastat sõbrustanud.
Olid niimoodi tülli pööranud, et Ema Nora kustutas isegi tema nime oma mälust.
Pööras tülli ja otsustas: „Küllalt.”
Otsustas „küllalt” alles siis, kui nad polnud mitme nädala jooksul ära leppinud.
Otsustas „küllalt”, vaja on elu otsast peale alustada.
Ja sai juba järgmisel päeval aru, et elu ei õnnestu otsast peale alustada, juba on liiga kaugele mindud.
Ja siis ta otsustas: tuleb ümber korraldada. Elu nimelt.
Ja otsustas ümberkorraldusi alustada Vanaema Amigorenast.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” ütles Ema Nora.
„Nii ei saa enam kauem kesta,” ütles Ema Nora. „See peab lõppema.
Selle suitsu sees ei ole võimalik elada.”
„Gatos,” ütles Vanaema Amigorena, asetades oma tossava sigareti klaasist tuhatoosi servale. „Perros,” ütles Vanaema Amigorena, ja vaatas ise ähvardavalt Ema Nora rohelistesse silmadesse. „Täielik tristeza,” ütles Vanaema Amigorena ja tatsas oma tuppa.
Don Pedrini poleks pidanud Hiinasse sõitma, ütleb Isa Ripa.
Vaid Paraguaysse.
Sellist mõtet polnud Castiglione veel kuulnud.
Seal oleks temast rohkem kasu olnud, ütleb Isa Ripa.
Võib-olla ongi see mõte õige, kuid Don Pedrini ise ei tahtnud Paraguaysse sõita ja keegi ei saanud teda sinna saata.
Ta ei olnud jesuiit.
Ning oli tulnud siia omal soovil. Castiglione tahab midagi jutustada. Don Pedrini kohta.
Isa Ripa ütleb, tuleb vältida igasugust lõksutamist, laimujuttu ja tagarääkimist.
Nagu laip, mida saab igasse külge keerata, mõtleb Castiglione.
Isa Ripa on vaid kuus aastat temast vanem. Ja nad istuvad mõlemad ühel ja samal pingil. Kuid neid eristab rohkem kui üks aste.
Jesuiitide vahel ei ole võrdsust. Vaid sõjaväelaslik hierarhia.
Alluv peab vaatama ülemale nagu Issandale.
Ja kuuletuma talle „nagu laip, mida saab igasse külge keerata”.
Isa Ripa on sattunud portselanimaalija pingile õigluse või jonnakuse pärast.
Kuidas keegi näha tahab.
Aga Giuseppe Castiglione istub portselanimaalija pingil üksnes dominiiklaste pärast.
Neljas Qingi dünastia Keiser ei ole temalt ei simblite ega perspektiivi kohta midagi küsinud.
Castiglione on portselanimaalija pingile sattunud sellepärast, et ta saabus valel ajal.
Muidugi võib öelda, et Portugalist polegi võimalik laevaga Kantonisse, Makaosse õigel ajal jõuda.
Mõnikord seilab laev peaaegu aasta.
Pooled parimatest Kristuse meremeestest